Sedamööda, kuidas europarlamendi valimised lähenevad, jõuab meie teadvusesse tõsiasi, et mõne aasta eest muudeti valimisnimekirjad kinnisteks. Valija annab hääle erakonnale, kuid kandidaadid nimekirjas on reastatud erakonna poolt. Selles, kes personaalselt viieks aastaks Euroopa Parlamenti läheb, pole valijal otsustusõigust.
Kuigi väitlus avatud ja suletud nimekirjadest on väldanud kaua, ei ole ma seni aru saanud neist argumentidest, mida esitatakse suletud nimekirjade kasuks. Väited, et erakonna kompetents kandidaatide hindamiseks on kõrgem kui valija oma või et avatud nimekirjas võib valituks saada „vale” kandidaat, ei ole tõsised.
Mina esitan argumendid avatud nimekirjade kasuks.
Valija tahab, et ta hääl maksaks, ta tahab hääletada kindla kandidaadi poolt. Selle võimaluse äravõtmine pole õiglane. Valikuvabaduse piiramine võib inimesi poliitikast veel enam eemale peletada. Madal osalusprotsent oli probleem juba eelmistel eurovalimistel ja suletud nimekirjad üksnes süvendaksid seda tendentsi.
Valimissüsteem olgu ühtne. Eesti valimissüsteemile on ette heidetud keerukust, kuid samas on ta hästi tasakaalustatud. Nii Riigikogu kui ka kohalike volikogude puhul valitakse korraga nii nimekirja kui ka kindlat kandidaati. Nii oli ka eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Nüüd, kus see süsteem on mõistetavaks saanud, on eriti halb teistsuguse põhimõttega segadust külvata.
Säästkem erakondi. Suletud nimekiri paneb erakondade ette ülesande, mille lahendamine tekitab liiga palju kirgi ja mille tulemus külvab igal juhul umbusku. Erakondade mainele tuleb kasuks, kui kandidaatide lõplik reastamine jääb valija teha. Kaheteistkümne kandidaadi väljasõelumine ja esialgne reastamine on erakondade jaoks piisav ülesanne.
Motiveerigem kandidaate. Suletud nimekirja puhul tekib küsimus, miks peaksid pingutama kandidaadid, kes on rea lõpus. Pooltel puudub isegi teoreetiline võimalus valituks osutuda. Kui nad ka püüavad kampaaniat teha, ei ole see valija jaoks usutav. Usutava ja kõrgelt motiveeritud valimisõhustiku tagab avatud nimekiri, kus iga kandidaat tahab koguda isiklikke hääli.
On meenutatud Riigikohtu arusaama, et valimisseaduste muutmine vähem kui aasta enne valimiste toimumist ei ole õige.
Üldjuhul kaitseb see seisukoht valimissüsteemi stabiilsust. Antud juhul tuleks siiski tunnistada, et pigem tagab stabiilsuse avatud nimekirjade taastamine. Nende puudumine alles hakkab avalikkuseni jõudma. Ma ei näe siin põhjust juuksekarva lõhki ajamiseks. Paljudes riikides on valimisseadusi muudetud palju väiksema ajavaruga, kui valitseb üldine seiskoht, et muudatus kaitseb demokraatiat.
ANDRES HERKEL,
Riigikogu liige, IRL
