Kui veel paarsada aastat tagasi maksustati ainult peremehi ja omanikke, siis tänapäeval kõiki, keda on lihtsam ja kasulikum maksustada, ka kerjuseid. Eriti peab see paika Eesti proportsionaalse tulumaksu puhul, kus nii rikkalt kui vaeselt võetakse tulumaksu 21 protsenti. Et üle 70 protsendi inimestest saab meil töö eest palka vähem kui Eesti keskmine ja maksab sama määraga tulumaksu nagu kõrgepalgalised, on meil jätkuvalt vajalik kehtestada astmeline tulumaks, mis vähendaks väiksepalgaliste maksukoormust.
Tulumaks on astmeline kõikides arenenud riikides
On ju selge, et kui väiksema sissetulekuga inimesed maksaksid vähem tulumaksu, jääks neile rohkem raha kätte. Samas, kui suurema sissetulekuga inimesed maksaksid senisest rohkem, jääks neile vähem raha kätte, ent maksust laekuv raha läheks riigi üldiste vajaduste katteks. Sissetulekute lõhe väheneks ja kaoks ka ahvatlus suuri palku veelgi tõsta. Kui aga neid ikkagi tõstetaks, siis läheks suur osa sellest rahast tulumaksu näol ühiskonna hüvanguks ja arenguks. Saaks enam tõsta toetusi, õpetajate, meditsiiniõdede ja kultuuritöötajate palku, pensione; ka omavalitsused saaksid raha juurde.
Olen märganud, et need, kes on astmelise tulumaksu vastu, ei taha kunagi rääkida selle tegelikust sisust. Räägitakse küll tulumaksu tondist, küll kirutakse Rootsi riiki, kus on tänu astmelisele maksusüsteemile sotsiaalprobleemid hiilgavalt lahendatud. Arvan, et progresseeruv tulumaks ei peaks küll rikkamaid ringkondi Eestist lahkuma sundima, sest astmeline tulumaks on kehtestatud kõikjal.
Millistes riikides peale Eesti siis pole täna tulumaks astmeline? Need on enamasti slaavikeelsed – Venemaa, Rumeenia, Bulgaaria, Kasahstan, Turkmeenia, Balti riigid, aga ka Hong Kong, Tobaco, Mongoolia, Bahama saared. Kõikides Euroopa arenenud riikides on astmeline tulumaksusüsteem: Soomes, Küprosel, Maltal, Poolas, Sloveenias, Ungaris, Taanis, Rumeenias, Saksamaal, Hollandis, Hispaanias, Belgias, Luksemburgis, Portugalis, Austrias, aga muide ka USA-s, kus on kehtestatud neli maksuastet. Ja kui meil on tulumaksumäär kõigile ühesugune ehk 21 protsenti, siis näiteks Hollandis on neli maksuastet ja jõukate ülemine piir on 52 protsenti, Rootsis 59 protsenti, lisaks veel kohalik tulumaks. Soomes kehtib viis maksuastet nullist kuni 31 protsendini, pluss kohalik tulumaks. Portugalis kaheksa astet — alumine piir on null ja ülemine 42 protsenti. Luksemburgis on koguni 17 astet alates nullist. 50-protsendiline ülempiir on Saksamaal, Austrias ja Belgias. Alampiir null protsenti kehtib aga paljudes riikides: Küprosel, Prantsusmaal, Poolas, Saksamaal, Maltal jt. Meil võetakse kõigilt maksu ühe rauaga, praegune maksuvaba määr on tänasel kujul mõttetu, sest see kehtib nii kõrge- kui madalapalgalistele ühtmoodi.
Tõstame tulumaksu luksustarbijatele
Tuletan meelde, et Eestis kehtis astmeline tulumaks 1994. aastani. Osa maksumaksjatest, kes said pisikest palka, maksid 16 protsenti tulumaksu, vastavalt sissetuleku suurenemisele tuli anda tulumaksu 24, 33 või veidi aega isegi 50 protsenti.
Mart Laari isamaalaste valitsus seadis 1994. aastast sisse ühetaolise tulumaksu, mille kohaselt tuli nii pururikkal kui lausvaesel anda võrdväärselt maksudeks 26 protsenti. Vaesemad hakkasid võrreldes varasemaga tunduvalt rohkem maksma, jõukad aga palju vähem. Ütleme siis nii, et maksukoorem jäeti vaesemate ja kehvemate kanda. Riigikogus tehti siis nalja ja küsiti “isamaalaselt”, et kas varsti tuleb kõigile ka ühesugune riietus?
Vene ajal kehtis kõigile 13-protsendiline maksumäär. Siis oli vaestele maksuvaba miinimum, kõrgepalgalistele kehtis see vaid esimese saja rubla pealt. Meie parlamendiliikmete palkadest on palju räägitud. Astmelise tulumaksuga saaks sissetulekuid seaduslikult vähendada, millest oleks kasu meie sotsiaalsüsteemile. Niikaua aga, kui rahvas valib parempoolseid võimule, ei tule astmelist tulumaksu kohe kindlasti.
Ka esimeses Eesti Vabariigis kehtis astmeline ehk progressiivne tulumaks, astmeid oli koguni 13.
Astmeline tulumaks võtaks ühiskonnas raha just sealt vähemaks, kus seda kõige rohkem raiskamiseks, luksuseks ja spekulatiivseks kokkuostuks jagub. See vähendab kihistumist ja muudab riigi sidusamaks, olles ühiskonna automaatseks stabilisaatoriks. Pealegi oleks jõukamate kõrgemast maksustamisest kasu kõigile. Raha ei jätku ju tervishoiule, kiirabile, laste koolitoidule, puuetega inimestele. Tasuta haridus kaob minevikku, kommunaalkulud muudkui kerkivad ja asfaldiaugud suurenevad.
Lõhed ühiskonna eri rühmade vahel on ohtlikult suured
Küsimus pole vaesemate doteerimises rikaste poolt, vaid majanduse üldise jätkusuutlikkuse suurendamises. Progresseeruva tulumaksuga on võita ka rikastel, sest nad tarbivad ju maksumaksja raha eest loodud hüvesid rohkem. Neile on olulised korras autoteed, parem heakord ja teenindust jm. Väiksem kihistumine toob kaasa suurema turvalisuse ja stabiilsuse. Ka kõikvõimalikud kärped on jõukamaid vähem puudutanud. Kuidas saab suurem maks pärssida tööhuvi, nagu sageli väidetakse? Inimene, kes tajub vastutust oma rahva ees, peaks mõistma, et see on tema panus riigi ja rahva tulevikku.
Minult on Euroopas ikka küsitud, miks meie valitsus rahvast vihkab, miks on meil nii, et põhiosa maksust annavad madalapalgalised ja lausa kehvikudki. Ei saa ju ühtmoodi maksustada vaevu äraelamist ja luksustarbimist. Astmeline tulumaks on rahvale kasulikum, maksupoliitika ongi rahva õiglustundega tihedalt seotud
Valdo Randpere Reformierakonna fraktsioonist kirjutas Vooremaas, et tänase koalitsiooni eesmärgiks on maksurahu. Kuid just seda polegi olnud. Tarbimismaksude ja aktsiiside pideva tõstmisega, millega riik eelarveauke on lappinud, ongi meie toidukaupade ja kodukulude hinnad tippu keritud ja tõusevad lähiajal veelgi. Tarbimismaksude tõstmine mõjutab aga taas kõige rängemalt väiksema sissetulekuga inimest, sest mida pisem on inimese palk või pension, seda rohkem ta suhtena palgasse maksu maksab. Just sellepärast olemegi läbi aastate teinud ettepaneku langetada toidu, ravimite, aga ka toasooja käibemaksu, mida kahjuks pole kuulda võetud.
15 aasta tagusest The Economistist loeme, et proportsionaalse tulumaksu kasutuselevõtt Eestis tekitas välismaal nii palju küsitavusi, et seejuures jäeti tähelepanuta Eesti vanamoeline käibemaksusüsteem, mis näeb ette vähe erandeid. Tänaseks on aga needki vähesed erandid kaotatud. See on aga peletanud nii kodu- kui välismaiseid tarbijaid siit minema, sest nõudlus väheneb. Ärgem unustagem, et majanduslik ja sotsiaalne kihistumine on Eestis jõudnud kriitilisse faasi. Peaksime tunnistama, et Eesti tänane maksusüsteem on jõudnud pankrotti.
i
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige
