Betti Alveri omaloomingu konkurss köidab nii alustavaid kui ka kogenud kirjutajaid

Kuigi televisioon ja uus meedia pakuvad meile tänapäeval üsna lihtsat meelelahutust, jagub ka kaasamõtlemist nõudvatele raamatutele lugejaid. Mis veelgi toredam, peale on kasvamas uus põlvkond noori, kelle loovust konkursil näha ja lugeda sai.


Tänavu laekus Betti Alveri omaloomingu konkursile 18 tööd. VII–IX klasside õpilased esitasid viis kirjutist, X–XII klasside vanuserühmas oli neli ning täiskasvanute vanuseastmes üheksa autorit. Konkursi pidulik lõpetamine toimus linna sünnipäeva eel Betti Alveri muuseumis. Konkursil osalejatele tuli külla kirjanik Reeli Reinaus, kes jagas oma kirjutamiskogemusi. Laste- ja noortekirjanik põimib kaasahaaravad ja hirmsad rahvapärimused nii noori kui täiskasvanuid köitvateks raamatuteks. Folkloristina jäävad talle ikka silma ja kõrva kummalised, koguni müstilised teated. “Lood tulevad juhuslikult, saan kohe aru, kas neid kasutada või mitte,” sõnas kirjanik. Näiteks üks tema viimaseid romaane kannab pealkirja “Verikambi”. Autori sõnul on Verikambi ka päriselt olemas, see ei ole tema väljamõeldud veider sõna. “Kuulasin oma kolleegi salvestust ja seal mainiti Juuru kihelkonnas Verikambi heinamaad,” selgitas ta.

Lisaks jagas Reeli konkursil osalejatele nippe, kuidas ja millest kirjutada ning mida teha siis, kui kõik mõtted ühel hetkel otsa saavad.

Ajatu luule

Ajakirjandustudeng Maarja-Liis Mölder võttis Betti Alveri omaloomingu konkursist osa esimest korda. “Mõtlesin, et oleks tore teada, mida teised mu loomingust arvavad,” märkis ta. Konkursi avastas neiu juhuslikult. “Guugeldasin omaloomingukonkurssi ja leidsin vana hea tuttava maja – olen siin käinud paljudel etluskonkurssidel,” lausus Maarja-Liis.

Kirjutama hakkas neiu kolme aasta eest ja paar-kolmkümmend tööd on noore autori hinnangul küll sahtlisse kogunenud. Betti Alveri konkursil jäi žüriile silma Maarja-Liisi selge, värske, terav ja ühiskonnakriitiline luule. “Mul kusagil lahvatab puänt, mida tahan lõpuks öelda. Siis hakkan sinna ümber kirjutama,” selgitas neiu, kuidas tema luule paberile jõuab.

Näiteks üks tema viimastest luuletustest “Lingvistiline armastus” sündis kinos sõbrannaga ulmefilmi vaadates. “Sõbranna kutsus mind kinno, aga mulle ei meeldi ulmefilmid, ma ei suuda ennast nende imelike siniste tegelastega samastada. Hakkas igav ja mõte läks rändama – nii tulebki teistsugune luuletus,” jutustas Maarja-Liis enda muusadest ja inspiratsioonist. Vahel piisab mõttelennuks kasvõi pealtkuulatud vestluse katkes või üldisest tõest, mis kõiki inimesi kõnetab. Pisut põimib Maarja-Liis oma luulesse isiklikke kogemusi. “Kui ma kõike enda pealt kirjutaks, siis oleksid huvilised kahekümnendates noored. Soovin, et minu luule kõnetaks nii kümne kui üheksakümneseid,” sõnas ta.

Kuid üks on põhiline: ennast tuleb kuulata ja mõtteid korrastada, siis sünnivad ka luuletused. Hiljuti luges noor luuletaja Kalamaja päevadel ette oma kolm aastat vana luuletuse materialistlikel teemadel “Jumal on surnud”. “Olin seal välja toonud IPhone’i, bodypumpi ja SportsDirecti. Jäin mõtlema, kas pidanuks ridu värskendama – luule peab olema ajatu. Keegi küll pärast ei öelnud, et ta midagi ära ei tundnud,” naeris Maarja-Liis.

Väikse arutelu käigus selgus, et hiljuti avati Tartus SportsDirecti kauplus – seega kõik on ka kolm aastat hiljem igati ajakohane. Betti Alveri konkursile lisaks on noor poeet osalenud üleriigilisel noorte omaloominguliste laulude konkursil “Südamelaul”. Sellelt võistluselt napsas Maarja-Liis võidu. Tüdruk sai seal luuletaja Contraga heaks sõbraks, julgust loominguga edasi tegeleda ning oma luuletusi teistegagi jagada.

Lutsu vaim

Juba mitmeid aastaid osalevad omaloomingu konkursil Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi noored “Kevade” tegelastest inspireeritud töödega. 7. klassi õpilane Õnneli Sepp saatis konkursile töö “Kiire kolm soovi”. Tüdruku sõnul tuli tal kirjutamistuhin peale tunnis.

Lapsi ärgitab kirjutama eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiiu Kirsimäe. Lutsu elushoidmine on õpetaja sõnul nende koolis üks põhisuundumusi. Õnneli rääkis, et konkursil osalemine oli talle esmakordne kogemus. “Tahaksin rohkem kirjutada, seni pole kooli kõrvalt nii palju jõudnud, aga suvevaheaeg on ees ootamas,” muheles tüdruk.

Lisaks Õnneli tööle haaras žüriid 7. klassi õpilase Kristjan Sääritsa lugu Kiire jõuludest, mis olid loo peategelasele ühed hullemad. Kiire emakeele töö läks halvasti, Teele ei tahtnud koos temaga istuda ning lõpuks sai Jorh Adniel jõuludeks ihaldatud uiskude asemel saapad. Gümnasistide sulest ilmusid lood sellest, milliseid tähelepanekuid teeb Lible Amme jõe kaldal või mida märkab Luts enda koolis tänapäeva noori jälgides.

Kuid Lutsu loodud tegelased on hoopis nüüdisaegsemate teemade küüsis. Näiteks kirjutab Arno õpetaja Laurile, kuidas ta koos Imelikuga Tallinna vanalinna kolmetoalises korteris elab ning nad varsti abielluvad. Kuid õpetaja kingitud viiul on sama.

Väike ninanips

Liisbeth Tuvi ehk Tea Lall mõtles tänavusel konkursil žüriile väikse vimka visata. “Mõtlesin, et äkki ei saa keegi aru, kuid nagu selgub, kukkusin läbi – olin paljastatud juba paari esimese lausega,” naeris Tea ja lisas, et tal pole siiski plaanis pseudonüümi all kirjutama hakata.

Tea töö “Hüvastijätt” võtab vaatluse alla aktuaalse teema: vanainimesed ning nende üksildus. Teal on imeline võime haarata lugejat juba esimese lausega. “Kui mul endal kirjutades igav hakkab, siis jätan pooleli,” lausus autor ja selgitas, et kui tal endal on huvitav kirjutada, siis võiks ka lugejal põnev olla. Kui Tea kirjutab, siis hakkavad tema tegelased elama. Kuigi autor teab, kuidas lugu lõpeb, on sündmustiku kulgu raske ette ennustada. “Räägin oma tegelastega – meil on väga huvitavad vestlused,” muigas kirjanik.

Teal on kirjutamine kogu aeg pooleli. Uue romaaniga on ta küll alustanud, ent see on tohutu töö ja praegu pole nii palju aega sellega tegelda. “Kirjutamata ma olla ei saa – nii kirjutangi kas blogisse või konkursile,” sõnas ta.

MARGE TASUR

blog comments powered by Disqus