Tegelikult pidi see mahukas ja ilusasti kujundatud raamat ilmuma eelmisel aastal luuletaja 100. sünniaastapäevaks, aga nii mõnedki sisulised ja vormilised asjad vajasid veel aega settimiseks. Ootuste üleskruvimine on tõhus dramaatiline võte ja kandis vilja, sest esitluse alguseks oli kirjanduse maja saal puupüsti rahvast täis ja meeleolu ülev.
Õhtut juhtis Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg, oma läbielamisi ja mõtteid jagasid raamatu koostajad ja kirjastaja. Dramaatiise vahepalana mõjus keset Enn Lillemetsa tundelist esinemist äkitselt saabunud pimedus, mille põhjustas ootamatu elektrikatkestus. Jätkati küünlavalgel ja häda polnud midagi, Anu Lambi loetud Alveri luule pääses nii ehk isegi paremini mõjule. Tabasin end mõttelt, et näitleja oskab Alveri luuletusi lugeda ilma pateetikata ja loomulikult. Tekstid kõlasid usutavalt ja tähendusrikkalt. Huvitav oli kuulata helisalvestist, millel Betti Alver ise luges oma luuletusi “Võlg” “Korallid Emajões”.
Betti Alver ise oli loomebiograafiate ja elulookirjutuste suhtes ülinõudlik. Ta hindas neid siis, kui asjatundlikkus ja usaldusväärsus liitusid kirjutamisandega, ega võtnud vastu odavat manipuleerimist või tundlemist, mis kokkuvõttes juhib eemale kesksest ? loomeelust. Äsjailmunud raamatus on esimest korda ühtede kaante vahel kättesaadavad Betti Alveri vähesed teadaolevad trükis ilmunud usutlused aastaist 1930-1986, mis moodustavad kõneka terviku ? kunstnikukreedo. Lisaks ehedad ajastulõiked ja stiilinäited Betti Alveri enda kirjade ja päevikumärkmete kujul ning erineva taustaga inimeste mälestused ja päevaraamatukatked. Esimesed kommenteerivad teisi ja vastupidi. Igaühega meenutajatest olid Betti Alveril oma jutud või vaikimised. Mälupildid iseloomustavad ikka eelkõige mäletajat ennast. Aga seda enam tuleb esile ja muutub tähenduslikuks nende Betti Alverit hõlmav ühisosa.
Kogu isiksust, tausta ja õhustikku valgustav aines on jagatud kolme ajalis-mõttelisse ossa. Tinglikud rajatähised on seejuures Betti Alveri abiellumine luuletaja Heiti Talvikuga 1937. aastal ja viimase surm 1947. aastal. Kõige teaberohkem ja mahukam on kolmas osa, mis mõistetavalt põimub põhiliste elu- ja loomeküsimuste ning mäluniitide kaudu kahe esimesega.
Keskendub Talvikule
Heiti Talvik tõuseb keskpunkti, ükskõik mis rakursist asja vaadelda. Betti Alveri taas luulesse tulles esitatud küsimus “Miks elu tähetund on kordumatu?? ainult kinnitab seda. Heiti Talviku osa Betti Alveri luuletajakssaamisel ja -kasvamisel. Heiti Talvik kui loomingu ja vastupanu allikas, selgroo kasvataja. Käivitaja ja sõnumikandja. Lõpuni.
Lisaks Heiti Talvikule II osas on käsitletud n-ö suures plaanis suhteid Paul Viidingu (I osas) ja Svetlan Semenenkoga (III osas). Kõik Betti Alveri teadaolevad kirjad Paul Viidingule “Tuulearmukese? järgsest ajast elustavad parimal moel tollast vaimuvärsket ja iroonilist õhustikku. Kõik Betti Alveri teadaolevad kirjad Svetlan Semenenkole hilisemast perioodist annavad aga väärtusliku ja esindusliku sissevaate tema loomingulisse kööki. Üks selle raamatu sihte ongi välja tuua inimesi, kes olid Betti Alveri juurde eriliselt oodatud: August Sang, Ott Kangilaski, Udo Väljaots, Voldemar Panso, Leo Anvelt, Eeva Niinivaara, Eila Kivikk?aho, Vladimír Macura, Oskar Valdes, Anastassija Tsvetajeva, Urve Karuks, Svetlan Semenenko?
