Augustimälu

Ei leiagi mõistlikku seletust, miks ma ei teinud peaaegu mingeid päevamärkmeid Eesti ärevatel ja uljastel ajaloo-aastatel. Eriti suur on auk perioodil 1986-1995, mil olin ka ise päris-lausa selle ajalootegemise sees. Ajapuudus pole kindlasti kõige õigem selgitus, kuigi jah, ajaga võidu jooksime siis ju kõik.

Loen suureks auks ja saatuse kingituseks, et osutusin valituks sellesse meie rahva ajaloo kõige erandlikumasse parlamenti, mis valimishetkel (märts 1990) kandis veel nime Eesti NSV Ülemnõukogu (ja mille me ise Toompeal juba paari nädala pärast Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ümber ristisime). Seesama parlament, mille igal eestimeelsel liikmel oli tegelikult üksainus mandaat oma valijatelt ? taastada Eesti juriidiline iseseisvus.

Siiski, midagi panin ma kirja 19. augusti imeilusal päikselisel varahommikul oma tollases suvekodus Kiisal. Olin tõusnud väga vara (niikuinii tuli linna ja Toompeale sõita), toimetasin vaikselt, et mitte peret äratada, lülitasin tillukeses sauna eestoas sisse raadio ? ja kuulsin sealt kohe teksti, mille stilistika oli küll masenduseni tuttav, aga mis juba mitu aastat ei sobitunud konkreetsesse ühiskondlikku aegruumi.

Jah, kurvalt ja uimaselt luges hommikune Moskva diktor ette toda kurikuulsat erakorralise riikliku komitee pöördumist nõukogude rahvale.

Mäletan, et seisin tükk aega sealsamas jahedas, siis kargasin veel jahedamasse basseini, seejärel ronisin suvila madalale ülakorrusele, kus mul oli midagi töötoa sarnast. Ning kirjutasin esimesse näppusattunud märkmikusse umbes kuus rida. Käsitsi, et kirjutusmasina tärin all magajaid ei ärataks.

Neidki ridu ei saa praegu tsiteerida, kuna neid pole praeguses suvekodus Laulasmaal lihtsalt käepärast. Aga olen need juba ära kasutanud mõne aasta eest Postimehes joone all ilmunud memuaariproovis ?Mälupaat?.

Erilist ehmatust sellest kiirest kirjapanekust vastu ei õhku, küll aga tähelepaneku, et nood lootusetud punajurakad jõudsid oma avalduses kõige muu kõrval võidelda ka? pornograafiaga!

Räige manifest
Huvitav küll, aga just see jabur detail tolles räiges ja puises proletariaadi diktatuuri manifesti stiilis kirjapandud ultimaatumis mõjus mulle peale kõige esimest masenduse ?okki ootamatult lootusrikka signaalina,

Nad pidid endaga ikka üsna sassis olema, kui säärase tekstiga välja tulid, mõtlesin ma. Ja sõnastasin asja enda jaoks niimoodi: see asi ei lähe neil korda.

Kuigi ?need? olid formaalselt võttes võimas löögirusikas, tegelikult ju Nõukogude Liidu kõige tipmine juhtkond ?peaaegu kõik peale Krimmis puhkusel ?haigestunud? Gorbat?ovi enese. (Asepresident Janajev, peaminister Pavlov, kaitseminister Jazov, siseminister Pugo, kompartei liidreid lisaks, ja nagu varsti selgus, oli nendega suuresti ka parlamendispiiker Lukjanov!) Nii küll, aga aastanumber oli ikkagi juba 1991, aga mitte näiteks 1986?

Poole tunni pärast kohvi juues püüdsin oma üsna nadilt motiveeritavat optimismi sisendada ka abikaasale. Alla on väga intelligentne inimene, aga sel hommikul jäi ta minust suvilasse maha ennekõike mureliku naisena. Ta saatis mind otsekui lahingusse. Mingil määral see ju nii oligi, aga minu teadvusse see polnud siiski sel kujul veel tõusnud.

Impeeriumist valutult välja

Olin ennekõike vihane. See uus ja väga vastik jama Moskvas paistis meie ponnistused impeeriumist valutult välja pääseda jälle tükk aega edasi lükkavat. Aga sellele kõigele sai mõeldud juba diiselrongiga Tallinna poole veeredes.

