Asjad, mis avavad hingeuksi

Ei juhtu just tihti, et ühes ja samas paigas ühe korraga kaht näitust eksponeeritakse. Betti Alveri Muuseumi saalis see praegu aga just nii on: seal saab vaadata nii eesti kirjanikele kuulunud esemete näitust “Kirjanik, aga ikkagi inimene!” (sellest väljapanekust on Vooremaa juba kirjutanud) kui ka Jõgeva aleviku kultuuriseltsi fotonäitust “Hingepildid”. Kahe näituse avamispeodki toimusid samal päeval mõnetunnise vahega.

Kohe alguses tuleks ära öelda, et kaks näitust ei sega teineteist. Kirjanike eluolust kõnelevad esemed on paigutatud tulbakujulistele alustele, vanaveskilaste hingepildid ripuvad nende taga seintel. Nojah, ja eks ole kirjanike esemetessegi arvatavasti sisse läinud killuke nende omanike hinge.

Vanaveski fotonäitused — ja neid on olnud juba üsna mitu — sünnivad üsna omapärasel moel: kõigepealt kuulutatakse aegsasti ja avalikult välja näituse teema ning tähtajaks saadetud fotode (aga saata võivad neid kõik, mitte ainult Vanaveski liikmed) hulgast valitakse välja näitusekomplekt. Nii ei tea kunagi ette, kas näitusele koguneb kahe või kahekümne autori töid. Kindel on ainult see, et pilte pannakse välja nelikümmend. Sest just niipalju on Vanaveskil soetatud raame.

“Mõtlesime küll korra, et muretseme raame juurde, aga lõpuks otsustasime, et jääme siiski senise arvu juurde,” ütles kultuuriseltsi Vanaveski juhataja Margus Ess.

Ja õige ka: suuremat hulka pilte ei taha hästi “ära seedida” ükski Jõgeva näitusesaal.

21 autori töödest koosneva hingepildinäituse avamisel tõdes Margus Ess, et kuigi erinevad inimesed on teinud erinevates paikades väga erinevaid pilte, on väljapanek saanud üsna ühtlane. Sellest, kus, millal ja millistel asjaoludel üks või teine pilt tehtud ning mis pildistajal sel hetkel meeles mõlkus või hinges toimus, sai avamisel rääkida iga autor ise. Üks neist — Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel — tegi seda koguni Helsingist. Margus Ess võttis temaga nimelt telefonitsi ühendust ja lülitas telefonil siis valjuhääldi sisse. Ning  vähemasti lähemal seisvad inimesed kuulsid ära, mida ta oma piltidest rääkis.

Tõsiselt ja humoorikalt

Kui kaks Koppeli kolmest näitusepildist on tõsisemad, siis kolmas püüab hingeteemat lahata läbi huumoriprisma.

“Kui püha kolmainsust käsitletakse kristlikus religioonis vaimu, hinge ja keha ühendusena, siis mina püüdsin sellel pildil kujutada hinge ilma keha ja vaimuta,” ütles Mati Koppel oma töö “Üksik hing all vasakus nurgas” kohta. Sellel on kujutatud vana palkseina, millel tööriistade ja tünnivitste keskel ripub ka üks uksehing.

Hingeteema tõsise ja lustlikuma käsitluse vahel balansseerivad tegelikult ka kõigi teiste tööd. Teema ise on ka nii lai, et läheneb teatavas mõttes juba vabateemale: asju ja nähtusi, mis pildistaja hingeukse võivad avada või talle hingekosutust pakkuda, on ju lõputult. Nii võibki piltidel näha kauneid kodu- ja välismaiseid maastikke, kirikuid, rõngasristi Kassinurme hiies, lähivaates lilli ja putukaid, pikale rännuteele sättivaid linde, aga ka lustakaid kassipoegi, tsiklil kimavaid Kihnu memmesid, isukalt lehtede kallal nosivaid toominga-võrgendikoisid ja muud.

Päikeseloojangud ja kojutulek

iii

Päikeseloojangupilte on vist kõige rohkem. Tõsised fotoprofid kirtsutaksid nende peale ehk nina, sest iga punakaks tõmbunud taevalapi peale tormi jooksmist peetakse nende siseringis just algaja tunnuseks. Ent sellel näitusel on needki pildid omal kohal: tihti on just kaunis päikeseloojang see, mis meid hetkeks oma argirutiinist välja astuma, seisatama ja avali hingega maailma vaatama sunnib.

Omaette peatüki moodustavad Aet Piiskoppeli fotod sarjast “Tagasi koju”, mis tehtud tänavu suvel, kui mitu aastat võõrsil elanud autor külastas üle hulga aja oma kodutalu, mis nüüd, pärast vanaema surma tühjana seisab.

“Tunne, mis minu sisse tuleb, kui seal ringi käin, on heas mõttes kummituslik — kõikjal on veel samad esemed, isegi lõhnad ja hääled, aga elu enam ei ole. Mälestused elavad seal edasi, aga kui kauaks…” kirjutab Aet Piiskoppel saatesõnas oma sarjale.

See sari kõnetab ilmselt iga inimest: meil kõigil on ju olemas sellised mälestusi täis paigad, mida külastades hinges kriipima hakkab.

Vanaveski hingepildinäitust saab Betti Alveri Muuseumis vaadata novembri lõpuni.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus