Põltsamaal elavad Asta ja Ants Nõmmik tähistasid septembrikuus oma kuldpulmapäeva. Pulmalisteks olid sedakorda nende kaks tütart oma peredega. “Meid on ju kokku tonditosin. Korterisse rohkem ei mahukski ja ega suuremat pidutsemist poleks ka tahtnud,“ ütleb Asta ning räägib rõõmsa elevusega sellest, kuidas nad tütarde korraldatud kodusel pulmapeol ennast justkui uuesti noorpaarina tundsid.
Kui siis üheskoos kuldpaari pildialbumeid sirviti, ei jõutud küllalt imestada, kui ilusad need kaks ikka on olnud ja millist huvitavat elu elanud.
Paremat pole
Nädal pärast pulmapidu läheme Nõmmikute abielupaarile nende Pajusi maanteel asuvasse koju külla ning veendume, et Astal ja Antsul, kes nendel albumipiltidel noored ja ilusad ning nüüd ainult ilusad on, jätkub elurõõmu endistviisi.
Kõigepealt annab endast valju klähvimisega märku väike koer Täpi, kellel tundub olevat Asta ja Antsu elus praegu päris tähtis osa. Vähemasti on keegi, kes pidevalt hoolt ja tähelepanu nõuab.
“Järgmises elus tahaksin ma olla oma naise koer, küll siis oleks mul hea elu,“ viskab Ants oma rahulikul moel vimkat. “Ise sa ju hellitad ka teda, mis hirmus,“ ütleb seepeale käredama loomuga Asta.
Kui küsin, kas neil omavahel riidusid ka ette tuleb, ütleb Asta naerdes: “Riidleme ikka, peaaegu iga päev. Kädistame ära ja elu läheb jälle edasi.“ Ants kostab seepeale, et leppimine ongi see kõige parem siin ilmas ja võib-olla see on ka aidanud viiskümmend aastat koos vastu pidada. “Kes see ikka parem on kui oma naine,“ leiab ta. Igatahes tundub Nõmmikute omavahelist aasimist kuulates, et igav neil ilmselt kahekesi ei hakka.
Nagu Asta kõneleb, läheb vahel vaidlemiseks näiteks toidu pärast, kui ühele ei meeldi see, mis teisele maitseb. Või kui üks mäletab mõnda kunagi olnud asja üht-, teine jälle teistmoodi ja nõnda edasi. “Kui ütlemiseks läheb, eks siis mina olen enamasti natuke aega vait. Rahakott on naise käes, peab järele andma,“ kõhistab Ants naerda.
Kui jutt juba rahakoti peale läheb, ütleb Ants, et tema naise poeskäigud pidavat ikka oma kolm-neli tundi kestma, ehkki peaaegu kõik suuremad kauplused on vaat et koduõues. “No ma kohtun tuttavatega, üks ja teine tuleb vastu, vaja ikka juttu ajada ka,“ peab Asta jälle asja täiesti loomulikuks.
Kokku viis näitemäng
Tuttavaid on aga Nõmmikutel tõepoolest palju. Eriti Astal, kes aastaid laulnud nii ansamblites kui ka pikka aega Põltsamaa segakooris Heli. Aga koos on Asta ja Ants omal ajal teinud nii rahvatantsu kui ka näitemängu, käinud päris palju ka esinemas nii Eestimaa erinevates paikades kui ka väljaspool Eestit. Meenutada annab ka arvukaid ühiseid ekskursioone ja reise.
Kui näitemängutegemine jutuks tuleb, püüavad Nõmmikud teineteise võidu meelde tuletada neid etendusi, milles nad Põltsamaal aastate jooksul osalised on olnud. Kõik just täpselt ei meenugi, aga päris mitmes tükis on neil tulnud omavahel ka abielupaari või armastajaid mängida. Üht mäletavad mõlemad aga täpselt ja ühtemoodi – kokku viis neid Aadu Hindi “Tuuline rand“. “Mina mängisin Liisut ja sina Tõnist,“ ütleb Asta. Ants noogutab nõusoleku märgiks pead ja seekord vaidluseks ei lähe. Ülejäänud näitemängutükkides sattus Antsule küll peremehe, sulase ja muid rolle. Asta aga tunnistab, et temal tuli isegi noorena enamasti vanaprouasid etendada. “No selliseid kätsatajaid,“ selgitab ta, mispeale Ants kaasa poole kiikab ja kavalalt muigab.
Nagu selgub, on Nõmmikute abielupaaril olnud kohalikus kultuurielus omal ajal aastate jooksul üsnagi kaalukas osa. Päris kaua aega tantsisid nad koos ka segarahvatantsurühmas. “Mul oli enne üks teine poiss tantsuparneriks, kui Antsuga tantsima hakkasime. Head jalad olid mõlemal,“ kiidab Asta.
Siis tuletavad Nõmmikud meelde Tallinnas laulupeol käimisi, eriti üht rongkäiku vihmavalingu all, igasugu huvitavaid seiku rahvatantsurühmaga Leedumaal esinemiselt, valimiste ajal agitbrigaadiga ringisõitmisi. Autokastis, nagu tol ajal kombeks. “Ema jäi lapsi hoidma. Selline särts oli sees, et muudkui minek,“ ütleb Asta.
Viiskümmend aastat tagasi
Asta oli Päinurme tüdruk. Pärast kooperatiivtehnikumi lõpetamist Paides, kus ta toidu- ja tööstuskaupade tundmist õppis, suunati ta Põltsamaale tööle. Et tehnikumi ajal oli ta agaralt nii spordi kui ka isetegevusega seotud olnud, oli päris loomulik, et ta siin ka kohe ka nii tantsima, laulma kui ka näitemängu tegema asus.
Antsu elutee oli selleks ajaks kulgenud hoopis keeruliselt. 1949. aasta märtis viidi ta üheksanda klassi poisina koos ema ja õega Siberisse. Isa kandis sel ajal juba Kemerovo oblasti vangilaagris vallasekretäri ameti pärast karistust. Tagasi Põltsamaale sai Ants oma õega seitse ja pool aastat hiljem, 1956. aastal. Ema tervis ja närvid ei pidanud paljudele katsumustele vastu ja tema jäi igaveseks Siberisse. Isa oli õnneks eluga vangilaagrist pääsenud ja tollasesse Põltsamaa Progressi töökoha saanud, kuhu ka Ants tööle võeti. Ühtlasi asus Ants õhtukoolis poolelijäänud haridusteed jätkama. Aega jagus kultuurimajas käimisekski. Nii kaks noort inimest ennast siis näitemängus paari mängisidki. “Olin kahekümne kuue aastane, paras aeg tüdrukuid piiluma ja naisevõtmise peale mõtlema hakata,“ ütleb Ants.
Kell kaksteist samal päeval
Pulmad peeti 1958. aastal. Kui perekonnaseisuametisse sooviavaldusi sisse viima mindi, selgus, et abielu saab registreerida alles kahe nädala pärast. Noored aga nii kaua oodata ei tahtnud, sest laulatus kirikus oli nagunii tulemas ja see oli nende jaoks olulisem. Ilma ametliku registreerimiseta teatavasti aga abielu ei kehtinud. Siis selgus aga, et ainuke vaba aeg oli ametnikul selleks asjatoimetuseks just samal avalduste toomise päeval kell kaksteist. “Mis siis ikka, me käime ära ja tuleme tagasi,“ teatasid noored. Kui Ants siis isale töö juurde uudist teatama läks, muretses isa, et kas noorpaar ikka külalisi ka kutsuda jõuab. Sõbrad jõudsid kohale ja tseremoonia sai ära korraldatud.
Pilti aga, kus nad pulmarõivais, pruut valges kleidis ja looriga ning peigmees kombekohases tumedas ülikonnas kirikus altari ees seisavad, jääb tänane kuldpaar pikemalt heldimusega vaatama. See on ikka see päris. “Õpetaja Kuurme laulatas meid, eks vist sellepärast ongi meie abielu nii kaua vastu pidanud ja eks ühised huvid ole meid ka liitnud,“ ütleb Ants pärast mõningat vaikust, seekord väga tõsiselt. Siis tuleb talle veel meelde, et sõbrad olid toonud kingiks teki, mähkinud neid mõlemaid selle sisse ja kandnud niiviisi pika maa. Kas see toimus ikka pulmapäeval või mõnel muul nende ühisel tähtpäeval, jäävad abikaasad täna siiski eriarvamusele. Ühel meelel on aga nad selles, et see kõik oli ikka igavesti vahva küll.
Omadega lähestikku
Maret sündis 1959. aastal ja Elle kolm aastat hiljem. Siis elati juba uues korteris äsja valminud majas. Samas korteris elavad Asta ja Ants praegugi. Kui vanema tütre sünnikuupäev on 27. aprill, siis nooremal on sünnipäev 26. aprillil. “Aprilli lõpus saab kohe kaks pidu järjest pidada, volbriöö on veel kolmas,“ ütleb Ants. Maret, kes on lõpetanud nüüd juba mitu kõrgkooli, töötab praegu Põltsamaa ametikoolis kunstiõpetajana ning on 26-aastase Priidu ema. Tallinna Ülikoolis tudeeriv Priit on ka Asta ja Antsu lastelastest vanim. Müüjaametit pidaval Ellel on kolm last – Reelia, Rauno ja 12-aastane pesamuna Laura. Et tütred elavad samas linnas, nähakse üksteist peaaegu iga päev. Astal ja Antsul on selle üle hea meel. Lapsed ja lapselapsed on pidevalt sõna otseses mõttes käeulatuses ja asi kontrolli all, nagu nad naljatades ütlevad.
Astal, kes nooremas eas mõnda aega olnud nii müüja, kaupluse juhataja kui proovinud ka baaridaami ametit, on aga enamiku aja elust olnud siiski raamatupidaja. Ants jäi kuni 1992. aastal pensionile jäämiseni truuks Progressile, kus ta viimati normeerijaametis oli.
VAIKE KÄOSAAR
