Sel nädalal tähistab oma 15. aastapäeva Avinurme Suveteater, mille algusega on seotud suuresti Avijõe selts, kes oli juba Pütilaada korraldamisega algust teinud. Teater on endast au ja uhkusega vajutanud märgi sõbralikust huumorist ja ladusast esitusviisist kohalike inimeste ellu. Vooremaa rääkis teatrijuhi Marika Oolberg-Elmendiga, miks teater nõnda elujõuline on?
„Nagu on öelnud MTÜ Avijõe seltsi esinaine Eve Strauss, et nemad Pütilaada korraldajatena tundsid, et päevane laat oli menukas, aga et rahvas peale laata ja enne õhtust jaanituld igavust ei tunneks ning enne pidu kuhugi ära ei kaoks, pandi pead kokku ja mõeldi, et mis see rosin siis olla võiks. Kuna nad teadsid, et Avinurmes on ennegi jaanipäeval etendusi tehtud, siis ettevõtlikud seltsi liikmed mõtlesid, et miks mitte elustada see vana komme jaanipäeval ühte lustilist etendust vaadata,” selgitas Marika sissejuhatuseks.
15 aastat pole lühike aeg. Mis tingis teatritrupi tegutsemise?
Suureks abiks oli kohalik inimene Evi Tamm. Tema kui endise pedagoogi ja kogemustega lavastaja näpunäited ja soovitused, keda võiks mängima kutsuda. Ise ta tagasihoidlikult loobus ja aitas nõuga kaasa. Esimeseks lavastuseks valiti Hugo Raudsepa „Mikumärdi” ja lavastajaks kutsuti Avinurme juurtega Malle Pärn, kes lubas lavastamas käima hakata Tallinnast. Eks see asi meil nii peale hakkas, et Eve Strauss oma suurepäraste organiseerimisoskustega ja Malle Pärn oma näitleja kogemustega selle hullupöörase kamba 2004. aasta hilissügisel esimest korda kokku ajasidki.
Alguses oligi plaan teha igaks jaanipäevaks ja laada ajaks uus etendus. Üks tingimustest oli ka see, et esitamisele tulev lavastus võiks olla lõbus vaatajale ja mõnus mängijatele. Malle Pärn oli meie õpetaja ja lavastaja 10 pikka aastat. Tema lahkumine oli väga ehmatav ja natuke isegi ootamatu, ent kuna osalistel oli väga suur soov edasi teha, siis võtsin lavastamise ise üle. Olin seda ju tegelikult Viljandi kultuurikoolis õppinud.
Esimese etenduse pealkirja ütlemiseks anti aega kaks tundi, et jõuaks projektile nime panna. Olen suur vanade ajalehtede huviline ja et olin just neid uurinud, kui märkasin nime „Potilill ja karusammal.” See tundus nii vahva nimi, et selle siis ütlesingi. Tookord ma ei teadnud, kas see on komöödia või tragöödia ja palju seal tegelasigi on. Leidsime selle arhiivist ja mõned unetud ööd gootikirja uurimist ning ümberkirjutamise vaeva ja tulemuseks oli päris mõnus vana rahvatükk, kus nalja ja tõsist mõtlemist ikka parasjagu.
Malle oli päris suured kingad maha jätnud, ega nendesse kerge astuda polnud, sest ootused olid kohalikul rahval ju suured. Malle oli loonud Avinurme Suveteatrist kuvandi kui korralikust ja kvaliteetsest esitusest ning minu vastutus seda mitte ära rikkuda oli üüratu. Piitsutasin ennast ja teisi näitlejaid päris kõvasti ja meie õnneks tuli ning andis näitleja Katrin Pärn näpunäiteid, neist oli korralikult abi ja tuge. Kui Katrini väike poeg ütles meie etenduse kohta, et see oli nii hea, et seda vaataks kohe mitu seeriat, siis oli ikka soe tunne küll. Kostüüme on aidanud meil viimased viis aastat teha Merike Vaarmets, kes varem oli tööl Estonia teatris ja tegi seal näitlejatele kübaraid. Meil on siinkandis andekate inimestega ikka vedanud küll.
Kus olete esinemas käinud ja kuidas läinud on?
