Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann ning arendus- ja projektijuht Janek Varblas naasid aprilli lõpus kahenädalaselt reisilt Brasiiliasse, kus nad uurisid, millist materjali on seal säilinud Oskar Lutsu filmimehest venna Theodori ja tema abikaasa Aksella kohta ning kuidas seda oleks võimalik Eestisse toimetada. Reisi tegi kaasa ka filmiloolane Jaak Lõhmus.
Idee minna Brasiiliasse, kus Theodor ja Aksella aastakümneid elasid, nende pärandit uurima tekkis Arne Tegelmanni sõnul juba mitu aastat tagasi. Eriti huvitatud oldi Theodori Brasiilias tehtud filmidest, millest siinmail senini ainult kuuldud, ent mida keegi näinud pole. Esimene katse reisiks Rahvusarhiivi rahvuskaaslaste programmist raha saada ei osutunud paraku edukaks. Ent nüüd, Theodor Lutsu sünnijuubeli eel (filmimehe sünnist möödub tänavu augustis 120 aastat) võeti asi uuesti ette. Indu selleks lisas umbes aasta tagasi teoks saanud reis Austraaliasse, kus Tegelmann ja Varblas Lutsu “Kevade” Raja Teele prototüübi Adele Pärtelpoeg-Kolli ja tema perekonna jälgi otsisid.
“Teisel korral olime raha taotledes targemad ja saime positiivse vastuse. Ka Eesti Kultuurkapital pani meie reisile õla alla,” ütles Arne Tegelmann. “Jaak Lõhmuse kutsusime kaasa kui eksperdi, kes oskab hinnata leitava väärtust ning intervjueeritavatele asjatundlikke küsimusi esitada.”
Kolme eesti mehe Brasiilia-reisi aitasid ette valmistada Sao Paulos elavad Virve Virkkilä-Callabi ja tema tütar Claudia Callabi, kes Aksella Lutsu hästi tundsid: viimane elas enne seda, kui ta 1996. aastal Eestisse kolis, kolm aastat Penedos Virve ema Vaike naabruses. Õigupoolest kuuluski maja, kus Aksella elas, Virkkilätele. Virve ja Claudia (temagi on tegev filminduses) sõlmisid eelnevad kokkulepped mitme kohtumise asjus ning Claudia tuli ka mitmele poole teejuhiks-tõlgiks: Brasiilias on keeruline portugali keelt oskamata kohalikega vestelda, sest inglise keelt osatakse seal vähe.
“Tänu sidemele, mis meil Virve ja Claudiaga tekkinud oli, teadsimegi tegelikult, et Aksellast on Penedosse jäänud mingid tema poolt kinni teibitud kastid, aga mida need sisaldavad, polnud meil aimugi,” ütles Arne Tegelmann.
Mitu kodu
Kui Theodor ja Aksella 1946. aastal Brasiiliasse jõudsid (pärast Eestist lahkumist olid nad vahepeal elanud Soomes ja Rootsis), leidsid nad kõigepealt asupaiga Rio de Janeiros. 1954. aastal kolisid nad sealt põhja poole Sao Paulosse, kus elasid algul suures kortermajas ja hiljem eramus, mille lasksid ehitada praegusse Sao Paulo äärelinna Osascosse (tollal oli see eraldi linn). Kui Theodor 1980. aastal suri, kolis Aksella mõne aja pärast Sao Paulost umbes neljatunnise teekonna kaugusel asuvasse Sao Lourencosse. Viimased kolm Brasiilia-aastat veetis ta aga, nagu öeldud, Penedos, kus oli omal ajal suur soomlaste kogukond.
“Püüdsime üles otsida kõik need majad, kus Lutsud Sao Paulosse kolimisest alates elasid, aga täielikult see meil ei õnnestunud. Näiteks Osasco maja jäigi meil leidmata. Tänav oli küll õige, aga vajaliku numbriga maja polnud kusagil. Mine tea, võib-olla oli sama koha peale juba uus hoone kerkinud,” ütles Arne Tegelmann.
Kohe Sao Paulosse saabudes said tema ja ta kaaslased uurida Virve Virkkilä-Callabi juures asuvat kohvrit, kus hoiul Aksella ja Theodor Lutsu mahukas kirjavahetus. Arne Tegelmanni sõnul oli Lutsudel kombeks kõigist välja saadetud kirjadest endale koopia jätta ning säilitatud on mõistagi ka saadud vastused. Juba põgus esmatutvus kirjadega näitas, et tegemist on kultuurilooliselt väga huvitava materjaliga.
