Käsilolev tükk räägib ettevõtlusest ehk täpsemalt välismaal tööl käimisest. Elust võetud on seegi. Mare Nõmmel, kes kõik senised näitemängud kirjutanud, on seekord teema oma perest võtta, sest tütremees käib juba teist aastat Iirimaal tööl. Näidendiga plaanitsetakse emadepäeva peol rahva ette astuda.
Mare kirjutab elust maha
Eelmine näitemäng kandis pealkirja “Seatapulugu”. Teema peaks lähedane olema igale maainimesele. Kui mõelda, missugust komejanti üks seatapmine endaga kaasa toob ja milliseid nõudmisi pärast Euroopa Liitu astumist kaasmaalased suures püüdlikkuses ise endale kehtestanud, on kurbnaljakaid juhtumisi elust enesest küllaltki palju võtta.
Laut tuleb ju registreerida ja mitmeid ametlikke pabereid hankida ning üleüldse on seatapmine, see igipõline tegevus, muudetud üheks üsna keeruliseks ettevõtmiseks.
Nagu Mare kinnitab, on elus igasugu valupunkte küllalt, mida näitemänguks vormistada annab. Seda leiab kasvõi lehte lugedes ja televiisorit vaadateski. “Mõned uneta ööd ja Marel on jälle näidend valmis,” ütlevad naised. “Jaa-jaa, täna juba mõtlesingi midagi,” teatab Mare.
“Tavaelust saab kõige parema asja,” kinnitavad naised. Mõni etteaste või tükk pidavat sündima vahel ka nii, et üks ütleb ühe, teine teise mõtte või sõna. “Mäletate, kui “Teletaipu” tegime, täitsa uhkelt tuli välja,” tuletab keegi meelde.
Kirja saab pandud ja tükid maha mängitud ikka oma keeles. “See on meie kohalik keel ? nii, nagu vanavanemate järgi lapsest saati rääkinud oleme. Puhas Kodavere murre see ehk polegi. Aga suures murderaamatus on ju ka Kodavere ja Assikvere jutud,” teavad naised kõnelda.
Kellelgi tuleb asuda mehi võluma
Peod on Assikveres alati suurejoonelised ja oodatud. Pole kahtlust, et suur saal on rahvast täis ka eeloleval emadepäeva peol. Naised teavad, et pidudele ei jäta selle kandi küladest naljalt keegi tulemata.
Rahvast tuleb harilikult kohale kaugemaltki. Olgu siis jõulupidu, emade-, isadepäeva või jaanipidu, vabariigi aastapäev jne. Peale näitemängu on enamasti kavas ka rahvatants, sest tantsurühm on Assikveres Juta Lõhmuse juhatusel tegutsenud juba viis aastat. Eeskavas on oma osa muidugi ka lastel, kellega tegelevad peamiselt kaks pedagoogilise haridusega noort naist ? Marve Juursalu ja Merle Müür.
Viimase aja kõige meeldejäävamatena meenutatakse kolhoositeemalist stiilipidu möödunud aasta augustis, kui lapsed tegid püramiide ja esinesid pioneeriaegsete etteastetega. Jõulude ajal tehti aga kogunisti nukuteatrit.
“Ainult et mehi on vähe,” tunnistavad naised. Teada on, et kui seltsimaja omal ajal 1933. aastal rahva annetustest ehitati ja 1992. aastal siinkandis seltsitegevust taastati, olevat eesotsas olnud küll rohkem mehed. Nüüd on aga seltsielu edendamas peamiselt naispere. “Harva saame mõne mehe ära rääkida,” tunnistavad näitemänguproovi tulnud naised.
Üks noorem mees pidavat küll aeg-ajal asja vastu huvi tundma ning uurima: “No kas tsirkus valmis ja hakkate jälle pihta”. “Tema tuleks ehk küll näitemängu, kui mõne teise mehe ka veel kampa saaks. Üksi on tal narr naistekarja hulgas olla,” arvavad naised ning leiavad, et ilmselt tuleb mõnel nooremal hakata mehi võluma, sest eriti näitemängus oleks meesosatäitjaid väga vaja. Seni on olude sunnil tulnud maamees Heinrichi osa kehastada Maimu Poolakesel, kes sellega küll suurepäraselt toime tulnud on, aga palju ta ikka üksi jõuab.
Laia profiiliga koristajad ja teised
Maimu on enesestki mõista kohal ka seekordses proovis ning ta on kindel, et kuu ajaga, mis etteastumiseni jäänud, saab tüki vabalt selgeks. Nimekaim Maimu Otsa on samuti seda meelt. Mõlemad Maimud on ka rahvatantsurühmas.
Tantsu- ja näitemängurahvas on enamasti ka see, kes kõiges, kus vaja, käed külge lööb. Nagu ka Evi Märtinson, Virve Jürimäe, Ülle Särki ja teised. Toetajaliikmeks koos pereliikmete ja suguvõsaga võib nimetada ka Tiiu Kokkat. Ülle Särki edendab ühtlasi seltsi raamatupidamist.
Suurem osa seltsimajas koos käijatest võibki ennast rõõmsalt laia profiiliga koristajateks nimetada. Et maja kuulub seltsile, ei ole koristajaid, kütjaid ja teisi seesuguseid asjamehi võimalik palgata ja tuleb peamiselt oma jõudude ning hea tahtega hakkama saada. Ja eks saadaksegi. Seda enam, et naisperel on ka oma fänn-klubi, kelle suuremas osas moodustavad seltsielu edendajate isiklikud abikaasad.
Et neli Assikvere tantsunaist teeb kaasa ka Pala rahvatantsurühmas, sõidutab üks fänn-klubi liikmetest, Kalju Otsa, enamasti nad kolmapäeviti Palale ka tantsuproovile, vaatamata sellele, et käigus on valla bussiring.
Kohaliku seltsielu üheks kandvamaks jõuks peetakse Helgi Vagat, kes koos Mare Nõmmega on ka asendamatud projektide kokkuseadjad. Helle Kikkas ja Liilia Pekk teevad kaasa tantsurühmas ja on ka muidu hakkajad.
Heade abiliste ja toetajatena nimetatakse Tiiu Müürseppa, Avo Saart ja teisi. Piirkonna külade vanem on Kaja Aasjõe, kelle juhatusel sai kohalik naispere ka lapitekitehnikat tundma õppida. Koolitüdruk Krista Bunder on pannud oma joonistustest välja näitusi jne.
Et kodud tühjaks ei jääks
Assikvere seltsimaja piirkonda on arvatud peamiselt kolm ümbruskonna küla – Assikvere, Kokanurga ja Perametsa. Kokku on neis 140 elaniku ringis. Ehkki viiekümne kuuest tööealisest enamik on ametis lähemates linnades või käib raha teenimas välismaal, ei arva siitkandi rahvas, et nende metsakülades elu tulevikus välja sureks.
Eriti kui silmas pidada päris suurt lastehulka, iseäranis suviti ja koolivaheaegadel. Neid jätkub ka nii palliplatsile kui ka seltsimajja tegutsema. “Peaasi, et igasse kodusse jääks tulevikus keegi,” arutlevad naised, kellel parasjagu seltsimaja ühes suures ja ilusas toas uue näitemängu õppimine käsile võetud.
Seltsimaja elavat tegevust võib kindlalt üheks elu edenemise märgiks pidada. Selles majas on ka oma väike raamatukogu, millele kadunud Evald Tarto siinse seltsitegevuse taaselustamise ajal 1992. aastal alguse pani ja kust soovijatel ka praegu on võimalik üht-teist lugemiseks võtta. Märtsi alguses remondist tulnud majas saab nüüd kasutada ka arvutit. Kohaliku Omaalgatuse ja SAPARDi projektide toel ja Pala valla kaasaaitamisel on õnnestunud veel mitmeid häid mõtteid ellu viia.
Augustis plaanitakse Assikveres pidada folklooripäeva ja siis täitub 85. aastapäev ka siinsel seltsil. Sel puhul plaanitsetakse panna mälestuskivi seltsimaja vastas üle tee asunud koolimaja juurde, kus ümbruskonna lapsed kuni 1968. aastani haridust said.
VAIKE KÄOSAAR
