Lõpuks ometi on jõutud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete elluviimiseni ka Euroopa Liidu tipptasemel – niisugune võiks olla kõige üldisem reageering Euroopa Komisjoni endise kaubandusvoliniku paruness Catherine Ashtoni valimisele ühenduse välisministriks.
Sooline võrdõiguslikkus ja tasakaalustatus on EL-i aluspõhimõte, see on 50 aasta jooksul leidnud kajastust paljudes dokumentides, nt ka naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes aastateks 2006-2010. Tsiteerin: “Naiste pidev alaesindatus poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on demokraatia puudus. Naiste kodanikuaktiivsust ning osalemist poliitikas ja avaliku halduse kõikide tasandite (kohaliku, piirkonna, riigi, Euroopa tasandi) tippjuhtkonnas tuleb edendada.” Seega võime öelda, et jälle on astutud üks oluline samm.
Küll aga on probleem kinnises ringis otsustamisel ning sellele juhtisid koos paljude erinevate riikide poliitikutega tähelepanu ka europarlamendi naissaadikud oma demonstratsioonil vahetult EL tippjuhtide valimist.
Otsuste kehv läbipaistvus aga ei soodusta liikmesriikide ja nende kodanike aktiivsuse kasvu ning nad ei tunne end EL institutsioonidega piisavalt seotud. Ja ehkki võimeka naispoliitiku valimine on kahtlemata suur samm edasi soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete realiseerimisel, oleks kahtlemata demokraatlikum ja legitiimsem, kui otsustamisprotsess oleks olnud laiem ning avatum.
Protseduur ise oleks aga väärinud edastamist liikmesriikidesse – valiti ju ikkagi EL-i esimest presidenti ja välisministrit. Kandidaate oli palju, üks väärikam kui teine, seepärast oleks valikupõhimõte pakkunud ilmselt huvi suurele hulgale eurooplastest. Eelkõige see, kuidas kompromissini jõuti, st ühisosa otsiti ja leiti. Ehk oleks siit kujunenud euroopaliku kultuuri näidistund!
Jääb loota, et tegemist ei olnud ainsa korraga, mil naine jõuab EL-i tippu. Euroopas leiab kindlasti teisigi tegusaid naisi, ka siis, kui saab näiteks otsa komisjoni praeguse presidendi valitsemisaeg.
Loodetavasti on Catherine Ashtoni valimine EL välisministriks nakkav ka liikmesriikidele ning sealgi tuleb naiste edutamist kõrgematele poliitilistele ametikohtadele sagedamini ette. Öeldu kehtib ka Eesti kohta, näiteks siis, kui taaskord tuleb kõne alla Euroopa Komisjoni voliniku koht. Seekord on rong juba läinud.
Pealegi ei olnudki see Eesti jaoks seekord oluline küsimus – Siim Kallas on teinud tänuväärset tööd ning põhjust teda praegu asendada ei olnud. Ei saa ju tõsiselt võtta sisepoliitilist tähelepanu püüdmist, mida IRL kohalike valimiste eel ette võttis. Just nii tehakse tõsisest protseduurist palagan, diskrediteeritakse lisaks iseendale ka ametiposti ja kandidaati.
Kui aga rääkida kitsas ringis otsustamisest, siis ega Eestiski siin asjad kiita ole. Kallaski tehti volinikuks kitsa ringi häältega!? Nii et nii mõnedki kritiseerijad võiksid koduski lahtiste silmadega ringi vaadata.
Naiste nimetamisel kõrgetele ametipostidele lähtutakse ikka ja jälle seisukohast, et sugu ei saa olla määrav, olulised on inimeste teadmised, oskused ja tahe oma oskusi rakendada. Eriti armastas neid korrata Reformierakonna endine tipptegija Meelis Atonen. Aga kui teadmised, oskused ja tahe on võrdsed, siis miks peaks ametikoht kuuluma mehele? Ega ometi tugevama õigusega?
Nendele, kes aga kipuvad Catherine Ashtonit välisministrina juba praegu kritiseerima, tasub meenutada head eesti vanasõna: tibusid loetakse sügisel.
Usun, et lugupeetud paruness tajub ka ise seda vastutusekoormat, mille ta oma õlgadele võttis ning teab, et tema edukus võib julgustada naisi pürgima ka teistele tippametikohtadele ning panna väärikaist väärikamaid nende kasuks otsustama.
iii
SIIRI OVIIR, Euroopa Parlamendi saadik, Keskerakond
