Berliinis küpsetati rahuleiba

Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktor Mati Koppel käis möödunud nädalal Berliinis leiba söömas. Leib, mida seal pakuti, polnud päris tavaline, vaid 12 riigis kasvatatud rukkist Berliini müüri langemise aastapäevaks küpsetatud rahuleib.

Kõnealusele aastapäevale pühendatud rahuleiva projekti algatas Berliinis tegutsev kodanikeühendus FriedensBrot. Projektile andis inspiratsiooni asjaolu, et Berliini Lepituskiriku lähedale, paika, kus kunagi oli Berliini müüri ümbritsev nn surnud tsoon, on 2005. aastast alates sügiseti rukist külvatud: viljapõld sümboliseeribki seal elu taastärkamist. Möödunud sügisel saadeti väike kogus sellelt põllulapilt kogutud rukkiteradest laiali 11 viimase veerandsajandi jooksul Euroopa Liitu astunud riiki, kus seeme maha külvati. Eestis pandi nn rahurukis kasvama Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva-lähedasele põllule. Kui saak tänavu augustis koristati, hakkasid rukkipakid 11 riigist tagasi Berliini poole reisima. Seal segati kaugemalt saadetud ja kohapeal kasvatatud vili kokku. Osa saadud segust külvati Lepituskiriku juurde maha, osa jahvatati jahuks ning sellest küpsetatigi 1. oktoobriks rahuleiba.

Rahule, leivale ja Berliini müüri langemisele pühendatud sündmused algasid tegelikult juba 30. septembril. Siis kogunesid 12 projektis osalenud riigi esindajad Berliini lähedale Seddineri järve äärde, et sealses rahvaülikoolis konverents maha pidada. Eestit esindasid seal peale Mati Koppeli meie põllumajandusminister Ivari Padar, põllumajandusministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Ruve Šank ja sama osakonna nõunik Janika Salev ning Eesti rukkikuninga austavat tiitlit kandev Lääne-Virumaa viljakasvataja Hans Kruusamägi.

Eesti-poolse konverentsiettekande tegidki kahasse Mati Koppel ja rukkikuningaks rõivastunud Hans Kruusamägi. Viimane juhatas ettekande sisse, tutvustades kokkutulnutele meie rukkikultuuri ning tema öelda olid ka lõpusõnad. Mati Koppel kõneles aga sellest, et Jõgeval on rahuteemaga üsna tugev seos: sõlmiti ju 1661. aastal Jõgeva lähedal Kärdes rahuleping Rootsi kuningriigi ja Vene tsaaririigi vahel. Hilisemates kuluaarivestlustes tunnistatud eestlaste värvikas etteaste konverentsi parimaks.

Tähendusrikkad paigad

Rahurukis külvati kõigis riikides kas rahu seisukohalt või muidu ajaloolises plaanis tähendusrikkasse paika. Horvaatide rukis kasvas näiteks Osijeki linna lähedal, kust jooksis läbi 1990. aastate alguse Horvaatia iseseisvussõja viimane rindejoon. Rumeenias kasvas rahurukis Rubla piirkonnas, kuhu võimude silmis ebasoovitavaid isikuid välja saadeti. Tšehhid külvasid vilja Chrastavasse, mis on korduvalt ajalootuulte meelevallas olnud. Teise maailmasõja järel saadeti sealtkandist näiteks välja sudeedisakslased ning piirkond asustati tšehhide, slovakkide ja teiste rahvuste esindajatega.

Konverentsil said sõna ka projektis osalevate riikide põllumajandusjuhid, sealhulgas meie minister Ivari Padar. Tema meenutas oma hiljutist käiku Ukrainasse, kus ta kohtus talunikuga, kellel sel sügisel midagi koristada polnud, sest tankid olid tema põllud segi pööranud.

1. oktoobril olid siis juba rahvarohkemad ettevõtmised, nagu suur kõnekoosolek Berliinis Humboldti ülikoolis ja Lepituskiriku juures läbi viidud oikumeeniline tseremoonia, mille käigus eri konfessioonide vaimulikud rahuleivale oma õnnistuse andsid. Suure leivapätsi lõikas pidulikult lahti bulgaarlasest õigeusupreester.

“Suur leib oli väga hea maitsega. Lisaks sellele oli küpsetatud aga palju väikesi leibu nii kohapeal söömiseks kui ka 12 riigi esindajatele koju kaasa andmiseks,” ütles Mati Koppel. “Sündmuse lõppedes seisime kõik kätest kinni hoides ümber Lepituskiriku juurde rajatud rukkipõllu, kus uus oras juba kenasti haljendas.”

Miski ei ennustanud

Mati Koppeli sõnul meenutasid sakslased rahuleivasündmusel seda, kuidas 1961. aastal üleöö valminud müür varem ühel tänaval elanud inimesed ootamatult n-ö omadeks ja võõrasteks jagas ning millist traagikat selline eraldamine põhjustas. Horvaadid kinnitasid aga, et isegi vahetult enne iseseisvussõda ei osatud uneski ette näha, et serblaste ja horvaatide vahel võiks ühel päeval sõjaks minna. Ka tagantjärele on seda raske seletada, sest nüüd saadakse taas normaalselt läbi. Sama kehtib Mati Koppeli sõnul praegu Ukrainas toimuva kohta: kui möödunud aastal tosinas riigis rahurukist külvati, ei osanud keegi aimata, et siinsamas Euroopas ehk siis täpsemalt Ukrainas sõda võib puhkeda.

Kui algselt oli rahurukki kasvatamine ja rahuleiva küpsetamine mõeldud Berliini müüri lõhkumise 25. aastapäevale pühendatud ühekordse aktsioonina, siis Berliinis koos olles leidsid 12 riigi esindajad, et projekti tuleb jätkata, sest rahu ja leiva teema on endiselt aktuaalne. Berliinis allkirjastatigi sellekohane memorandum, millele Eesti poolt kirjutas alla Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktor Mati Koppel.

“Rukki külvamine on siiski ainult ettevõtmise taust, olulisem on see, et 12 riigi kõrgetasemelised põllumajandusesindused omavahel kokku saavad ja aitavad teadvustada põllumajanduse olulisust tänapäeva maailmas,” ütles Mati Koppel ja lisas, et järgmisel sügisel kohtutakse Poolas, kahe aasta pärast aga Ungaris.

Berliinist kaasa toodud rahuleivakakuke on Mati Koppelil veel alles.

“Kui natuke rohkem aega leiame, sööme selle instituudi rahvaga ühiselt ära,” ütles direktor.

Seoses Berliini müüri ja rahuleivaga on instituudi inimestel ära teha veel üks töö: küpsetada Jõgeval kasvanud rahurukkist leib, mida hakatakse sööma Saksamaa suursaatkonnas Tallinnas korraldataval Berliini müüri langemise 25. aastapäeva tähistaval sündmusel.

Rahuleiva projekt

* Berliini müür ehitati 1961. aastal selleks, et takistada idasakslaste massilist põgenemist Läände.

*Läbipääs müürist avati kõigile 9. novembril 1989 ja nüüdseks on müür peaaegu täielikult lammutatud.

*Berliini Lepituskiriku juurde, kunagisse nn surnud tsooni on 2005. aastast külvatud talirukist ‘Borellus’. Viljapõld sümboliseerib elu taastärkamist selles paigas.

*Berliini müüri langemise 25. aastapäeva tähistamiseks Saksamaal käivitatud rahuleiva projektis osalesid Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhimaa ja Ungari.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus