Alates eilsest on muuseum raudtee kõrval Jaama tänav 1b avatud kõikidele huvilistele. Peale Betti Alveri on selles jäädvustatud veel teisegi Jõgevalt pärit suurvaimu Alo Mattiiseni mälestus.
Jõgeva ja Pedja vahel
Üleeile pärastlõunal seisti ootusärevil tolle raudtee-äärse maja hoovil. Rahvast oli kohale tulnud kaugelt ja lähemalt. Treppidel ja akendel värelesid küünlad, lint ukse ees ootas läbilõikamist. “Jõgeva ja Pedja vahel…,” luges Priit Põdra tekkinud vaikuses trepil Betti Alveri üht tuntumat luuletust. Vahetult maja taga raudteeliiprid, teisal pisut eemal voolamas Pedja jõgi ? paremat aega ja kohta selle luuletuse ettekandmiseks ilmselt polegi. Raudtee ja jõgi on Jõgeva kaks olulisemat sümbolit. Siin ilmavalgust näinud ja varase nooruse veetnud Betti Alver on muutunud oma elu ja loominguga omakorda selle paiga sümboliks, niisama nagu varalahkunud isamaalaulik Alo Mattiisen. Mälestused neist kahest, kelle järgi Jõgevat mujal kõige enam teatakse, on nüüdsest pandud elama muuseumi seinte vahele.
Riigikogu esimene aseesimees Maret Maripuu, ehitaja AS Ervin Ehitus esindaja Ando Silla, Jõgeva linnavolikogu esimees Ants Prii ja linnapea Viktor Svjatõ?ev ning Betti Alveri fondi eestseisja Maimu Valdmann lõikasid läbi lindi sissepääsu ees. EELK Jõgeva koguduse õpetaja Valdo Reimann õnnistas maja sisse. Vihmasest õuest suundus rahvas hubaseks ja valgeks muudetud muuseumimajja. Enne saali kogunemist uudistati ekspositsioone. Kõige enam püüdis pilke nn fototapeet ühe toa seintel käsikirjaliste luuleridade ja märkmetega. Tundus, nagu oleks antud võimalus siinsamas luuletuste valmimisele kaasa elada. Ilmselt saab ruumidest ja väljapanekutest siiski kõige parema ülevaate ja mulje siis, kui muuseumi minna omaette või väiksema grupiga, et oleks rohkem aega süveneda.
Sisemisest vabadusest
Jõgeva Gümnaasiumi poisteansambel Maret Oja juhatusel viis kokkutulnud isamaalisele lainele. Muuseumi projektijuht Toomas Muru kõneles sisemisest vabadusest, mis on iseloomustavaks jooneks mõlemale suurele jõgevlasele, kelle auks see maja avatud sai. Ilma selleta poleks Betti Alveri ainukordset luulet ega laulva revolutsiooni laule Alo Mattiisenilt.
Betti Alverile pühendatud ekspositsioon on muuseumis suhteliselt kasin, aga eks just selline on ta luulegi – vähesega palju ja tabavalt öeldud. Alo Mattiiseni meenutamiseks lülitati sisse suur ekraan. Selle vahendusel loodi silme ette pöördelised ja kordumatud hetked – Alo ise seismas rahvahulga ees, kes käest kinni hoides ennastunustavalt laulab, sini-must-valged lipud lehvimas. Siis loeti ette Alo ema Helmi Mattiiseni läkitus. Tervis polnud lubanud tal endal seekord kohale tulla. “Selle muuseumi avamine on Jõgeva jaoks suur samm edasi raudteelinnast kultuurilinnaks. Mõtlesin alguses, et maailma mastaabis pole see ehk midagi, aga vaadates filmi Alost, sain aru, et on ikka küll,” ütles Jõgeva linnapea Viktor Svjatõ?ev. Maret Maripuu märkis, et kui kellelgi vaim kõikuma lööb, võib ta nende seinte vahelt kindlasti tuge saada. Omakandi Riigikogu liige Mai Treial tänas Betti Alveri fondi eestseisjat Maimu Valdmanni idee ja algatuse eest ning Ants Paju kohtumisõhtute sarja korraldamise eest. Kõnelesid Eesti kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi juhataja Arne Tegelmann. Viimane leidis, et kui nende muuseum kõneleb ühte lugu Oskar Lutsust, siis Jõgeva uuel muuseumil on kaks lugu kahest inimesest. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Karl Muru andis tähtsa päeva puhul oma nimekaimust muuseumiperemehele Toomas Murule enda koostatud Betti Alveri poeemidekogumiku “Kotuselaps”, mis just alles samal päeval oli postist tulnud. Jõgeva päritolu Maret Oomer aga esindas Ave Alavainut, kes saatis muuseumile kolmkümmend eksemplari oma värskelt trükist tulnud Betti Alverile pühendatud mälestusteraamatust “Kohtumisest käevõruni”. Mitu ajaloolist raamatut ja eset andis muuseumile üle ajalooõpetaja ja ühtlasi Alo Mattiiseni, Toomas Muru ning Jüri Leesmenti kunagine klassijuhataja Eino Veskis. Betti Alveri sugulane Reet Niido tõi tähtsa päeva puhul kingituseks raamitud sugupuujoonise. Öeldi veel palju häid soove ja südamlikke sõnu ning sooviti uuele muuseumile ilusaid ja unustamatuid päevi ning tänati suure vaeva nägijaid. Tavaelu ja väline müra jäid igatahes väljapoole maja. Nagu Ants Paju hiljem märkis, oli vahepeal mööda sõitnud kolm rongi, ilma et keegi seda tähelegi pannud oleks.
Mõni tund hiljem avati Jõgeva Gümnaasiumis neljateistkümnendat aastat järjest Betti Alverile pühendatud luulepäevad, mis jätkusid eile ja kestavad veel täna. Sel puhul sai Jõgevast jälle nooruselinn nagu igal aastal samal ajal – sedakorda saabus siia enam kui nelisada noort üle Eesti.
VAIKE KÄOSAAR
