Kirjandusest võiks välja kaevata lõputult tarku ütlemisi.
“Kui seda metsa ees ei oleks,” on Liiv igatsenud ja meie tema õhkamist korranud. See ei tähenda küll, et tahaksime kõik metsad maha raiuda! Metsa tuleb majandada, aga kuidas, otsustavad spetsialistid. Loodan, et suured raiumised on põhjendatud ja ei ole liiast? Minu mitu head tuttavat on kurtnud, et nende kodu ümbrus muutub väga lagedaks…
Meie külast üle tee kasvas võsa, eks ikka pajud ja lepad. Enne omandireformi pidas naabrimees seal hoolikalt põldu. Igal kevadel vedas sealt palju kive ära. Siis sai maa teisele ja muidugi jäi põlluharimine ära; kahju, oli hästi haritud maa! Nüüdseks juba metsahakatis peal! Äkki ilmus välja üks metsamasin, müttas pikki päevi ja pimedaski laternate valgel. Lõpptulemuseks oli hoopis teine maastik, lagedust sai palju! Ja selle põllulapi kohale oli äkki tekkinud ilus valgete tüvedega kaasik. Varem poleks osanud kahtlustadagi, et selles liiga tavalisest metsikust padrikust saab kasemetsa, aga nüüd pole kahtlust, “kenad kasekesed kingul kohavad”…
Loen Andres Koppeli 2004. aastal kirjutatud artiklist, et spetsiaalselt puiduküttele kohandatud katlamajadel hakkab kütet nappima. 1993. aastal pandi meil esimesed energiavõsad kasvama; selle juures on keeruline kallite masinate kasutamine. Tulus on vaid sadade hektaritega õiendada, üksik talunik jääks hätta. Kui väidetakse, et Eestis võsa küll, milleks seda juurde kasvatada, siis oluline on, et isetekkinud võsa on masinaga raskesti koristatav. Katseliselt kasvab energiavõsa Kambjas ja Kadrina lähedal, seal täidavad nad peale tüverammu kasvatamise veel reovee puhastamise ülesannet.
Kuulsin, et kuskil Võrumaal on tore talispordiala, käbikorjamine. Metsalankidel, kust puud maha võetud, jäävad oksad vedelema. Kogu perega võib siis neid revideerima minna, värske õhk ja turuväärtusega saak garanteeritud. Kui leidub käbide kokkuostjaid, siis on loota, et uued kuusepõlvkonnad saavad kasvama pandud. Ja raiesmike avarusest võrsuvad kunagi uued metsad.
i
EHA NÕMM
