Enam kui 15 aastat Tabivere lasteaia tööd juhtinud ning pikka aega ka hooldekodu eesotsas tegutsenud Aune Sepp on elanud sünnist saati Äksis, oleks võinud aga sama hästi ilmale tulla ja elada praegu ka Venemaal, Saksamaal või Soomes.
Sõdade ja riigikorravahetuste ajal on ikka inimesi pillutatud, eriti neid rahvusi, kes suurtes ja sõdivates riikides vähemuses.
Aune vanemad, mõlemad rahvuselt soomlased, olid pärit Leningradi oblastist Gattšina lähistelt, kus olid säilinud soomlaste külad sellest saati, kui ala enne Põhjasõda Soomele kuulus.
“Teise maailmasõja puhkedes muutus kõik. Saksa riik võttis endale õiguse teised rahvused sundkorras Venemaalt ära viia. Nii sattus mu tollal 17-aastane ema Saksamaale. Kui aga Saksamaa sõda kaotama hakkas, saadeti n-ö võõrad omakorda riigist välja. Ja et ema passi järgi soomlanna oli, viidigi ta 1944. aastal Helsingi lähedale, kus ta Tapanila vaibatehases tööle hakkas,” rääkis Aune. Saatus tahtis, et töölisneiu oma tulevase mehega, kes tegelikult tema kodukandi naaberkülast pärit oli, just siin tuttavaks sai.
Soomest Venemaa kaudu Eestisse
Noored abiellusid Helsingis, kuid neid ei jäetud siin rahule. Nõukogude Liidu valitsus nõudis “oma riigi kodanikud seaduslikule kodumaale”. Esialgsest lubadusest, et tagasikutsutud oma sünnikülas elama võivad hakata, ei peetud kinni, rong viis nad Novgorodi oblastisse metsatööle.
Elu seal oli kõike muud kui elamisväärne ja nii otsustati põgeneda.
“Isa oli enne sõda Eestis käinud ja tal olid sellest riigist väga head mälestused. Nii võetigi suund siiapoole. Ema rääkis, et maksevahendiks küüdi eest oli neil varutud kuus latti suitsuvorsti. Selle eest said nad veoautol Narva ja sealt seiklustega Tartusse, kust hakati Jõgeva poole astuma, küsides igast teeäärsest talust tööd ja peavarju. Nii jõuti Äksi. Isa sai tööd Pikkeri talus, ema Aru talus, mille saunas neil ka elada lubati,” jutustas Aune.
Ajad olid aga Eestiski rahutud. Et võimud Aune isa vastu huvi tundma hakkasid ja jutud peatsest küüditamisest liikvel olid, hakkas isa end 1949. aasta talvel metsas varjama.
“Veebruaris oli ema külanõukokku kutsutud. Seal näidatud talle Nõukogude Liidu kaarti ja küsitud, kuhu ta elama minna tahab. Emal oli üks väike laps kodus, teist ootas. “Mind on sõidutatud juba Saksamaale, Soome ja Venemaale, minu kodu on nüüd siin ja kuhugi ma enam ei lähe, laske või maha,” vastanud ema. Ta oligi mul vapper ja hakkaja, endale naljalt pähe istuda ei lasknud,” mäletab Aune ema ja tema lugu.
Nii julge esineja saadetud aga edasi sama maja teisele korrusele, rajoonikomitee saadiku Popovi jutule. Noorel naisel oli loomulikult vene keel suus ja ilmselt avaldas võimumehele muljet ka tema söakas esinemine. “Mine koju, kallike, sünnita oma laps ja ela rahulikult. Mitte keegi ei saada sind kuhugi,” öelnud too. Ja nii ka jäi.
1949. aasta märtsis viidi aga Siberisse Aru talu perenaine, peremees oli viidud juba 1941. aastal. Saunarahval tuli nüüd kogu majapidamisel silm peal hoida ja loomad talitada.
Aune isa tuli maapaost välja, töötas vastloodud kolhoosis nimega “Uus Elu” nii reatöölise kui brigadirina ja oli kaheksa kuud isegi esimeheametis. Ema oli karjatalitaja. Riburada sündis perre lapsi, neljas, pesamuna Aune 1956. aasta jaanuari eelviimasel päeval.
Kohe oli tarvis siin ka eesti keelt osata, sest vene keelt kohalikud eriti ei sallinud. Kohalik keel tuli soome keele toel suhteliselt kiiresti kätte.
“Aga olid teatud väljendid, mis jäid alati soomekeelseteks. Näiteks kui kodus öeldi “mis kirkon kimpsutin, see riehel rimpsutin”, aasiti kommet nii kirikus ehk pidulikus kohas kui tööl sama rõivast kanda,” mäletab kolmkeelse pere noorim laps.
Pärimisele, kas musikaalsus on geenidega kaasa saadud, vastas Aune, et ilmselt küll. Isa mängis kitarri ja mõlemad vanemad laulsid kodus, kuigi harva.
“1960. aastal ostsid vanemad meile oma kodu, Pori talu elamu sealsamas Äksis. 1966. aastal aga isa suri ja kogu koorem jäi ema kanda.
Kuueaastaselt hakkasin Äksis koolis käima, see oli tookord pastoraadihoones, millest praeguseks Äksi motell on saanud. Aga mul oli seal igav, olin püsimatu ja paari nädala pärast teatasin emale, et ei taha enam kooli minna. Nii alustasin seitsmeselt uuesti kooliteed, siis juba Lähtel, kus ka keskkooli lõpetasin. Koolis olid minu lemmikud sport ja muusika ja on seda tänini. Spordivõistlustel sain muide tuttavaks ka oma abikaasa Bernhardiga, seega teame teineteist sellest ajast, kui olin kõigest 15. Loomulikult oli meie kodune majandusjärg pärast isa surma üsna vilets, aga ma ei leia põhjust kurba saatust kurta. Mäletan, et spordivõistlustelgi sai käidud laenatud dresside ja “naglidega”, aga kui tulemused juba head olid, hoolitses kool selle eest, et mul varustus olemas oleks. Rõõmus meel on mind ikka saatnud,” rääkis Aune, keda tõesti pilves näoga naljalt ei taba.
Tööle, abiellu ja emaks
Lähte Keskkooli lõpetanud neiu asus tööle Kukulinna Eriinternaatkooli kasvatajana, abiellus sügisel ja sai juba järgmisel kevadel, märtsis, emaks. Ei 1975. aastal sündinud Anneli ega viis aastat noorema Olariga ei olnud Aune kuigi kaua kodune, sest lapsed võttis oma hoole alla tema ema, kelle juures noor pere elas, kuni kaheksakümnendatel kolhoosilt korter saadi ja mõni aeg hiljem oma kodu soetati.
“1976. aasta sügisel asusin oma unistust ellu viima, hakkasin Tartus Heino Elleri nimelises Muusikakoolis klassikalist laulu õppima. Kolmanda kursuse kevadel sai minust Lähte Keskkooli muusikaõpetaja.
Ühe klassiga tegime ansambli ja käisime mitmetel konkurssidel ja festivalidel esinemas. Nad on Lähte kooli 25. lennust ja mul on siiani nendega eriline klapp. Nad on minust 13 aastat nooremad, targad ja huvitavad inimesed, neilt on nii palju õppida! Nad käivad mul igal aastal sünnipäeval, me nimetame oma sõpruskonda vilistlasklubiks, kuigi kuulun ka ametlikku Lähte Gümnaasiumi vilistlaskokku.”
Teades Aune väga head lauluhäält, sai päritud, miks ta laulmist elukutseks ei valinud.
“Kui 1980. aastal muusikakooli lõpetasin, oli võimalus ka Vanemuise teatri koori laulma minna, aga eelistasin pedagoogiametit. Teatritöö on ju õhtune, aga mul oli siis juba pere. Laulsin muusikaõpetajate segakooris Ugandi, mis tegutses 12 aastat, nüüd alustas õnneks hiljaaegu tööd Eesti õpetajate segakoor. Dirigent on Elleri-kooli dirigeerimisosakonna juhataja Lilyan Kaiv, kes ka Ugandi koori juhatas. Korra kuus lähen rõõmuga proovi! Ugandiga oli väga huvitav, käisime kontsertreisidel Prantsusmaal, Norras, Soomes, Peterburis, Prahas Viinis… Hiljem olen laulnud projektikooris suveetendustel: Carl Orffi ooperis “Kuu”, mida etendati Kiidi turismitalus, Bizet “Carmenit” TartusToomkiriku varemetes, Orffi ” Carmina buranat”. Mõned suurvormid kanti ette Narva kindluses, Tartus, Tallinnas.
Kogu aeg olen laulnud kaasa ka Äksi segakooris. Muidugi oleksin võinud laulmisega ka leiba teenida, aga mulle sobib see väga hästi hobi korras kõrvaltegevuseks,” vastas küsitav pikalt ja põhjalikult.
Saadjärve lastepäevakodu ehk praeguse Tabivere lasteaia muusikaõpetajaks tuli Aune 1995. aastal. Aasta hiljem sai temast lasteaia juhataja kohusetäitja ja seejärel juhataja. Aeg-ajalt annab ta ise ka muusikatunde, nagu ka praegu, kui õpetaja titapuhkusel on.
Ja kui Tabivere lasteaed oma 25. sünnipäeva tähistas, lavastati õpetajate ja lastega suurejooneline muusikal “Pöial-Liisi”.
“Sügisel saame 30 ja mul on juba plaan valmis, siis teeme “Kullaketrajaid”,” lubas muusikafännist juhataja.
Teadagi ei ole praegusel ajal võimalik juhtida laste- ehk haridusasutust vastava ala kõrghariduseta. Nii lõpetas ka Aune 2004. aasta suvel Tartu Ülikooli, kus omandas kasvatusteaduste spetsialisti ja sotsiaalteaduste spetsialisti eriala.
“Mu tore pere on mind alati toetanud, tänu sellele jõudsin,” kinnitas ta ise.
Vanad ja lapsed ühe katuse alla
“Kui Soomes tööreisidel käisin, panin tähele, et seal oli lasteasutus ja vanurite hooldekodu mitmel pool ühe katuse all. Sama mõtte tegime Tabiveres vallavalitsuse eestvõttel neljateistkümne aasta eest teoks ja möödunud kevadeni juhtisin ka hooldekodu. Kahe koorma vedamine hakkas mulle üle jõu käima – kui alguses oli hoolealuseid alla kümne, siis nüüd on nende arv tõusnud üle kolmekümne, juba kahe asutuse dokumentatsioon on paras pähkel. Nii et nüüd veab hooldusasutust noor energiline meesterahvas ja mina tegelen ainult lastega.
Aga see, et hooldekodu on siin aleviku keskel, vallamaja, postkontori, kaupluse ja perearsti läheduses, on väga tähtis. Olgugi ruumid väikesed ja suuri nn euromugavusi ei ole, on väga hea, et söök tehakse kohapeal ja muud teenused lähedal. Nii tunnevad ka eakad end kogukonna liikmetena,” rääkis lasteaia juhataja, kel väga tegusa ja hõivatud, aga elurõõmsa inimesena tööstki ikka pigem need seigad meeles, mis naerma on ajanud.
“Kord otsustasid kaks Tartu vallast pärit hoolealust omal käel koju minna. Kui hooldusõde minu kohale kutsus, olid mehed õuest kadunud. Mina kähku autole hääled sisse ja maanteele. Tabivere pargist veidi Tartu poole papid kõndisidki. Peatasin auto, üks meestest tegi ukse lahti ja rõõmustas: no näed, tuttav kohe autoga kohal! Ma ütlesin, et poisid, istuge autosse, saate kiiremini kohale. Seejärel pöörasin auto hooldekodu poole tagasi ja peatusin seal värava ees. “Noh, näed, kui tubli, tõidki meid koju,” olid papid jälle rõõmsad. Nad olid maja juba nii omaks võtnud, et tundsidki, et jõudsid koju,” naeris Aune.
Muusika kõrval, mis nii hobi kui praegu lasteaias ka töö, pole Aune unustanud sporti. “Iga nädal püüan leida vastavalt aastaajale mahti kas jalgrattaga sõita, kõndida või suusatada. Ja kui sain viiskümmend, siis leidsin, et nüüd on aeg mäesuusatamisega tegelda. Juhtus see aga nii, et head tuttavad kutsusid mu Soome Himosele kaasa. Kui ma seal mäe jalamil seisin ja üles vaatasin, käis küll mõte peast läbi, et kuhu mind on toodud ja mis nüüd küll saab. Aga alustasin rohelisest ehk algajate mäest ja kui esimene kord alla olin saanud, nakatas mind see pisik täiesti pöördumatult! Ja kuigi ka mees esimene kord hüüdis: “Naine, kuhu sa mind toonud oled!”, hakkas temalegi see ala meeldima. Nüüd käime seal igal talvel vähemalt korra.”
Komisjonid, ühingud, sõpruskonnad…
Võiks ju arvata, et kui tööga hõivatud inimene veel Tabivere lastekaitseühingusse kuulub, Tabivere vallavolikogu ja selle
hariduskomisjoni töös osaleb, kohaliku Lions-klubi liige on, kooriproovides käib ja sporti teeb, siis tal sõpradega suhelda aega polegi. Ometi mainis Aune jutu sees ka Troikat. Lähemal pärimisel selgus, et see on sõpruskond, mis liikmete arvu järgi nime saanud.
“Selle klubi asutasime peaaegu kümme aastat tagasi mina, Elina Adamka ja Helja Andla. Meid seob sama päritolu ja ka sarnane saatus. Elina vanematega juhtus umbes sama lugu, mis minu vanematega, Heljat on kaks korda Siberisse saadetud. Helja elas tegelikult varem Tallinnas, tema poeg Jaan oli noorena suviti siin vanavanemate juures ja me saime hästi läbi, käisime koos kolhoosis tööl ja rahvamajas peol. Kui Helja siia Voldi külla mehe vanematekoju elama asus, oli ta kord minu mehele Bennole öelnud, et toogu mind näha, pojalt nii palju minust kuulnud. Esimesest kohtumisest peale tundsime hingesugulust. Elinat teadsin juba varem ja tema oli juba enne Helja sõbranna.
Nüüd on meil Troikaga kindlad traditsioonid. Saame tähtpäevadel üksteise pool kokku, võtame pitsi külma valget viina, sööme mingit traditsioonilist toitu. Helja teeb näiteks Siberi traditsioonilisi toite. Kuulame vene muusikat või midagi eesti vanematelt lauljatelt, meil on omavahel nii paljust rääkida, saame maailma asjadest üsna ühtmoodi aru. Kallistame alati, kui kokku saame ja kui lahkume.”
Lisaks juba mainitud organisatsioonidele on Aune tegev projektis, mis juba paarkümmend aastat järjekindlalt teoksil. Igasuvise Äksi kihelkonnapäevaga, mis tuleval suvel 20. korda toimub, on ta seotud kultuurisündmuse sünnist saati, on üks idee autoreid ja korralduskomisjoni püsiliige. Tema kinnitusel mõtted juba liiguvad, kuidas juubelinumbriga kihelkonnapäeva võimalikult köitvalt läbi viia.
Kui oma jutuajamist kokku võtma hakkasime, muutus Aune pisut murelikuks: ega lugu temast liiga “klants” ei tule, umbes nii, et kõik teen-kõik oskan-alati naeratan…
Ja tunnistas, kuidas lood tegelikult on.
“Ma võin üsna otse ja teravalt öelda, kui keegi mind vihale ajab.
Aga vihastab mind valetamine ja vassimine. Muidugi tekitan oma otseütlemistega endale pahandusi ja tean, et inimesi, kellele ma ei meeldi, on päris palju… Võin mõnikord ka liiga jonnakas olla ja pisiasjade peale solvuda. Aga nii, nagu mul pole kunagi eesmärki kedagi solvata, ei ole elus mõistlik tahta kõigile meeldida.
Kui peab vastu võtma raskeid otsuseid, tulebki endale kindlaks jääda, kui oled veendunud, et sul on õigus.”
Nii või teisiti. Seegi, et inimene ka oma negatiivseid külgi tunnistab, on positiivne. Sest kellel neid ei oleks, aga kaldume ju ikka oma elust ja tööst rääkides nn “pühaku elulugu” jutustama.
“Minult on küsitud, miks ma kogu aeg naeran. Kullakesed! Elu möödub — kas naeruga või närviliselt tõmmeldes ja ulgudes. Naermine on minu valik, teist elu ja lisaaega pole kellelegi antud,” on Aune Sepp öelnud Tabivere valla Sõnumilehes kuue aasta eest, kui oma esimest juubelit tähistas.
Teised Aunest
Helja Andla sõpruskonnast Troika
“Meil on Aunega suur vanusevahe, aga ometi võin sageli tõdeda, et mõtleme ühtmoodi, oleme hingesugulased.
Temaga on tõeline rõõm suhelda, sest ta ei virise kunagi. Kui vähegi võimalik, võtab täbaraid olukordi lihtsalt huumoriga.
Ühegi inimese elu pole ju muredeta, kuid vahe on suhtumises.
Abivalmis on Aune ka. Tema töögi on ju väikeste ja väetite aitamisega seotud, aga ta ei unusta ka sõpru. Alles hiljaaegu teatas ta mulle: “Pane end valmis, Tabiverre tuleb teater, tulen sulle autoga järele!” Tal on ikka meeles, et lapsed elavad mul kaugel, nädala sees olen üksi ja alevikku on mul päris palju maad.
Tundub ka, et nad on abikaasa Bernhardi ehk Bennoga, nagu teda kutsutakse, üsna sarnased — elurõõmsad ja energilised. Ja nad on kõvad tantsulõvid. Kui mingi pidu on, kus tantsida saab, on nemad esimesena platsil!”
Anneli Sepp, tütar
“Ema on üks mu paremaid sõpru. Tihti tuleb ette, et kui tahan talle helistama hakata, siis näen telefoniekraanilt, et tema teeb hetkel just sedasama. Aastatega on emast minu ja ka minu venna sõprade sõber saanud.
Ema positiivne energia, teotahe ja suur süda on need, mis muudavad temaga suhtlemise lihtsaks, ja sellepärast ei olegi vahet, kas vestluskaaslane on tema enda generatsioonist, temast 30 aastat noorem või vanem.
Parimad hetked on need, kui me sõnadeta aru saame, mis teine parajasti öelda tahab. Sageli ajab see meid endid nii naerma, et ei suuda läbi naeru teistele seletada, milles nali seisneb. Olen õnnelik, et mul on nii suurepärane ema.”
KAIE NÕLVAK
