Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD) seisab ausa ja teist austava eluviisi eest. Tähtsaim alus elus edasi minekuks on ausus ja teiste austamine.
Põhimõtteliselt me pooldame, et kus viga näed laita või abi vaja, seal tule ja aita, mitte ära jää riigile lootma. Kui oled võimeline, tee ise, mitte ära lase teisel teha. Nii saavad mured kiiremini lahendatud.
Pooldan, et riik loob kõik võimalused inimesele ja ettevõtetele, sh mittetulunduslikele, et nad ise toime tulla võiksid. Inimene peab püüdma ise toime tulla ning teist aidata. Mõte ja mõttekus tulla riigilt abi küsima peaks jääma viimaste sekka. Samas, kui tullakse, aitab riik küllaldaselt.
Need kulud, mida tavaliselt tahetakse jätta riigi kanda, katab meie idee järgi inimene ise (ka äriühingute ja mittetulunduslike ühingute taga on inimesed). Kui vajatakse remonti ning abiandja oskaks remontida, siis ta läheb ja remondib ära. Selle asemel, et näha vaeva, hankida raha ja palgata remontijad. Kui inimesel on tõesti lihtsam maksta, siis maksku. See on mõtteviis, sest ega riik ei tule kontrollima, kui palju keegi on saanud aidata ja aidanud.
Näiteks kui töötaja laps läheb kõrgharidust omandama, siis tuleb tööandja appi, kui tal on võimalus, ning maksab vähemalt osa lapse õppemaksust või ühikakohast kinni. Kui tööandjal on näiteks korter, mis paremat tulu ei teeni, siis annab ta selle korteri lapsele elamiseks. Tegelikult on see tööandjale isegi soodsam, sest ta ühelt poolt aitab, samas teisalt ei pea nägema vaeva üürilise leidmisega, kes maksaks talle üüri, millega siis tema toetaks lapse elukohakulusid (vt ka eelnevat remontija näidet).
Rõhutan siinkohal veelkord, et teise aitamine ei ole seaduslik kohustus, vaid see saab olla vaid moraalne kohustus, aga seaduslik õigus. Riik omalt poolt teeb selle seaduslikuks õiguseks olemise tõttu maksuvabastusi ja täiendavalt maksulangetusi, sest riigi kukilt võetakse ära teise inimese aitamise kohustus. Meie, see tähendab riigi ühine huvi on iga inimese hea käekäik, võimalikult paljude vajaduste rahuldamine. Ka nende vajaduste, mis on pigem kõrgemad kui ellujäämisvajadused.
Esmajoones on reaalne langetada sotsiaalmaksu ja/või seada sotsiaalmaksule lagi. Mina küll alustaksin sotsiaalmaksumiinimumi kaotamisest ning tulumaksuvaba summa ka sotsiaalmaksuvabaks muutmisest. Samas on tähtis, et tehtavad muudatused jääksid kehtima, mitte ei hakataks neid kohe järgmiste Riigikogu valimistega ümber tegema, seetõttu toetan sotsiaalmaksumäära langetamist ja lae kehtestamist. Maksupoliitikast toetame veel esmajoones tulumaksuvabastuse kehtestamist miinimumtöötasu (miinimumpalga) ulatuses.
Sellised maksulangetamised ja -kaotamised aitavad igal inimesel koondamiste korral hõlpsamalt tööle jääda, uutel inimesel paremini tööle tulla. Mida rohkem inimene teenib ise raha, seda vähem läheb tal vaja teiste abi (kinki) ja ka riigilt pole siis seda vaja taotleda. Riik saab seetõttu keskenduda nendele ülesannetele, mida eraisik ei suuda kanda, nt teeremondid, julgeolek jms. Kusjuures, kui inimene hoolitseb ise oma toimetuleku eest, on lootust, et vähenevad ka julgeolekuriskid, nt vargused, vandalism. Tekib peremehetunne. Seaduskuulekus on muidugi esmalt kasvatuse küsimus – kas lõhkumine ja reostamine on peres lubatud või mitte ja millised on selle tagajärjed.
Laste kasvatamisel on tähtis pöörata tähelepanu ka hariduse mitmekesisusele, lisaks kohustuslikele faktidele ka analüüsivõimele ehk oskusele fakte eluga siduda. Nt matemaatika protsendi sidumine keemia protsendiga. Aga ka kultuurilises mõttes. Kuigi läänes on juba „multikulti” paljuski läbikukkunuks tunnistatud, pole multikulti-inimesed läänest, laiemalt aga maailmast, kadunud pole. Selleks, et mõista paremini neist tulenevaid võimalusi ja ohte, on kasulik teada nende tausta. Palju määrab inimese elus usk ja filosoofia. Sõltumata sellest, mida inimene täpselt usub, on temaga vaja suhelda ning võimalikult hästi läbi saada. Aga läbisaamiseks on hea teada, mida ta laias laastus usub ning see viib meid religiooniõpetuse tundide kohustuslikuks muutmisele, mis hõlmab endast peamisi religioone ja filosoofiaid. Religioone ja mõttevoolusid ei ole eestlased veel võimelised õpetama oma aine kõrvalt. Eestlastest õpetajad pole end suutnud kurssi viia erinevate uskude ja filosoofiatega. Selle põhjuseks on kasvamine nn kommunistlikus elukorralduses, samuti Eesti riigi poolt sundseisu seadmine – õpeta palju (laiapõhjaliste ja sisuliste täiendkoolitusteta) või sured nälga. Või arvame, et n-ö vene ajal muidu valetati, aga uskude kohta õpetati tõde, mida siis õpetajad usinalt edasi õpetasid? Laiemalt teadvaid õpetajaid Eestis, julgen öelda, pole. On küll õpetajad, kes on vist vaadanud lastepiiblit ning muid pildiraamatuid, kuidas vanakreeka jumalad oma tegusid tegid, aga laiemalt nad taustasid ei tea.
Soovin, et me muutuksime iseseisvamaks ja teisi aitavamaks, ka riik.
Tekkinud küsimustele leiate aga vastused www.ekd.ee.
i
JANNO TULTS, Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid kandidaat Jõgeva- ja Tartumaal</span>
