Küll aga oleme ilma tulevikku vaatava visioonita peagi olematud ja aastate pärast algav taganutmine ei aita meid enam karvavõrdki.
Inimesed pole muutusteks valmis
Nüüd, kui on alanud tõsised arutelud Eesti haridussüsteemi ümberkorraldamise teemadel, on iga haridusest lugu pidava inimese ülesanne püüda mõista, miks selliseid muutusi ette võetakse. Tuleks korraks ära unustada see, mis on ja mis oli, ning natuke mõelda, mis saab, kui?
Ma ei taha kirjutada asjadest, millest ma ise väga selgelt aru ei ole saanud, näiteks haridusosakutest, aga vajadus Eesti haridussüsteemist selgema pildi saamiseks on kindlasti olemas. Kõik me kurdame õppekavade raskuse, laste ülekoormatuse, halbade õppetingimuste, puudulike õppematerjalide, õpetajate madalate palkade, koolivägivalla ja paljude teiste asjade üle, mis koolielu mõjutatavad.
Tegelikkuses mõjutab Eesti koole hoopis see, et riik ja inimesed ei ole nii kiireteks muutusteks valmis. Sotsiaaltagatiste ja ümberõppe süsteem on puudulik ning inimeste oskused ja psühholoogiline valmisolek kohanemiseks uue olukorraga tööturul on ebapiisav. Me oleme teinud muutusi kolm korda kiiremini kui Euroopa Liidu riigid. Selle tulemusena on põllumajanduses üheksakümnendate aastate algusega võrreldes töökohtade arv vähenenud 75 protsenti ning tänaseks töötab põllumajanduses 30 000 inimest, mis moodustab Eesti tööhõivest 5 protsenti. Jõgevamaa puhul moodustab põllumajandussektor aga ligi 20 protsenti kogu maakonna tööhõivest.
Taoliste langustrendide taga on inimesed ja nende liikuvus uute töökohtade otsinguil. Kui liikuda töökoha otsinguil asulasse või linna, kannatab koduküla, sest inimesega koos liigub ka tema perekond ? lapsed ja abikaasa.
Maarahvast on saanud linnarahvas
Globaliseerumine ehk suurematesse kogukondadesse koondumine on ülemaailmne trend ja ma ei usu, et väike Eesti suudab selles mingit erandit tekitada. 2009. aastaks prognoositakse Eestis töökohtade arvu kasvu teeninduses, turismis, puidu ja ehitusmaterjalide töötlemises ning elektri ja optikaseadmete tootmises. Samas on suured langused just nendes tööhõivevaldkondades, mis puudutavad Jõgevamaad – põllumajanduses, kalanduses, tekstiili-, rõiva- ja toiduainetööstuses. Need on mõningad tulevikutrendid, mis mõjutavad inimesi, eriti noori peresid, tegema otsuseid elukoha valikul ja lõpuks ka lasteaia ja kooli valikul.
Vaadates, kuidas on Eestimaal rahvas aegade jooksul liikunud, peame tõdema, et maarahvast on saanud linnarahvas. Olgu siia toodud üks näide haridusvaldkonnast: kui 1940. aastal moodustasid maakoolide õpilased kogu õpilaste arvust 64 ja linnakoolid 36 protsenti, siis tänaseks on maakoolidesse jäänud vaid 26 ja linnakoolidesse on asunud õppima 74 protsenti õpilaskonnast. On toimunud kardinaalne muutus, millega me peame oma edasisi otsuseid tehes arvestama.
Kõikidesse koolidesse lapsi ei jätku
Lisaks tuleb arvestada jätkuva langustrendiga ka sündivuse osas ning pole raske ära arvata, et varsti kõikidesse koolidesse lapsi ei jätku. Kui 1993. a alustas Jõgevamaal kooliteed üle 500 lapse, siis 2003. aasta sügisel oli sama näitaja 396 ja toetudes prognoosidele alustab 2010. aastal kooliteed kõigest 270 last.
Kui praeguse seisuga on Eestimaal 16-18-aastasi noorukeid, kes jagunevad gümnaasiumide ja ametikoolide vahel, 64 000, siis aastaks 2014 on neid alles vaid 27 000 ehk 40 protsenti. Kas see tähendab seda, et alles on ka 40 protsenti koolidest? Täna me ei tea vastust? Küll teame me seda, et Eesti riik eraldab oma eelarvest suurima osa haridusele, aga ikka ei ole see piisav.
