Leedus viimased paarkümmend aastat elanud ja töötanud ning selle riigi eest võistlev kabetaja Boris Družinin peab väga oluliseks tööd noorte ja andekatega. Paraku kaovad noorteklassis ilma teinud kabemängijad pildilt, sest toetuse puudumise tõttu peavad nad hakkama raha teenima ja kabega tegelemiseks enam aega ei jää.
Jõgeva gümnaasiumis peeti augusti lõpus mitu rahvusvahelist kabeturniiri, kus lisaks eestlastele oli kohal kogu Baltikumi paremik, aga ka mängijaid Venemaalt Peterburist.
Venelane Boris Družinin on sündinud ja kasvanud Jekaterinburgis (Sverdlovskis) ning aastaid Venemaal töötanud. Leetu kolis mees 1991. aastal. Kõigepealt mängis Družinin hoopis malet — nagu lätlasest maailmameister Guntis Valneriski.
Pandi kohaliku kabeliidu etteotsa
Noorena tegeles Družinin veel lisaks lahinglaskmisega. Mees jõudis armees aega teenides sellel alal isegi meistersportlase normi täita.
Ta õppis Sverdlovski oblastis Nižni Tagili tehnikumis. Sõjaväest naasnuna hakkas teda aga huvitama hoopis kabe, sest ta pandi kohaliku kabeliidu etteotsa. “Kuidas ma sain kabeliidu eesotsas olles ise mitte osata mängida,” nentis mees. Kuid kabetreenereid linnas polnud, nii et õppida tuli iseseisvalt.
Pärast tehnikumi lõpetamist suunati Družinin tööle tehasesse, kus ta töötas kõigepealt konstruktorina, seejärel vanemtehnoloogina ja tsehhijuhatajana. Siis täitis ta kabes ka meistrikandidaadi normi ning sõitis Peterburi ehk tollasesse Leningradi võistlustele.
“Sellel ajal soovitati, et ma hakkaksin tõsisemalt kabega tegelema ning jätaksin muu töö sinnapaika. Mul tuli avada kabekool,” rääkis ta.
Asutas esimese kabekooli
1973. aastal avas Boris Družinin Nižni Tagilis esimese lastele ja noortele mõeldud kabekooli Nõukogude Liidus. 1975. aastal arvati kool NSV Liidu esimeseks spetsialiseeritud laste ja noorte olümpiareservi spordikooliks kabes. 1980. aastaks oli kool suutnud ette valmistada 30 meistersportlast, kes esinesid nii üleliidulistel kui ka maailmameistrivõistlustel. Näiteks on Družinini õpilane olnud Nõukogude Liidu meister ja rahvusvaheline meister Jevgeni Skljarov.
Kui Družinin kolis Ukrainasse Zaporižžjesse, avas ta sealgi kabekooli. 1991. aastal asus ta aga elama Leetu Mažeikiai linna, kus töötas kuni pensionieani, isegi neli aastat kauem.
Leeduski õpetas noori kabet mängima
Mažeikiais tegutses laste ja noorte spordikooli osakond, kus vanemtreenerina oli ametis ka Družinin. Sealsegi spordikooli õpilased võistlesid edukalt ning saavutasid kabes Euroopa ja maailmameistrivõistlustel kõrgeid kohti. Tema õpilased käisid võistlemas ka Ameerika Ühendriikides. Kümne aasta jooksul kerkis Mažeikiai kool Leedus üheks tugevamaks.
Kui varem oli Leedus kaheksas linnas laste ja noorte spordikoolid, kus sai ka kabet mängida, siis nüüd on need alles jäänud vaid kolme linna – Vilniusse, Šiauliaisse ja Mariampolesse.
“Kust järelkasv peab tulema, kui pole treenimisvõimalusigi,” tõdes mees. Puuduvad tugevad treenerid, kes suudaksid neid enda ümber koondada. Tema hinnangul noori, 15-19-aastasi kabetajaid siiski jätkub, nad mängivad vanemate meestega koos. “Aga järgmist põlvkonda, kes nende järel tuleks, enam pole,” tunnistas ta.
Tema sõnul oleks vaja vähemalt kolme-nelja treenerit ühes linnas, alles siis saaks n-ö välja sõeluda ka rohkem kabest huvitatud mängijaid.
Piisava toetuse puudumine jätab kindlasti palju andeid välja arendamata. Kui toimiks toetustesüsteem, saaksid ka noored minna õppima või saaksid käia pidevalt võistlemas ja mängimas. Pärast kõrgkooli lõpetamist lähevad nad tööle, kabe jääb tagaplaanile.
“Jutt, et Leedus pole piisavalt palju andekaid noori, ei vasta tõele,” väitis Boris Družinin.
Tema sõnul näitab olukorda seegi, et viiest noormehest, kes olid kabes saavutanud meistrikandidaadi järgu, sai meistriks vaid üks. Tüdrukutest ei jõudnud meistrinormi täitmiseni keegi. Kahjuks ei huvita väljakujunenud olukord õieti kedagi.
“Ka võistluste korraldamiseks on aina raskem raha saada,” tunnistas ta.
Pärast pensionile jäämist on Družinin hakanud raamatuid kirjutama ning kokku on tal neid juba viis. Sel moel annab ta noortele edasi oma tohutu kogemustepagasi.
Mees mängib paljudel võistlustel. Leedus toimivat kabevõistluste süsteemi peab ta seni Baltimaade parimaks, sest võistlusi peetakse vene kabes esiliigas, kus on kolm tsooni ning seetõttu peetakse ka kolm poolfinaali. Kõrgemas liigas mängib tema sõnul praegu 12 meest, seal mängitakse turniirisüsteemis. Veel peetakse eraldi võistlusi veteranidele, samuti võisteldakse rahvusvahelises kabes.
Eestis on ta käinud palju, ka Jõgeval peetavatel rahvusvahelistel turniiridel osaleb Družinin meelsasti. Võistkondlikult on ta kaasa löönud ka Peterburi Tehnoloogia ja Disaini Instituudi võistkonnas koos Andrey Napreenkoviga.
Boris Družinini elukäik
*Sündinud Jekaterinburgis (Sverdlovskis) 1938. aasta 21. oktoobril
*Õppis Nižni Tagilis tehnikumis
*Tegeles lahinglaskmisega
*Mängis malet
*Sai kohaliku kabeliidu etteotsa ning õppis kabet mängima
*1973. aastal rajas Nižni Tagilis esimese spetsialiseeritud lastele ja noortele mõeldud kabekooli NSV Liidus
*1975. aastal arvati kool NSV Liidu esimeseks spetsialiseeritud laste ja noorte olümpiareservi spordikooliks kabes
*1975. aastast Vene NFSV teeneline treener
*1980. aastat NSVL teeneline treener
*Omandanud nii pedagoogilise kui ka juriidilise kõrghariduse
*Elas mõnda aega Ukrainas, Sumõs ja Zaporižžjes
*Kabes sai NSVL meistriks 1964
*1998. aastal sai rahvusvaheliseks meistriks
*1998. aastal andis Leedu riik talle medali spordialaste teenete eest
*Võitnud väga palju rahvusvahelisi turniire Saksamaal, Ukrainas ja Leedus
*Eestis mänginud turniiril Kuressaares Saaremaa Kapp 2009. aastal
*Rahvusvahelise kabeturniiri “Jõgeva
i
HELVE LAASIK