Esinemas on nüüdseks palju käidud. Alguses mõeldud ühest esinemisest aastas sai 9–14 esinemist. Kahju oli mängimata jätta, kui osad nii selgeks olid juba saanud. 15 aastat oleme osalenud Kuhjavere teatrifestivalil Viljandimaal. Esimesest korrast peale, saame nendega koos oma juubeleid tähistada. Seal oleme ikka palju erinevaid auhindu saanud. Viimase kõva auhinnasaju saime sel aastal Jõgevamaa ja Tartumaa teatrifestivalilt Avinurmes. Kas oli nüüd koduseinte vaheline toetus nii tugev või aitas see, et tegime Peipsi ääres Kauksis ühes talus kolmel õhtul järjest etenduse ja elasime seal kohapeal. Saime lavastuse nii hästi käppa, et tuli üsna kenasti välja. Parima lavastaja, parima lavastuse, parima kokkumängiva tiimi ja parima naisnäitleja tiitel oli meie. Esinemas oleme käinud Ida-Virumaal väga palju, kaugematest kohtadest Peraküla, Halliste, Kuhjavere, Pajusti jne.
Me muide anname ise ka Kuhjaveres ühte auhinda välja, kõrvalosatäitja KLAARA! Auhinnaks on meie Klaarika Klemmi tehtud malasolnaja kurgid. Auhinna saab kõrvalosatäitmise erilisusega silma jäänud näitleja.
Kes on teie teatri eeskujud? Keda oma õpetajaks ennekõike ise pead?
Kuhjaveres hindas varem Kalju Komissarov ja temaga tekkis meil küll omamoodi side. Ta ütles viimasel kohtumisel, et ei saanud meie pärast magadagi, et me võiks juba midagi tõsisemat teha, et aeg on samm edasi teha. Eeskujuks on olnud minu õpetaja Sirje Raudsik (Põldots), kes oli Voldemar Panso esimesest lennust koos Mikk Mikiveri jt kuulsustega. Ta oli väga range ja nõudlik, nutta sai ikka omajagu, aga oli ka palju rõõmu õnnestumistest, eks neid sai siis sellevõrra rohkem hinnata. Palju tarkust jõudis kohale kõvasti hiljem kui õpetatu. Praegu ma loen ja õpin kogu aeg midagi juurde, muidu ei saa.
Miks sa selle värgindusega tegeled ja mis see sulle annab?
Haa, vaat see on hea küsimus, ma küsin seda endalt vahest mitu korda nädalas. Tegelikult on see juba töö, ajakulu, vaba aja röövel ja suur probleemide hunnik ning samas … väga vahva seltskond, omad naljad, suur rõõm õnnestumistest, toredad väljasõidud. Meil on oma talvepäevad, kuhu me koos peredega läheme ja proovime aja maha võtta, see on oodatud sündmus. Eelmisel aastal näiteks käisime safarirallil ühes karjääris ja järvel kala püüdmas. Alati on ka erinevad mõtteharjutused ja mängud. See ühendab ja liidab.
Te teete ka sketše erinevatel üritustel?
Teeme vahest sketše ka jah, juhime üritusi, oleme kostüümides ilmestamas mõnda ettevõtmist erilisemaks. Mitmed meie näitlejad on osalenud teleseriaalides, meid on filmitud ja katsume oma koduvalda ikka positiivselt kaardil hoida. Raha sellega teenib just niipalju, et saame transpordikulud enam-vähem tasa.
Millised plaanid on tulevikuks?
Plaanime ellu jääda, kirjutame projekte, eks plaanime oma juubelipidu ja peale seda tulevad kohe jõuluaegsed esinemised ja siis jälle tuleb leida uus lavastus ja jälle otsast peale … rahvas ju ootab.
Ja ikka põhimõttel, et mina ei mängi, kui nalja ei saa!
Millal te sünnipäeva peate?
Teate, nüüd on nii, et meie viimast etendust „Mitte millestki midagi ehk ilma naisteta ei saa … vist!?“ näeb Avinurmes laupäeval kell 18 meie juubeli stiilipeol, mis on kõigile pealtvaatajatele tasuta. Palume võimalusel olla väga pidulikult riides, ikkagi stiilipidu. Peale etendust on avatud puhvet ja tantsuks mängib ansambel, pausid on täidetud viisakate ja lõbusate seltskonnamängudega. Fotograaf võib teie imelisest kostüümist ilusaid fotosid teha, et kasutage lahkelt võimalust olla pidulikult ilusad või siis ilusalt pidulikud.
INDREK SARAPUU
