Kõik, kes Jõgeva ümbruses vähegi sporti teinud või oma sportivatele lastele kaasa elanud, teavad Sääritsate perekonda. Vastu emadepäeva rääkisin emadest, lastest ja lapsepõlvest pereema Avega, kelle neljast lapsest kolm on riigi silmis juba täisealised.
Rääkige perest, kust pärit olete?
Minu ema, Endla Palm, oli EPA lõpetanud loomaarst ja töötas selle veterinaariateaduskonnas vanemlaborandina. Niikaua kui mäletan, oli ta kogu aeg ühe koha peal. Isa oli Tartus pimedate kombinaadi meister.
Õde on minust aasta ja seitse kuud vanem. Mina olen see väike õde, kasvult küll suurem.
Oleme õega väga kokku kasvanud. Siiani helistame teineteisele peaaegu iga päev. Nii heas kui ka halvas, õega on kõige parem klapp. Ka siis, kui kellegi peale vihane oled, elad end välja, õde kuulab ära ja kõik on jälle hästi.
Kaugele te oma esiemasid mäletate?
Olin 16 kui suri mu emapoolne vanavanaema. Lapsepõlve nädalavahetused veetsin maal, vanaema ja vanavanaema juures. Minu ema ja isa on mõlemad Jõgevamaalt Pikknurme külast.
Ema poolt vanaisasid ei olnud, vanavanaisa suri enne küüditamist ja vanaisaga ma ka ei kohtunud. Isa poolt olid siis vanaema ja vanaisa.
Mul oli vanaema ja vanavanaemaga väga hea läbisaamine. Vanavanaemal – mammal – oli midagi seljalüliga, ta polnud mitte ainult et küürus, vaid nagu täisnurga all kõver ja käis kepiga. Ta käis justnagu kummargil ja tundus mulle lapsena sellepärast pisikene.
Mammale meeldis, kui ma teda kammisin. „Silu ikka juukseid,“ nagu ta ütles. Enne tema üht suurt juubelipidu võtsin hommikupoole kammi ja käärid ning silusin mamma soengut. Õhtul tuli maja rahvast täis, kõiksugu sugulasi ja tuttavaid. Mamma ei saanud rättigi peast ära võtta, nii uhke soeng oli saanud.
Eredamad lapsepõlvemälestused on maalt. Armastasin hirmsasti loomi. Maal oli ketikoer Pembu – sel ajal olid kõik koerad ketis. Pembul olid kutsikad ja mõistlik ei olnud ketiulatusse minna, koer võis kuri olla. Mulle igaks juhuks ei räägitud kutsikatest, öeldi lihtsalt, et Pembu on haige, ära mine. Läksin uurima, mis Pembul viga, leidsin kutsikad ja jäin lõpuks kuuti kutsikate juurde magama.
Mul oli kindlasti õnnelik lapsepõlv. Lehma poegimist olin ma ainult ema töö juures näinud, aga kõik lammaste poegimised sai vanaema juures ära nähtud ja isegi vastu võetud, kui natuke suurem olin. Mammal oli neli tütart, üks neist minu vanaema, emal oli vend ka. Isa poolt vanaemal oli õde ja vend, peres oli kolm last.
Sündinud ja üles kasvanud olete Tartus?
Sünnitunnistuse järgi tartlane. Tegelikult sündisin Põltsamaal. Vanemad elasid sel ajal siiski Tartus. Meie kodu oli Narva maanteel, ema töökoha, loomakliiniku vastas. Mööda Jaama tänavat sai kooli minna. Käisin tollases Tartu 3. keskkoolis.
Vaadates kõrvalt teie laste koolivälist aktiivsust, kisub küsima, kui hoogne oli teie enda enesetäiendamine väljaspool kooli?
Olin suhteliselt püsimatu ja tahtsin kõike teha. Võibolla oleksin võinud millessegi rohkem süveneda.
Käisin kergejõustiku- ja aerutamistrennis, mängisin klaverit, kuigi mul ei ole väga teravat muusikalist kuulmist. Kooli ajal sai käidud vist kõigis kooli huviringides.
Meeles on kooli esindamine igasugu võistlustel, võtsin osa vist kõigest, millest sain.
Trennid olid minu enda initsiatiiv, aga ema aitas ikka päris palju kaasa. Oskasin juba nelja-aastaselt uisutada, sest ema viis mu Mäe tänava lasteaia liuväljale.
Kas teil endal on ka tähelepanuväärseid sportlikke saavutusi?
Kõige rohkem võibolla aerutamises – neljase paadi noorte Eesti meistrivõistlustel äkki midagi?