See paarkümmend kilomeetrit tuttavaid maastiku- ja asulapilte, mis mööda veeres, meenutasid oma hommikuvaikse ilusa idülliga midagi muud, midagi sellist kodumaa ajaloost, mida mina ise ju näha ei saanud (olin veel sündimata), aga mida olid mulle kirjeldanud mitmed. Seda vaikset juunikuu varahommikut 1940, mil üle Eesti piiri veeresid Nõukogude tankid ja sõjaväe autokolonnid. Aga nüüd, mõtlesin ma? Milleks neid uuesti veerema panna, nad on ju siinsamas, need viisnurgaga tankid, pea iga suurema metsatuka varjus ? muide, ka Saku kandis, kust parajasti mööda sõitsin.

Nagu selgus, eksisin. Nn. kohalikke vägesid Moskvas ei usaldatud. Tankid (tegelikult vist tanketid) saadeti järgmisel hommikul teele siiski piiri tagant Pihkvast!

Veel meenutasin rongis umbes nädalatagust tunnipikkust jutuajamist peaminister Edgar Savisaarega tema tööruumides Toompeal. Oli niisama ilus augusti-ilm, Savisaarel suve tõttu tavalisest natuke enam aega. Venemaa ja vene teema laiemalt oligi vist selle kokkusaamise põhjus. Kui ma avaldasin lootust, et äkki pärast liidulepingu sõlmimist, kuhu Eesti teatavasti ju alla kirjutama ei hakka, tekivad täiesti uued poliitilised jõujooned, vaatas Savisaar äkki mulle otsa ja ütles: aga äkki seda liidulepingut ei tulegi? .

Kas nüüd või mitte kunagi

Ma ei tea, mida ta teadis ja kas ta üldse midagi teadis. Aga vähemalt tollal polnud poliitilise analüüsi alal Savisaarele kuigi palju võrdseid. Too kiire pilk ja küsilausena esitatud prognoos meenus mulle samuti rongis ? ja meenus nüüd ka siin, 13 aastat hiljem.

Nüüd teame, et just kartus uutmoodi (liitu lõhkuvate) suhete ees sünnitaski selle viimase nõukogude vandenõu nimega GKT? P. (Sündmuste teistsuguse arengu korral, st.?nende? võidu korral, käsitleks ametlik ajalugu vandenõulastena muidugi Gorbat?ovi ja Jeltsinit, mässulistest eestlastest rääkimata).

Sealsamas rongis sai mulle selgeks veel üks tõsiasi: on saabunud meie hetk. Kas nüüd või?enam mitte kunagi. Me peame Toompeal ära tegema selle, milleks meid sinna on valitud.

Esimene, keda Toompea lossi fuajees kohtasin, oli kolleeg kirjanduses ja poliitikas Jaak Jõerüüt. Kuule, selline tunne on, et täna tuleks see ära teha, ütles temagi.

Aga 19. augustil ei teinud me veel midagi ära. Võiks öelda, et ei jõudnud. Või ei saanud. Sest üllataval kombel leidus meie endagi seas neid, kes seda vähemalt noil esimestel tundidel nii väga ei tahtnudki.

Jama kestab kolm päeva

Varstine aegade noorim peaminister Mart Laar (tol ajal olime kogunisti ühes fraktsioonis) küsis minultki kuluaaris: kas me tahame tõesti uut okupatsiooni? Tema kui ajaloolane pidi ju ometi teadma, et senine, ligi viiskümmend aastat kestnu, polnud ju veel lõppenudki! Ja üldse, kinnitasin talle ja teistele, kogu see jama seal Moskvas kestab kolm päeva, mitte rohkem!

Kust ma need kolm päeva võtsin, pole aimugi. Hämmastaval kombel oli minu jonnakas, isegi kurjavõitu optimism (mille käivitas märgusõna ?võitlus pornograafia vastu?) lühim ja täpseim prognoos, mida vähemalt minu kuuldeulatuses neil päevil tehti.

Mõni pakkus nädala, mõni kuu või kaks. Kui järgmisel päeval hakkas Tallinna poole kolistama Pihkva tankikolonn, pakuti veelgi pikemaid tähtaegu. Aga parlamendiliikmete auks tuleb ütelda;: hävingut ja krahhi ei ennustanud keegi.

Üldse on 19. ja 20. august minu jaoks nüüdseks lootusetult üheks pikaks mälupäevaks kokku sulanud. Permanentseks ootuseks: millal me siis siiski selle ära teeme? Kusagil tagaruumides otsisid ühist keelt Ülemnõukogu ja Eesti Komitee liidrid.

