Kui vaadata meie arengukavasid, siis jääb aeg-ajalt mulje, et tegelikkusega pole neil mingit pistmist. Sõna “areng” eeldab, et meil on olemas mitu varianti, mida me siis analüüsime, milline kõige sobivam, mida me tegelikult tahaksime. Meie arengukavad ei püstita aga kahjuks isegi sellist eesmärki, rääkimata erinevate stsenaariumide lahtikirjutamisest ja ausast analüüsist.
Aususest on meil mõnikord ikka väga vildakas arusaam. Selle asemel, et tunnistada, nägu ongi viltu, kirume hoopis peeglit maa põhja. Miks küll? Öeldakse, et töö on tellija materjalist. Kui võtta analüüsi aluseks ilustatud lähteandmed, siis on tulemus täiesti vildakas ja samuti ilustatud.
Arengukava võiks anda piirkonnale ühise arengunägemuse, ühise visiooni, mille poole püüelda ja mida toetab kogu piirkond. Vaid siis on sellest dokumendist kasu. Pahatihti on aga arengukavad pigem dokument rahastajale, et näidata – selles piirkonnas on see või teine tegevus prioriteet. Arengukavad aitavad küll raha piirkonda tuua, aga dokumendist saadav lisandväärtus on väike.
Samas peame ise veel kasvama, et oskaksime välja tuua just piirkonnale vajalikumad arengusuunad, mitte meie organisatsioonile olulised asjad.
18. jaanuar 2011
