RIINA MÄGI
Märksõna “reha” toob tavaliselt meelde reha peale astumise, mis pole ei otseses ega ülekantud tähenduses just positiivne sündmus. Noore Jõgeva tantsuõpetaja ja koreograafi Ave Lääne senisel loometeel märgib </span>see sõna aga üht suuremat kordaminekut: tema koolitantsufestivalil ilma teinud ja tõeliseks hitiks kujunenud tantsu “Piimanaised heinapõllul” teavadki paljud kui “seda rehadega tantsu”. Nädal tagasi Moostes toimunud konkursil Pärimuse Päitsed võitis Ave tantsuga “Unele kiigutades” parima uue rahvatantsutöötluse preemia.
Ave Lääne on läbi ja lõhki Jõgeva tüdruk: siin on ta sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Tants paelus teda väikestviisi juba lasteaias. Kui seal mõni peoeeskava tehti, siis tundus sellest kõige mõnusam olevat ikka tantsuga seotud osa. Tõsisemalt hakkas ta tantsuga tegelema siis, kui tantsuõpetaja Merleen Läänemägi Jõgevale tööle tuli ja kultuurikeskuse juures tantsustuudio tegutsema hakkas.
Ave Lääne tantsis selles stuudios kuuendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni välja. Merleeni käe all sai ta proovida igasuguseid tantsustiile, rahvatants kaasa arvatud. Paaril viimasel gümnaasiumiaastal tantsis Ave koguni viiel õhtul nädalas. Kahel kultuurikeskuse tantsustuudio rühmal, milles ta kaasa lõi, oli kummalgi trenn kaks korda nädalas ning ühel õhtul käis ta veel Luual. Merleen lõi nimelt sealsesse metsanduskooli segarahvatantsurühma, ent tulenevalt kooli spetsiifikast, oli selles poisse piisavalt ja tüdrukuid nappis ning seepärast hakkasidki Ave ja tema paar sõbrannat Luual tantsimas käima.
Küsimusele, kas tal sellise tantsukoormuse juures ikka kooliskäimiseks ka aega jäi, vastas Ave muiates:
„Käimiseks jah, aga kuivõrd õppimiseks… Samas: ega mu hinded väga ei kannatanud ka.”
Kui gümnaasium läbi sai, oli Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsukunsti õppima minek igati loogiline valik. Ka seal pakuti võimalust tutvuda laia spektri tantsustiilidega: õpiti klassikalist, modern-, nüüdis- ja džässtantsu. Palju nn põrandatehnikat sisaldav nüüdistants tundus Avele oma kehaloogilisuse ja -sõbralikkusega kõige sobivam. Rahvatantsuga puutusid kultuuriakadeemia tantsutudengid vähemasti toona suhteliselt vähe kokku: kahe semestri jooksul saadi sellest valdkonnast vaid üsna üldisi teadmisi.
Akadeemia nelja-aastane stuudium venis Avel viieaastaseks, sest pärast kolmandat kursust läks ta aastaks vahetusüliõpilaseks Soome Kuopio Muusika- ja Tantsuakadeemiasse.
“Tänu Erasmuse programmile mul selline võimalus avanes ja otsustasin selle ära kasutada,” ütles Ave Lääne. “See oli põnev kogemus: kui õpetajad on teised, siis on ka see, mida õpetatakse, alati teistmoodi. Näiteks džässtants võib ühe õpetaja nägemuses olla üht- ja teise õpetaja nägemuses hoopis teistmoodi.”
Kodu ja tantsusussid
Kuopios oli Avel ka natuke rohkem aega iseendaga tegelda. Kui Viljandis oli tantsutudengite tunniplaan nii tihe, et koolimajas veedeti peaaegu kogu see aeg, mil hoone uksed lahti olid ehk kella kaheksast hommikul kümneni õhtul, siis Kuopios oli trenni- ja loengugraafik hõredam ja jättis võimaluse tantsusaalis iseseisvat tööd teha.
“Võõras keskkonnas polnud ju ka muid ahvatlusi, näiteks võimalust sõpradega välja minna. Nii et tegelikult ei jäänudki seal muud üle, kui tantsusaali elu üle järele mõtlema ja iseenda seest midagi põnevat otsima minna,” meenutas Ave. “Pärast vahetusaasta värskendavat kogemust oli nii mõnus neljandale kursusele minna.”
Kultuuriakadeemia lõpetas Ave 2009. aastal, saades sealt nii tantsuõpetaja eriala kui ka koreograafi lisaeriala: lõputöö tegi ta mõlemal alal. Kolmel akadeemia lõpetamisele järgnenud aastal elas ta töises mõttes üsna tormilist elu, sõites pidevalt Jõgeva, Tabivere, Tartu ja Puhja vahet.
“Juhendatavaid tantsurühmi hakkas mul kogunema juba tudengipõlves ning lõpuks kujuneski välja selline nelja peatusega sõiduring. Igale poole jäin ööbima ka, sest igal õhtul tagasi koju Jõgevale sõita olnuks kulukas,” sõnas Ave. “Nii et kui mõnikord öeldakse, et kodu on seal, kus kott, siis minul oli kodu seal, kus ma tantsusussid jalga tõmbasin.”
See omamoodi tore, aga ka väsitav (iga päev uus koht ja uued inimesed!) aeg sai läbi siis, kui Ave tõi ilmale pisitütre Aveli, kes on nüüd aasta ja kaks kuud vana. Tütre sünni järel oli Ave aastakese suhteliselt kodune, käies vahel vaid mõnda kolleegi asendamas, nüüd on aga tasapisi jälle oma töökoormust suurendama hakanud. Kui Ave reede hommikuti Jõgeva põhikooli kolmandatele klassidele rütmikatunde andma läheb, on Aveli Ave ema hoida, kui ta kolmapäeva õhtuti Tartusse rahvatantsuseltsi Torbikud rühmi juhendama sõidab, võtab Aveli enda hoolde teine vanaema ehk Ave ämm. Kultuurikeskuses folklooriseltsi Jõgevahe Pere rühmi juhendamas käies võtab noor tantsuõpetaja aga tütretirtsu lihtsalt kaasa.
Toredad Torbikud
Rahvatantsuselts Torbikud on Avele väga südamelähedane teema. Neli aastat tagasi otsustasid nimelt Ave ja tema õpingukaaslane Viljandi kultuuriakadeemiast Kati Grauberg-Longhurst luua Tartusse noorte rahvatantsurühma. Alustati nelja tantsijaga, tänavusuvises tantsulaagris oli aga juba kuuskümmend tantsijat. Enamasti on nad tudengid ning nende vanus jääb 18 ja 22 eluaasta vahele. Nime sai see tantsuseltskond lustaka juhtumi tagajärjel: üks meestantsijatest nimetanud ükskord naiste tanusid torbikuteks ning sestpeale muutus see pidevaks aasimise teemaks.
“Ehkki hääletusel oli veel mitu nimevarianti, osutus Torbikud konkurentsitult populaarseimaks,” ütles Ave ja lisas, et Torbikutes on lihtsalt nii mõnus seltskond, et ta ei raatsinud neist kaua eemal olla.
Loomulikult tahavad Torbikud pääseda tuleva-aastasele tantsupeole. Sama soov on Jõgevahe Pere kahel naisrühmal, mille juhendamisel Ave abiks käib, ning Jõgevamaa gümnaasiumi C-segarühmal, mida ta juhendab kahasse Marika Järvetiga.
“Oleme praegu kõigi rühmadega kenasti graafikus ning kui midagi ootamatut ette ei tule, peaks jaanuaris toimuvaks esimeseks eelprooviks vajalik repertuaar selge olema,” ütles Ave Lääne.
Jõgeva muusikakooli huviõppeosakonna tantsurühmade juurest on ta hetkel eemal, sest tema põhitööks on ju praegu ikkagi Aveli kasvatamine. Ent just töö muusikakooli rühmadega on talle senini kõige rohkem avalikku tunnustust toonud. Kaks neist, Föönix ja Monte on tulnud Ave loodud tantsuga Koolitantsu festivali laureaadiks. Föönixile tõi ülemöödunud aastal edu “Eesti tants F-rühmale”, milles olid rekvisiitideks papist noormehed, Montele aga “Piimanaised heinapõllul”, mis ongi too loo alguses kirjeldatud rehadega tants.
““Piimanaised heinapõllul” tegin valmis poolteise tunniga,” meenutas Ave. “Maarja-Magdaleena segakoor hakkas Tabivere valla kahekümnendaks sünnipäevaks muusikali välja tooma ja sinna oli tööteemalist tantsunumbrit vaja. Päeval, mil pidin Tabiverre koori naistele tantsu õpetama minema, veetsin bussi väljumiseni jäänud poolteist tundi kultuurikeskuses, laenasin koristajalt reha asemikuks harja ja tegingi tantsu valmis,” ütles Ave ja lisas, et mõnikord ongi selline spontaanselt sündinud tants parem kui pikalt viimistletu, sest kui aega on rohkesti, kipud “üle mõtlema”. Et heinaliste tants sai hea, otsustas Ave selle pärast muusikali üht ja ainsat etendust selgeks õpetada Monte tüdrukutele. Piigade võimeid arvestades tegi ta siis küll tantsu veidi keerulisemaks. Hiljem on Ave samale tantsule teinud ka suuremat tantsijate hulka kaasavaid seadeid. Vastavalt sellele on juurde tehtud ka rehasid. Ja need rehad juba jõude ei seisa, sest alailma on kellegi vaja seda vahvat tantsu jälle kusagil tantsida.
Vabast tahtest
Nädalatagusel konkursil Pärimuse Päitsed võidu toonud tantsu “Unele kiigutades” kohta ütles Ave, et see on vist esimene tants, mille ta oma vabast tahtest loonud on. Senini on neid tulnud ikka teha olude sunnil ehk siis, kui mõnel tema juhendatavatest rühmadest on vaja kuskil esineda või mõnele konkursile minna.
