Kirjastus Jumalikud Ilmutused üllitas hiljuti Veiko Belialsi luulekogu “Asfalteeritud inimesed”. Luual elav autor lahkab oma ajalauludes tänapäeva Eesti elu suisa jüriüdiliku vahedusega.
Kogusse koondatud tekstid on sündinud kahe ja poole viimase aasta jooksul. Nende hulgas on lühemaid ja pikemaid, riimis ja vabavärsilisi luuletusi. Kirjastuse Jumalikud Ilmutused juht ja omanik Kivisildnik on Belialsi kogu tutvustuseks öelnud, et selles on olemas kõik, mis ühes luulebestselleris peab olema: huumor, armastus, äng, looduse ilu ja isamaavalu, ning et “Asfalteeritud inimesed” ühendab endas Runneli ja Kareva parimad omadused.
Siinkirjutajale tuli siiski Belialsi ajalaule lugedes enne Runnelit ja Karevat meelde Juhan Viiding. Või pigem see aeg, kui Juhan Viiding veel Jüri Üdi nime all kirjutas.
“Viiding on üks mu lemmikautoreid,” kinnitas Veiko Belials.
Mis ei tähenda, et ta Viidingut püüdlikult jäljendada oleks proovinud. Ju siis on nende elutunnetuses lihtsalt midagi sarnast.
Värske luulekogu on nime saanud vabavärsiliste aforistlike lühiluuletuste tsükli “Asfalteeritud inimesed” järgi. Selle motoks on “Inimene on tee”. Mõned tsükli osad kõlavad eriti ajakajaliselt. Näiteks “kari/ ammu/ ei ammu/ tee aga ikka veel/ virtsa täis” või “ringtee/ egotsentrismi/ kõrgeim aste/ ringil olijal on ju/ alati õigus”.
Kogu lõpeb vaimuka puändiga:
“minu kodu on mu kindlus/ minu kodu on mu kong/ nagu linnupesakene/ buss ei sõida/ ei käi rong// minu kodu on mu vangla/ minu kodu on mu kants/ euroliit ja eesti süda/ alle-aa ja asi ants”.
Minu lemmikluuletuseks kujunes siiski “Mõttelugu”, mis siinkohal tsiteerimiseks paraku liiga pikk.
“”Mõtteloost” mul ajalaulude kirjutamine tegelikult alguse saigi,” tõdes Veiko Belials.
“Kaks ja pool aastat tagasi käisin Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead. Istusin ühel luuleõhtul ja mõte läks omapäi uitama. Ning sündiski luuletus, mis andis impulsi teatud suunamuutuseks. Senini olin kirjutanud enamasti loodus- ja lembeluulet. Nüüd tundsin, et vajan vaheldust veidi teist laadi tekstide loomise näol.”
Uurisin Belialsilt, kas ajalauludele keskendumine on põhjustatud meie ühiskonnas viimasel ajal toimunud muutustest või on see pigem märk autori enda teatud küpsusastmele jõudmisest.
“Usun, et killuke tõtt on mõlemas variandis,” arvas Belials.
Kivisildnikule saatis ta mahukama paki luuletusi, kui valmis raamatust leida võib.
“Kirjastaja toimetas ja tihendas mu käsikirja mõnevõrra ja ma ei sõdinud sellele, mis ta tegi, kuigivõrd vastu ka,” ütles Belials, kes igapäevast leiba teenib teatavasti Luua metsanduskooli õpetajana. Selle kõrvalt kirjutab ta mitte ainult luuletusi, vaid ka ulmejutte ning teeb ka tõlkija- ja toimetajatööd.
“Asfalteeritud inimesed”
* Veiko Belialsi luulekogu
* Sisaldab paari viimase aasta jooksul kirjutatud nn ajalaule
* Välja andnud kirjastus Jumalikud Ilmutused 2015. a
* Ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital
* 82 lk
RIINA MÄGI