Kui väheneb laste arv klassis, ei toimi enam nn pearahasüsteem. Kui me arvutame, et ühes koolis on 80 õpilast ja nende pearaha on 9000 krooni riigi poolt ja 6000 krooni omavalitsuse poolt, siis on selle kooli eelarve 1,2 miljonit krooni. Samas kõrval on kool, kus laste arv on 160 ja kõik muud summad on samad, eelarve aga 2,4 miljonit krooni.
Me võime neid numbreid kas koefitsientidega jagada või korrutada, aga kindel on see, et koolil, kus on rohkem lapsi, on ka rohkem raha. Seda nii õpetajate palkadeks ehk siis ka paremate õpetajate üleostmiseks kui ka kooli maine parandamiseks, õpilastele paremate õppetingimuste pakkumiseks, jne. Loomulikult on sellised koolid pigem linnades, aga ka looduslikult eraldatud kohtades, näiteks Palal. Nii et tähtis on kooli asukoht!
Meie ülesandeks on leida igasse piirkonda õige koolitüüp ja unustada ära, et mida kõrgem kooliaste, seda tugevam küla või asula. Igas külas peab olema algkool, mida on odav pidada. Ja olgu neid lapsi kui vähe tahes, saab õpetaja kõigi ainete õpetamisega ilusasti toime. Põhikoolis lisanduvad juba käsitöö, keeled, keemia, füüsika jm ained, millede tarvis vajatakse eraldi õpetajat ja see teeb õpetamise kalliks.
See tähendab, et peab olema teatud hulk õpilasi, et põhikooli pidada. Meie arvestuste järgi peaks neid lapsi põhikooli osas olema klassis vähemalt 15, et tagada kvaliteetne tase ainete õpetamisel.
Kõige kallim on loomulikult gümnaasiumiharidus, kus muutub õpetajate normkoormus, lisanduvad uued õppeained ja lõpuks kõige tähtsam: kujundatakse noor inimene, kes tulevikus meie enda riigis uusi väärtusi looma asub. Õpetaja ees peaks istuma vähemalt 20 õpilast ja normaalne oleks kaks paralleelklassi ? siis suudaks gümnaasium gümnaasiumina töötada. Taolisest koolide jaotamise skeemist lähtuvalt oleks Jõgevamaa õpetajate palk arvestatav Eesti palgaskaalal ja ühegi maakonna õpilase koolitee ei kestaks kauem kui pool tundi.
Arvestades laste arvu vähenemisega ja investeeringute planeerimisega, tuleb koolivõrku kujundada nii, et meil pärast 2010. aastat ikka oleks mõni arvestatav kool, mitte hulk kiratsevaid haridusasutusi, mille headusest legende räägitakse.
Seega peame me oma maakonna haridussüsteemi kriitiliselt üle vaatama ja kõiki võimalikke arengutrende edasiste otsuste tegemisel ka arvestama.
Palju läbiarutamata küsimusi
On veel terve rida fakte, mis on vaja läbi kaaluda ja arutada. Näiteks kas või see, mis saab nende türklaste, araablaste, ukrainlaste jt laste õpetamisest, kes asuvad Eestisse elama peale Euroopa liiduga liitumist. Või kuidas lahendada transpordiküsimused, millest me kuidagi ei pääse. Ja koolijuhtimise strateegiad, millele tuginedes peaks kool tulevikus piirkonna mootoriks kujunema.
Meil on veel pikk tee käia ja oma hirmudega me nõu pidada ei tohi, sest tänaseni on Eesti haridus meid üldjoontes rahuldanud. Kuid varsti lõpevad lapsed ja raha?
Ka minul on raske kõike seda uskuda, aga faktidest mööda vaadata ei saa. Teen kindlasti selle arvamuslooga liiga paljudele tublidele inimestele, kes teavad rääkida väikekoolide headusest. Selles ma ei kahtle, kuid mõelgem siis koos, kuidas selles materiaalses maailmas kompromisse leida! Abiks kompromisside leidmisel ongi Jõgevamaa Koolivõrgu arengukava alusdokumendid, mis arengukavaks saamist ootavad!
Margus Oro, maavanem
