See on sünge järeldus uuringufirma Pew Research viimase küsitluse tulemustest. Saksamaa ja Prantsusmaa avalik arvamus suhtub NATOsse positiivselt, ent on tugevalt vastu sõjalisele sekkumisele Venemaa rünnaku korral NATO liitlasriigi vastu. Ameeriklased, kes kannavad NATOs põhiraskust, suhtuvad allianssi jahedamalt kui nende kulul liugu laskvad liitlased Euroopas. Ukrainlastel on oma poliitikutest kõrini. Venelased arvavad, et Vladimir Putin teeb suurepärast tööd, ja peavad (kurjakuulutavalt) piirkondi teistes riikides Venemaale kuuluvaiks.
Õnneks ei määra arvamusküsitlused rahvaste saatust. Arvamusuurijate katastroofiline läbikukkumine hiljutistel Briti üldvalimistel näitas meile, et nad ei pruugi isegi edasi anda seda, mida avalikkus tegelikult arvab. Nii, nagu intelligentsustestid mõõdavad peamiselt testi sooritamise oskust ning valedetektorid panevad aususe asemel proovile rahulikkuse, mõõdavad arvamusküsitlused inimeste arvamuse asemel peamiselt seda, mida nad ütlevad.
Mulle avaldab iga kord muljet tõik, et isegi väike arv venelasi on valmis ütlema võhivõõrale, et nad peavad Venemaa juhtkonda kaabakateks, kes riiki vales suunas tüürivad. Mida positiivset ütleb see meile poolautoritaarse riigi kohta? Palju ohutum oleks öelda seda, mida mõtlevad kõik ülejäänud.
Samuti peegeldab avalik arvamus meedias kuuldut ning avaliku elu tegelaste seisukohti. Kui Vene meedia peaks uurima Putini lähikonna tohutut rikkust ning selle võimalikuks teinud võimu kuritarvitamist, võiks vene rahval tekkida režiimist teistsugune arvamus. Veel enam, kui Venemaal oleks poliitiline konkurents, kus võimukriitikud saaks sundida valitsust parlamendis ja kohtutes oma tegevuse eest vastutust kandma, oleks avalik arvamus informeeritum ning selle vaimustus väiksem.
Need lisatingimused ei kehti Prantsusmaa ja Saksamaa puhul. Sealsed probleemid ei seisne selles, et riiklik propaganda oleks rahvast tüssanud või rahvas arvaks, et opositsioon on lootusetu. Venemaa lobi ehk Putini “mõistjate” jõupingutustele vaatamata suhtub enamik sakslasi Putini režiimi negatiivselt ning süüdistab seda Ukraina segaduses. Nad saavad toimuvast aru. Nad lihtsalt ei taha sekkuda selle peatamisse, sest see tähendaks USA juhtrolli aktsepteerimist ning sellega kaasnevat ohverdustega elu.
Saksamaal ei ole edukaim Vene propaganda mitte Kremli-meelne, vaid USA vastane. See kujutab Ühendriike brutaalse, ebakompetentse, allakäiva ja vahelesekkuvana: millegi ohu ja nalja vahepealsena.
Angela Merkel suhtleb Putiniga imetlusväärse otsekohesusega. Sakslastega rääkides ta nii söakas ei ole. Sakslastele tuleks kasuks kuulda, et:
– Tagaotsitav luuretöötaja Edward Snowden on paremal juhul idioot ja suure tõenäosusega reetur.
– Berliin ei ole Saksa-USA luurekoostöö ohver, vaid sellest kasu lõikaja.
– Sanktsioone eiravad ja altkäemaksu andvad firmad, muu hulgas Saksa ettevõtted, peaksid luuramisega arvestama.
– Venemaa revanšism ohustab Saksamaa elulisi julgeolekuhuve. Selle ohjeldamine võib nõuda sõjalist vastust.
Sakslased on aeglaselt ja vastumeelselt mõistmas, et nad elavad, meeldigu see neile või mitte, reaalses maailmas. Praeguseks on selgunud, et USA riiklik julgeolekuagentuur NSA ei nuhkinud proua Merkeli mobiiltelefoni järele (erinevalt sellest, millele üks Snowdeni lekitatud dokument üritas vihjata); Saksamaa julgeolekule kujutavad ohtu hoopis Vene häkkerid, kes on tunginud parlamendisaadikute kasutatavasse eeldatavalt turvalisse süsteemi.
Faktid toetavad Lääne ühtsust ja kõva julgeolekut. Poliitikakujundajad saavad sellest enamjaolt aru, ent enamiku riikide avalikkus veel mitte. Kui rahvas on viimaks hirmul ja vihane, muutub õige asja tegemine lihtsamaks, aga siis võib olla juba liiga hilja.
Edward Lucase kolumni vahendab uudisteagentuur BNS. Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.
EDWARD LUCAS, ajakirjanik
