Roheliste hinnangul kannatab meie välispoliitika nii-öelda visioonivähesuse all. Me teeme jõudumööda igasuguseid üldiselt õigeid asju, kuid maailma põhiprobleemide lahkamisel pole meie häält selgelt kuulda.
Peatun põgusalt kahel suurel probleemil, kus Eesti riigi panus on ilmselt liiga väike. Veel enam, võib koguni öelda, et mingisugustel väidetavalt elulistel majanduskaalutlustel piirdub neil kahel teemal n-ö madalalt lendamine ning mokaotsast poliitiliselt korrektsete lausete poetamine rehepaplusega.
Esimene neist kahest on globaalne ökoloogiline kriis. On tore, et ka välisminister on oma kõnes paaril korral maininud kliimakriisi, mis on ökoloogilise kriisi enimräägitud tahk — ja seda õigusega. Paraku pole Eesti häält selles küsimuses globaalselt kuigivõrd kuulda ja kohati paistab, et meie valitsus ei mõista probleemi tegelikku tähtsust ning suhtub asjasse kui lihtsalt Euroopa Liidust tulenevasse tüütusse kohustusse. Meie rahvusvaheline kliimapoliitika vajab selgelt uut hingamist. Enam ambitsioonikust, kolleegid! Enam tegevust läheneva Kopenhaageni tippkohtumise sisulise õnnestumise nimel! Näidakem tegudega, et kuulume tõesti Põhjala kultuuriruumi, kus aktiivne rahvusvaheline tegevus inimtekkelise kliimamuutuse ärahoidmiseks on iseenesestmõistetav.
Sama oluline on selgelt mõista, et globaalne ökoloogiline kriis ei piirdu vaid inimtekkelisest kliimamuutusest tulenevate ohtudega. Peaaegu sama ohtlik, kuigi viimasel ajal kahjuks hoopis vähem räägitud, on maailma elurikkuse ehk bioloogilise mitmekesisuse katastroofiline kahanemine inimtegevuse tagajärjel. Ka selle suure inimkonna kohal oleva ohu kohta on Eesti vaikselt ja moka otsast öelnud õigeid asju, kuid aktiivseks tegijaks rahvusvahelisel tasandil pole me saanud. Ka siin võib paraku öelda, et selles küsimuses pole me veel Põhjamaade sekka jõudnud. Tehkem siis seda nüüd!
Teine oluline küsimus, kus me poliitilise korrektsuse piires hädavajalikud märksõnad oleme omandanud, kuid aktiivset tegevust on pehmelt öeldes vähevõitu, on rahvusvaheline inimõiguste kaitse. Kas oleme tõesti unustanud aja, mil kommunistliku ikke all olles kuulasime iga sõna, mida mõni lääne poliitik võttis vaevaks meie toetuseks kosta? Kas oleme juba jõudnud olukorda, kus arvame, et Tiibeti rahva ja kultuuri hävitamine Hiina kommunistlike võimurite poolt on kellegi teise mure? Kas lootus Hiina turule on piisav põhjus, et piirduda puna-Hiina mahitatud repressiivsete režiimide, nagu Birma ja Sudaan, hukkamõistmisel paari lühikese ning poliitilise korrektse lausega?
Siinkohal tuleb kindlasti meeles pidada, et inimõigused pole midagi iseenesestmõistetavat ka oma põhiolemuselt demokraatlikes riikides. On tervitatav, et välisminister toetas oma kõnes USA presidendi otsust sulgeda USA demokraatiale häbiplekiks olnud Guantanamo vangla. Siiski oodanuks valitsuselt mingisugustki seisukohta selles küsimuses ka eelmise presidendi ajal. See ei tähenda, nagu oleks USA liitlaseks olemine meie riigile vähem tähtis, vaid tahan rõhutada, et väärtuspõhine poliitika tähendab ebamugava tõe meeldetuletamist ka oma suurele liitlasele.
Juhiksin tähelepanu ebamugavale asjaolule, et ka mõnedes Euroopa Liidu liikmesmaades pole inimõigustega kõik korras. Seda vaatamata asjaolule, et Euroopa peab end üldiselt inimõiguste peamiseks kantsiks maailmas, ja tal on selleks ka põhjust. Näiteks üks ÜRO poolt hiljuti läbi viidud uuring heidab väga ebameeldiva varju Hispaaniale, kus terrorismis kahtlustatavaid hoitakse kinnipidamise järel viis päeva nn. incommunicado, st ilma võimaluseta suhelda oma lähedastega või võtta kontakti advokaadiga. Väidetavalt koheldakse kinnipeetavaid sel ajal viisil, mida ei saa kuidagi ühele õigusriigile kohaseks pidada. Seejuures väärib tähelepanu seegi, et selleks, et sind terrorismis kahtlustataks, piisab tihti ka lihtsalt näiteks avalikust toetuseavaldusest Baskimaa iseseisvusele. Tuletagem siinkohal meelde, et Euroopa Nõukogu (kuhu kuulub ka Hispaania) terrorismivastase võitluse konventsioon, millega liitumise Riigikogu hiljuti heaks kiitis, rõhutab selgelt vajadust mitte hälbida selle võitluse käigus õigusriigi põhimõtetest. Me peame julgema väljendada oma muret inimõiguste pärast ka meie üldiselt demokraatlikes partnerriikides.
Kuid eelkõige tuleb inimõiguste teemat järjekindlalt tõstatada nende riikidega suheldes, kus need probleemid on suurimad, asugu nad maailma teises otsas või otse meie idapiiri taga. Meie välispoliitika kujundajad on korduvalt hoiatanud, et keskendudes liigselt inimõigustele Venemaal, saame me külge ühe-teema-riigi sildi, keda keegi tõsiselt ei võta. Avaramat pilku, julgemat visiooni ja aktiivsemat tegevust! Arvestades meie diplomaatilise korpuse tublidust, loodan, et senisest selgemal ja kõrgelennulisemal visioonil põhinev välispoliitika on võimalik. Võiks koguni öelda, et selle tulek on vältimatu.
iii
ALEKSEI LOTMAN, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, Erakond Eestimaa Rohelised