Nüüd on mõttetu eitada selle ühismeele vajalikkust, aga tolles Toompea seintega piirnevas konkreetses ajas ja ruumis mõjus närvesöövalt iga kaotatuna tunduv minut. Sest ? tankid lähenesid ju tõesti. Sest – Toompea lossi kõrvalruumides istusid siin-seal rühmiti eestikeelsed miilitsamehed, ja nende jalge ees lamasid relvad. Nende näod olid küllalt tõsised. Sest ? teise päeva õhtupoolikul kogunes pressirõdule vaid käputäis ajakirjanikke.

Võrreldes eelmise õhtu suursagimisega ja mitmekeelse küsimustevadaga oli see kõnekas fakt. Minule isiklikult tegi muret, et teiste seas oli seal ülal ka noor ajakirjanik Roman Kallas, minu kasupoeg. (Nüüd on ta Pedas õppejõud).

Abikaasal tuli sel augustiööl suvilas (linnakorterisse, kus ise istungite vahel ööbisin, ma tal igaks juhuks sõita ei lubanud) oodata koguni kaht meest.

Keegi ei mõelnud allajäämisele

Muide, 20. augusti päeval olin vaheaega kasutades kasutanud juhust ja korraks taksoga Kiisale põiganud. Kaks seika on meeles: murelikele naistele (lisaks abikaasale oli seal ka mu eakas täditütar Urve) korrutasin oma kolme päeva juttu; ja suvilaõuele ilmusid äkki sõnatud naabrimehed Valdi, Lembit ja veel mõned. Olid valmis mind saatma ja kaitsma, kui vaja läheb. See läks hinge.

Ei läinud meil siiski vaja ihukaitset, nagu ajalugu kohe varsti näitas. Enne südaööd kõmatas Ülo Nugis oma spiikripukist: no nii, nüüd peaks selle asja ikka ette võtma, see Pihkva kolonn on juba üsna ligidal ja kes teab, mis tal plaanis on.

Tegimegi ära. Selleks meid sinna ju valitigi. Mingil määral kajastab selle hetke meeleolu filmilõik, mida aeg-ajalt teleris näidatakse, Seal me seisame ja plaksutame. Üsna peetult ja soliidselt veel. Igaühe sisepinge jäi veel mõneks ajaks tema sisse ja isegi väga varju.
Reaktsioonid tulid natuke hiljem.

Minul näiteks sel päeval, kui Moskva mattis kolme put?i ohvrit ja raadios teatati: Venemaa esimene mees Jeltsin tunnistab Eesti iseseisvust. Tulin ujumast, jäin keset metsateed seisma ja avastasin äkki, et vappun üleni. Ja et nägu on pisarates.

Minult on hiljem korduvalt küsitud, kas ma tookord augustis mõtlesin sellele, mis saab siis, kui peaksime alla jääma. Imelikul kombel ? peaaegu üldsegi mitte. Nii on väitnud paljud mu kaaslased tollest ajaloolisest hetkest. Ma pole tegelikult ju üldse eriti vapper inimene. Ja kirjanik nagu olen, pidanuks fantaasia ju mõnedki mustemad stsenaariumid silme ette maalima. Aga ei mananud. Hirmude ja kartused olid otsekui blokeeritud. Nii olevat see sõjas, räägivad teadjad mehed.

Ja ka hiljem pole nendele eriti mõtelnud. Sest tõesti, mitte alati pole mu ennustused täkke läinud, aga täpselt kolm päeva see put? kestiski. Ajalugu tõusis veel kord ülevamaist ülevamaisse registrisse, algas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamise ülemaailmne paraad. Aga siis muutus ajalugu jälle groteskiks. Nõukogude Liit vajus kokku, ja suveräänsus kukkus ootamatult sülle ka neile, kes polnud kiirustanudki seda taotlema, näiteks mõned Kesk-Aasia feodaalkommunistlikud vabariigid?
Aga see kõik oli pärast.

Ajalootähis ja riigipüha

Meie kõigi jaoks siin väikeses ebatäiuslikus, ent siiski piisavalt armsas riigis on 20. august nüüd juba tõesti eelmise sajandi ajalootähis ja riigipüha.

Muide, kolme aasta eest, taasiseseisvumise kümnendal aastapäeval, kui tolle üleminekuparlamendi liikmed Toompeal natuke juba veteraniseisuses kokku tulid, meenutas Arnold Rüütel neid sündmusi just nimelt selle teise võimaluse valguses: nii või teisiti oleks meil täna rõõmupäev, sest saaksime välja vangilaagritest. Kümme aastat vabadusekaotust oli Nõukogude Liidus minimaalne taks riigireetmise puhul.

TEET KALLAS, kirjanik