Selgub, et Betti Alveri eraldatus ja eraklikkus oli äärmiselt suhteline. Ta käis inimestega läbi võimaluste ja võimete piiril. Tähtsaim oli talle suhete tase, kvaliteet. Betti Alver keeldus intervjuudest, ei tahtnud pildistamist ega lubanud end filmida. Ometigi oli juhuste, asjaolude ja inimeste kokkusattumisi, mille tulemusena on meil praegu lugemiseks usutlused ja vaatamiseks päevapildid. Mitte ülearu palju, aga on.
Ühevõrra olulised olid Betti Alveri jaoks nii tähekogu, õitsev lill kui ka tuulde räägitud sõna. Kui see kolmainsus meeles püsib, siis on hõlpsam mõista tema elu ja loomingut, siis asetub kõik õigele kohale. Betti Alveri seatud kõrgemate nõuetega tasub sammu pidada, sest muidu muutub kogu muugi taustateadmine tarbetuks, tühiseks ja ülearuseks koormaks. Teravalt joonistub välja hoolimine kõigest elavast, aukartust äratav süvenemine ja tähelepanuvõime nii suures kui väikses plaanis.
Kolm raamatut
Betti Alverist on nüüdseks ilmunud kolm raamatut ? Aili Paju vägagi isiklik ja subjektiivne “Betti, kibuvits õitseb. Dialooge Betti Alveriga” (1992 ja 2006), emeriitprofessor Karl Muru akadeemilise koega monograafia ?Betti Alver. Elu ja loomingu lugu? (2003) ja nüüd ilmunud ?Lisandusi tundmiseks?. Kui siia nimistusse lisada Ele Süvalepa koostatud Betti Alveri luule koondkogu “Koguja. Suur luuleraamat” (2005), siis on pilt rõõmustav, sest soovi korral võib kirjandushuviline saada hea pildi Betti Alverist ja tema loomingust.
Siinkohal tuleb meelde, kuidas andsin aasta tagasi intervjuud toona Vooremaas töötanud klassivennale Jüri Leesmentile, kes esitas igati asjalikke, ent samas teravaid ja provotseerivaid (aga ajakirjanik peabki natuke provotseerima, et lugu huvitav tuleks!) küsimusi. Muu hulgas küsis ta, kas Betti Alverit siin ja praegu üldse mõistetakse ning arbujate loomingust aru saadakse. Sellele küsimusele oli päris raske vastata. Tänapäeva kirjandusteadus rõhutab teose puhul lugeja rolli, kaasautorlust ja kultuurikonteksti. Üks asi on see, mida teose autor ise silmas on pidanud ja mõelnud, teine kõik see, mida lugeja endaga teosesse kaasa toob. Tänapäeval öeldakse sellise suhte kohta interaktiivne. Kuna kunstiline kujund, “pilt” on oma olemuselt mitmeplaaniline, siis saab seda tõlgendada erinevalt, mis tähendab, et ühte ainuõiget arusaamist polegi. Siiski ei tähenda see kõikelubatavust, seda, et väita võib kõike suvalist. Mida rohkem me loomingu autorit tunneme ja temast teame, seda adekvaatsemalt saame tõlgendada, tähendusi otsida ja mõista. Alveri paremale tundmisele aitab kaasa ka äsjailmunud raamat.
Veel küsis klassivend Jüri, kellele see avatav Alveri muuseum mõeldud on ja keda see üleüldse Jõgeval huvitama peaks. Sellele küsimusele oli lihtsam vastata. Inimesi huvitavad huvitavad sündmused ja tegemised, avatus ja vaimne õhustik, atmosfäär. Võimalus argipäevast välja lõikuda ja millegi olulise puudutust tunda.
Täna kell 15 avatakse Betti Alveri Muuseumis fotonäitus “Arbujate aegu”, millel saab näha eesti luule tipptegijaid n-ö suures plaanis. Tihti on just vanaaegne ajastuhõnguline pildimaterjal väga kõnekas ja huvitav. Näitus on sissejuhatuseks 23. ja 24. novembril toimuvatele luulepäevadele Tähetund, mis tänavu on pühendatud Ellen Niidu ja Jaan Krossi luulele.
22. novembril tähistab muuseum Betti Alveri 101. sünniaastapäeva. Esinevad Mari Tarand ja Vallo Kepp, vaatame dokfilmi “Üks pilk Betti Alverile”. Eelpool kommenteeritud mälestusteraamatut esitleb üks koostajatest Kristi Metste. Loomulikult saavad huvilised esitada küsimusi ning endale ilusa ja sisuka raamatu soetada.
TOOMAS MURU,
Betti Alveri Muuseumi juhataja