Pärimuse Päitseid korraldati esimest (aga loodetavasti mitte viimast) korda ning see koosnes kahest osast: kõigepealt esitasid rahvamuusikakollektiivid konkursile rahvamuusikatöötlusi ning seejärel lõid koreograafid neile võistu tantsuseadeid. Moostes said muusikapalad ja tantsuseaded esimest korda elavas esituses kokku. Ave valis oma tantsu aluseks ansambli Tuulepuu muusikute loodud “Hällilaulu”. See osutuski tantsuloojate silmis kõige populaarsemaks palaks: sellele loodi tervelt viis tantsuseadet.
“Jälgisin Moostes päris suure huviga, kas eri inimeste poolt samale muusikale loodud tantsudel tekib mingi märkimisväärne ühisosa või mitte. Nüüd võin öelda, et mõningaid sarnaseid jooni neis tõesti oli, ent pigem oli tegemist ikkagi viie erineva tantsuga,” ütles Ave.
Tema tantsu kandsid Moostes ette Jõgevahe Pere naisrühm ja Jõgeva muusikakooli tüdrukuterühm Pärlid. Üldse oli seal konkureerimas 24 tantsu. Kui paremaid välja kuulutama hakati ja ainult esikoha saaja veel nimetamata oli, jõudis Ave kolleeg Marika Järvetile juba ennustama hakata, kes võidab. Kui aga viimasena tema enda nimi välja öeldi, läks tal viis sekundit aega, enne kui öeldu mõte talle kohale jõudis.
“Võit oli tõesti suur üllatus. Ja ma võin puhta südametunnistusega kinnitada, et seda tantsu looma asudes ei mõelnud ma üldse konkursivõidule. Kui konkursikontserdi esimene pool, kus ka meie üles astusime, läbi sai, ütlesin tantsijatele, et nad tantsisid hästi ja minu süda on rahul, arvaku siis žürii asjast mida tahes,” sõnas Ave.
Et Pärimuse Päitsetel tegi kaasa ka palju tuntumaid tantsuloojaid kui Ave, võib tema konkursivõitu pidada uudiseks, mis siinsel “tantsutiigil” väikese lainetuse tekitas. Edukad — olgu nad siis mis ala inimesed tahes — kipuvad meil siin Eestis ikka pealinna koonduma või suisa välismaale minema. Ave Lääne kinnitas, et temal pole praegu küll plaani Jõgevalt kuhugi minna.
“Jõgevamaal on tantsuvallas tegemist küll ja küll ning tantsijad on ühtviisi toredad nii Jõgeval, Tartus, Tallinnas kui ka Viljandis,” ütles Ave. “Kõik mu lähedased on siin, Jõgeval, ja ma tahan, et nad oleksid pidevalt mu ümber.”
Tõsi, Ave abikaasa käib Soomes tööl, ent iseseisva ettevõtjana (tal on väike ehitusfirma) saab ta endale mõnikord ka pikemat kodusolekut lubada.
“Issi tuleb meil tavaliselt koju neljapäeva hilisõhtul, kui Aveli juba magab. Kui ta öösel üles juhtub ärkama ja avastama, et issi kodus on, siis ei taha ta kuidagi uuesti magama jääda, vaid hoopis mängida. Nii me siis mängimegi mõnikord kell kolm öösel,” ütles Ave naerdes.
Temal endal ei küsi ka tantsuideed kellast, vaid tulevad pähe üsna suvalisel ajal. Kui mõni tants teoksil, siis käibki ajus tegelikult pidev loomisprotsess. Head loomingulised ideed kuluvad aga Ave Läänele lähiajal marjaks ära, sest just temast saab tuleva-aastase maakonna tantsupeo pealavastaja.
Ave Lääne elukäik
Sündinud 25. juunil 1985 Jõgeval
Lõpetanud 2004 Jõgeva gümnaasiumi ja 2009 tantsukunsti erialal Tartu Ülikooli Viljani Kultuuriakadeemia
2010 aastast Tartu Ülikooli avatud ülikoolis kultuurikorralduse eriala magistriõppes
Töötanud tantsuõpetajana Puhja seltsimajas ja gümnaasiumis, Abja-Paluoja rahvamajas ja gümnaasiumis, Tartu kristlikus noortekodus ning Jõgeva ja Tabivere muusikakoolis
Praegu on Jõgeva muusikakooli huviõppe juht ning Jõgeva põhikooli, folklooriseltsi Jõgevahe Pere ja rahvatantsuseltsi Torbikud tantsuõpetaja
Tunnistati
Marika Järvet, Jõgeva kultuurikeskuse rahvakultuurispetsialist ja Jõgeva muusikakooli huviõppeosakonna tantsuõpetaja:
Olen üliõnnelik, et Ave Lääne pärast Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist Jõgevale tagasi tuli. Tal on alati käepärast häid ideid ja temaga on alati hea nõu pidada, kui oma mõistusest puudu tuleb. Ühe ala inimestena mõistame teineteist suurepäraselt ja meil on üks eesmärk: see, et lapsed-noored hästi tantsima saada.
Loomu poolest on Ave hästi rahulik ja tasakaalukas ning ega teistsugune inimene lastega töötada saagi.