Väga kõval tasemel ma sporti ei teinud, olin üsna püsimatu ja eks neid treenereid oli siis ka igasuguseid. Väljaspool Tartut ei mäleta, et oleksin võistlustel käinud. See oli minu jaoks siis lihtsalt rõõm ja kõik tuli hästi välja. Tippsportlane ma ei olnud.
Klassis ja koolis omaealiste hulgas minust kiiremaid ei olnud. Mäletan Tartu koolide võistlusi Tamme staadionil, kus mulle meeldisid hullult pendelteatevõistlused. Mäletan paljajalu mööda Tamme staadioni muru jooksmist. Meie klassis oli 11 tüdrukut ja 36 poissi. Tüdrukute 10-liikmelise võistkonna väljapanemisega oli tegu, vahest tuli nii esimene kui ka viimane etapp joosta. Pigem olin nõus ise jooksma – kui need, kes ei jõua, oleks jooksnud, oleks me ju kaotanud! Samas, ega ma sealt mingeid saavutusi ka ei mäleta. Teatejooks on mulle elu läbi väga meeldinud.
Kehalise tund oli parim ja oma spordivaimustuse sain üldjuhul koolis rahuldatud, ainult aerutamistrennis sai käidud sõudebaasis. Mõnda aega küll kergejõustikutrennis koos endast vanematega nii Tamme staadionil kui ka Tähtveres.
Kas peale spordiharrastuse oli ka muid huvisid?
Ma ikka tahtsin igale poole minna. Peotantsus käis neljandas klassis kogu klass. Ei teagi, kes meid õpetas, tuntud kuri Siilak see küll ei olnud. Peotantsuvõimalus oli meil kooli juures. No juhtus, nagu ikka mingis vanuses, et kasvasin klassivennast, kellega tantsisin, pikemaks. Eks siis tuli mingi uus tahtmine.
Pigem ikka sport. Muusikaharrastus oli vist sellel ajendil, et kui teised käisid, siis pidin mina ka? Õde oli musikaalsem.
Usun, et emal oli päris jant minuga. Ma ei püsinud ilmselt vist pudeliski paigal. Vaja oli suusatada ja lumelinna teha. Lapsepõlv täie rauaga.
Mis pärast põhikooli lõppu tuli?
Pärast põhikooli lõppu läksin 44. kutsekeskkooli, kus õppisin kondiiter-pagariks, aga ma ei ole päevagi selles ametis töötanud.
Midagi pidi ju õppima. Kutsekooli lõpetasin kiituskirjaga, mul oli üks neli – sõjaline (alguses oli sõjaline, siis tsiviilkaitse ja hiljem kodukaitse), mida andis üks hõbehammastega proua.
Veel enne kutsekooli lõpetamist sain oma kalli mehega tuttavaks. 1992. kevadel lõpetasin kooli ja elasime veel aastakese Tartus, siis lõpetas Aimur ülikooli ja tulime Jõgevale.
Kuidas Jõgeval elu minema hakkas?
Kui Jõgevale tulin, olin kaupluses Kolm Karu müüja. Varsti pärast seda sündis Simmo. Ei saa öelda, et lapsed mul riburadapidi oleks olnud. Neil kõigil on umbes kolm aastat vahet, natuke siia-sinna. 1996 sündis Kärti-Avelin, 2001 Mattias ja 2004 Oskar. Praeguseks olen riigi silmis veel ainult ühe lapse ema.
Millal te välja mõtlesite, et peaks neli last olema?
Mulle on lapsed kogu aeg meeldinud. Kooli ajal, kui uuriti, et kelleks tahad saada, siis pakkusin välja, et seitsme lapse emaks.
Mulle tundub, et teie lapsed olid kooli ajal vähemalt sama aktiivsed kui te ise.
Kätri-Avelin on kõige rohkem samamoodi tegutsenud – laulukooris, tantsimas, muusikakoolis ja mingi aeg oli vaja veel võrkpallitrenni ka minna. Siis küsisime küll, et kas sa tõesti pead sinna ka minema. Aga teised läksid ja siis tahtis tema ka.
Simmo alguses maadles, hiljem hakkas teda huvitama jalgpall.
Mattias on võib olla kõige sportlikum. Tema on spordis kõige rohkem saavutanud, just maadluses ja kergejõustikus.
Oskar oli lasteaias päris tugev laulupoiss, tal on ka väga hea muusikaline kuulmine. Ka tema on käinud maadlemas, aga viimasel paaril aastal tegeleb vibuspordiga.
Kas huvikoolid ja laste arvukad hobitegevused on teadlik ettevalmistus eluks või on see lihtsalt koosolemise viis?
Juhendasin kunagi ka ise tüdrukute spordigruppe, kuigi õppinud ma seda ei ole. Hiljem enam mitte, sest nõudmised läksid juhendaja puhul kiiresti päris kõrgeks.
Pean huvitegevust ja noore inimese sihipärast arendamist väga oluliseks. Usun, et iga laps või noor peab millegagi tegelema. On see siis trenn, laulukoor, kunstiring või muusikakool, midagi, mis arendab silmaringi. Õpetab kaaslastega koostööd ja läbisaamist. Täiskasvanud inimene kõrval on oluline, ja mitte ainult treener või juhendaja. Ka lapsevanemat peab huvitama, mida ta laps trennis või huviringis teeb, kuidas ta areneb, kuhu ta jõuab. Mitte nii, et mul on suva, käib kuskil trennis. Lapsest tuleb midagi siis, kui vanemat huvitab, mida ta teeb. Lihtsalt kulgemine või kusagil jõlkumine ei ole inimesele hea.
Millega noored Sääritsad praegu tegelevad?
Kuna meil on perefirma, siis vanim poeg on tööl oma ettevõttes. Simmol on kõrgem majandusharidus.
Kätri-Avelin läks isa jälgedes kehakultuuri õppima ja on magistriõppes, lõpetab järgmisel aastal ning on praegu Tartus Tamme gümnaasiumis asendusõpetaja.
Mattias hakkab lõpetama Luua metsanduskooli maastikuehituse erialal.
Oskar lõpetab sel aastal põhikooli.
Mul oli võimalik jälgida teie peret aastaid Särkaspordi kontoris ja imetleda teie sujuvat ühise meeskonnana koostegutsemist. Kuidas te selle saavutasite?
Ma ei tea, võibolla tuleb vahel leplik olla.
Lastekasvatamise eksperte on terve maailm täis, me kõik teame täpselt, kuidas peab seda tegema. Milliste põhimõtete järgi teie lastekasvatamine on käinud?
Kõiki on kasvatatud ühtemoodi ja nad on täiesti erinevad. Ei saa ju olla nelja ühtemoodi inimest. Kõige vanem ja kõige noorem on natukene sarnased, kas maailmavaatelt või kuidagi. Keskmised on ka omavahel milleski sarnasemad.
Kasvatad neid ju peamiselt väikelapseeas. Õpetad, kuidas lusikat või pliiatsit käes hoida või et ahi on kuum, aga hiljem kasvavad nad ise. Väga suunata ka ei tohi, nii surud enda ettekujutused peale. Pigem käib see oma tõekspidamiste ja elust arusaamise, oma eeskuju kaudu.
Minu juures elab 19-aastane, kuidas ma enam teda kasvatan?! Küsin praegu 23-selt, kui kodus käib, et kuidas läheb ja kui hästi läheb on ju kõik hästi.
Kasvatada sai ikka väikest last, nüüd vaatad kõrvalt, kuidas nad ise kasvavad.
Kui lapsed väikesed olid, kas te siis mõtlesite selle peale, mida neile ellu kaasa anda?
Ma olen mõelnud pigem sellele, mis neist saab. Et nad saaksid oma eluga hakkama. Et neist tuleksid korralikud tööinimesed, ükskõik mis ameti peal. Et nad suudaksid oma peret üleval pidada. Ükskõik mis tööga või kui lihtne see just on. Ja kui raskemad ajad on, siis kuidagi ikka saab!
Meie peres olid lapsed enam-vähem kogu aeg meiega koos ja meie silma all. Särkaspordi kontor keset Jõgevat oli see koht, kuhu tuldi pärast kooli ja enne trenni, tehti ära oma kodused ülesanded, et kõik jõuaks õigeks ajaks sinna, kuhu nad jõudma pidid, muusikakooli, trenni või kuhu iganes.
Ka koolitöid tehti kontoris vanemate silma all, seda juba sellepärast, et päris koju jõudsime üsna hilja, siis tuli hakata süüa tegema ja muud, õppimine oleks jäänud liiga hiljaks.
See kaks kilomeetrit oleks ju saanud pärast kooli ka koju tulla. Aga see oleks tähendanud, et kohe tuleb hakata trenni tagasi minema ja ikka oleks õppimise aeg olnud pärast liiga hiline.
Kui pere liikus enamasti autoga, siis mina tulin pisematega sageli käruga linna, see ei ole mingi probleem 15–20 minutit jala, Vana-Mustvee maanteed pidi.
Teie abikaasa, Aimur Säärits on ilmselt lastega läbisaamises ainulaadne mees?
Jaa, ta saab oma lastega hästi läbi, ja teiste lastega samuti. Oma lastega on ta ka pidevalt mässanud, aga mitte sedapidi, et tema on laste juures, vaid lapsed on tema juures.
Öiseid ärkamisi ta minuga kaasa ei teinud, tal on kuldne uni. Kui Oskari pisike oli, küsis ta millalgi, et kas laps sööb öösel ka!
Lapsed olid ikkagi isaga kogu aeg kaasas. Isa oli Virtuses, lapsed ka, olid seal siis trennid või võistlused.
Kalal on ta ka nendega käinud. Kui Simmo oli väike ja käis lasteaias, ei olnud tal hommikuti ärkamine väga kerge. Aga kui õhtul oli juttu, et homme kalale, piisas sellest, et Aimur hommikul väga vaikselt ütles, et tule üles ja poiss oli püsti ning riides, kuigi muidu pidi emme pükse jalga panema.
Ma arvan, et lastele on väga tähtis, et ema ja isa on olemas, juures ja kohal, kui laps kasvab.
Ainult laste järgi elamist ei pea ka päris õigeks. Ei arva, et peaks sünnipäevalt ära minema, et lapsele täpselt kell seitse vanni teha. Ega imik pole korstnapühkija, et üht vanni ei või vahele jätta. Mul ei ole lapsed kunagi takistuseks olnud, nende pärast pole midagi tegemata jäänud. Elu tuleb elada koos lastega!
Aga laste toimetused on loomulikult olulised.
Kui nad olid väikesed, oli peres oli üks auto ja mina sellega ei sõitnud, seda oli rohkem töö jaoks vaja. Olen isegi Pae tänava lasteaia ja meie praeguse kodu vahet jooksnud, et maha jäänud pidulikud kingad või triiksärk lastepeo jaoks kohale tuua. Kui peole jõudsin, oli nahk märg, aga kõik hästi.
Minu eesmärk oligi, et minu lastest tulevad mõistlikud inimesed, kes saavad oma eluga hakkama. Ma ei ole oma lapsi millegagi tegelema sundinud. Ka see ei ole eesmärk, et tunnistusel oleksid kõik viied. Loomulikult on hea meel, kui lapsel läheb hästi ja teda tunnustatakse – kes meist tunnustust ei taha.
Emana oleksin ma vist kõige rohkem rahul, kui nad kõik pesast välja lennates leiavad endale õiged kaaslased, aga sinna on veel aega.
Kas teid on pereettevõtmiste eest tunnustatud ka?
2004. aastal osalesime suurperede konkursil „Terve ja tugev eesti pere“.
Aastal 2005 käisite Arnold Rüütli emadepäeva vastuvõtul. Kas Rüütli autogrammiga portree on siiani alles?
On ikka, fotoalbumi vahel. Meist tehti ju siis see film, mis oli vist suurte perede liidu ettevõtmine. Ma ei ole väga pabistaja ja seda muret ka ei ole, et mis ma selga või jalga panen, või mis juustega teen. Lähen võtan kapist midagi, panen selga ja nii lähen. Ja muidu ka, tuleb nii välja, nagu tuleb.
Kätri-Avelin, tütar
Kaks tarkusetera, mida mu ema on mulle eluks kaasa andnud:
Kes teeb, see jõuab.
Kui teed midagi, siis kogu hingega.
Seletan natuke lahti ka. Mulle meeldib olla aktiivne inimene ja tegeleda korraga paljude asjadega. Kui tihti tundub teistele, et mattun oma kohustuste alla, siis minule meenuvad hoopis mu ema sõnad: „Kes teeb, see jõuab,” ning siiani olen kõigega toime tulnud, mille kätte olen võtnud.
Meile meeldib käia emaga pildistamas. Kuna sellised tavalised pildid on igavad, siis on ema alati see, kes julgustab kasvõi porilompi pikali viskama. Peaasi, et hea pildi saaks. „Ja riided saab ju alati pesumasinas puhtaks pesta.” Selline seik võiks siis iseloomustada teist tarkusetera.
Mattias Säärits, poeg
Emalt olen õppinud väärtustama lihtsaid asju.
Mulle on alati meeldinud, ja olen tahtnud, et emme minuga võistlustel kaasas käiks. Siis on kuidagi kindlam ja tugevam tunne võistelda
Mul on üks maailma parim ema – mõistev, ilus, tark ja hea!
Ave Säärits
Sündinud 9. oktoobril 1973 Põltsamaal
Haridus:
1981–1989 Tartu 3. keskkool
1989–1992 Tartu 44. kutsekeskkool
Töö:
1993 müüja Jõgeva kaupluses Kolm Karu
Aastast 1999 Raskejõustikuklubi Ramm juhatuse liige
Praegu OÜ Särka Sport tootmisjuht
Pere:
1992. aastast abielus Aimur Sääritsaga
7. märtsil 1994 sündis poeg Simmo
7. detsembril 1996 sündis tütar Kätri-Avelin
20. veebruaril 2001 sündis poeg Mattias
24. juulil 2004 sündis poeg Oskar
ANDRA KIRNA