Penedos asuvatest kastidest tulid välja roostetanud karbid 16 mm filmilintidega. Mis neile talletatud on, vajab veel uurimist. Leiti ka suur kogus fotosid, ajaleheväljalõikeid ka raamatuid ning kohtuti mitme Aksellat tundnud inimesega: Jaak Lõhmuse intervjuud nendega talletati videosse.
Sao Paulos Cinemateca nime kandvas filmiarhiivis said meie mehed näha ka Theodor Lutsu filmi “Caraca — taeva värav”, mis kõneleb ühest mägedes tegutsevast kloostrikoolist.
“Paraku oli seal filmist olemas vaid kehv VHS-variant ja sellest polnud Jaak Lõhmuse hinnangul mõtet koopiat teha lasta,” ütles Arne Tegelmann. “Küll aga saime teada, et ühes Sao Paulo muuseumis on olemas Theodori linateosed 35 mm filmilindil ning neist on võimalik tellida korralikud koopiad. See vajab aga natuke asjaajamist, võib-olla isegi kultuuriministeeriumide tasandil.”
Aksella kingad
Brasiiliast naastes tõid kolm meest kaasa vaid rohkesti kirjade ja fotode digitaalkoopiaid ja ühe paari Aksella peokingi (Aksella oli teatavasti ka tantsuõpetaja!). Muud tooma ei hakatud, sest see olnuks ebaturvaline.
“Loodame, et muu, mida siia tuua tasub, jõuab Eestisse diplomaatilise postiga, ent enne tuleb sõlmida kokkulepped, kus üht või teist laadi materjal koha leiab. Kirjavahetus võiks olla näiteks kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis, muud asjad Palamuse muuseumis, filmiarhiivis ja Tallinna Maarjamäele rajatavas filmimuuseumis. Inimesed, kelle valduses pärand praegu on, soovivad igatahes, et Eestisse jõudes oleks see kõigile asjahuvilistele kättesaadav,” ütles Arne Tegelmann.
Filmiloolane Jaak Lõhmus ütles, et kogu Theodori ja Aksella kohta Brasiilias säilinud materjali väärtust on raske hinnata, selleks peaks see enne Eestisse jõudma ja põhjalikult läbi uuritud saama. Aga juba põgus tutvumine nende kirjavahetusega andis palju uut infot Theodori töö kohta Soomes, Rootsis ja Brasiilias.
“Isegi Eesti perioodi kohta nende elus leidub seal uusi andmeid,” ütles Jaak Lõhmus. “Säilinud on ka väga huvitavaid fotosid, millest me midagi ei teadnud, näiteks “Noorte kotkaste” võtetelt. Nii et kui senini on nende aastakümnete eesti filmikunst seondunud meie jaoks eelkõige Herbert Rappoporti ja Semjon Školnikovi ning stalinliku režiimi poolt represseeritud filmitegijatega, siis nüüd lisandub sellele pildile teine pool: see, kuidas vabad loojad, nagu Theodor Luts, saja miljoni elanikuga suurriigis filmi teevad.” Võõras kultuuriruumis polnud Lõhmuse sõnul kindlasti kerge läbi lüüa, aga nagu Brasiilias nähtud ajaleheväljalõiked näitavad, Theodor siiski suutis seda ning temast on jäänud vähemasti emigrantide kategoorias jälg Brasiilia filmilukku.
“Brasiilias inimeste suust korjatud mälestused on nüüd muidugi enamasti juba mälestuste mälestused selles mõttes, et mäletatakse eelkõige Aksellat ja tema kaudu siis ka üht-teist Theodorit puudutavat. Kahjuks ei saanud me kohtuda selle eaka Sao Paulo filmindusprofessoriga, kes oli noore tudengina Theodoriga isiklikult kohtunud: mees sattus ootamatult haiglasse,” sõnas Jaak Lõhmus. “Kui Aksellal viimast korda Pärnus külas käisin, rääkis ta mulle sellest, et Theodor oli oma esimese filmikaamera, mille ta Pariisis ühe vene emigrandist operaatori käest ostis ja millega oli üles võetud “Noored kotkad”, Sao Paulos ühele noormehele kinkinud. Saime Sao Paulos olles ka otsapidi kätte selle kaamera jäljed: saime teada, et kaamera saanud noormees, kellest vahepeal oli saanud vana mees, on surnud, aga tema veelgi vanem ema elus. Aga kas kaamera ise alles on, pole praegu veel teada. Teada pole ka see, mida sisaldavad Brasiiliast leitud karbid 16 mm filmilintidega. On tõesti ime, et kogu see materjal, mida Brasiilias nägime, nii pika aja jooksul säilinud on. Kui see Eestisse jõuab ning kui saame ka Theodori Brasiilias tehtud filmide koopiad, siis täieneb eesti filmilugu päris olulisel määral.”
RIINA MÄGI
