Ergastav optimism on poliitikas hea vahend. Tuleb sisendada rõõmu ja teotahet, mis paneb inimesed uskuma, et kaugel terendavad eesmärgid on visa tööga saavutatavad. Loodan, et just sellisest positiivsest soovist olid kantud Kristiina Ojulandi hiljuti Bakuus tehtud avaldus Aserbaidžaani peatsest suundumisest Euroopa Liitu.
Tõsi, hiljem asendus see uudis paremini põhjendatud tekstiga, mis kõneles Taga-Kaukaasia integreerimisest euro-atlantliste struktuuridega ja rõhutas ka kriteeriumide täitmise vajadust.
Minu kogemused Aserbaidžaaniga kinnitavad, et sel maal on komme väikestki kiitust võimendada, aga kui räägitakse probleemidest, siis jääb see pehme ja diplomaatilise väljendusviisi korral hoopis tähelepanuta. Selliste tähendusnihete korral ei pruugi Kristiina optimism soovitud tulemusi anda. Ilma kriitiliste laienditeta võib tema väljaütlemine muutuda argumendiks nende suunas, kes kipuvad liiga palju rääkima sõnavabadusest, poliitvangidest ja parlamentaarse demokraatia sisulisest puudumisest.
Loodan siiski, et nagu Euroopa poliitikud seda enamasti teevad, juhtis ka Riigikogu aseesimees tähelepanu kolme vangistatud ajakirjaniku olukorrale. See on n.-ö. inimõiguste paketi miinimum, ehkki probleeme on palju rohkem.
Teisipäeval tuleb mul koos Jevgenia Živkovaga Bulgaariast esitada Strasbourgis ENPA-le raport Aserbaidžaani olukorrast. Arvestades, et Eesti peab sel ajal jaanipäeva ja Strasbourgi töömelus ei pruugi mul kodumaale suunatud pressitööks ka eriti aega jääda, jõudsin järeldusele, et kuna meile see teema juba püstitati, siis võiksin raporti põhipunktid ennetavalt läbi käia. Resolutsioonist, soovitustest ja selgitavast memorandumist koosneva raporti tööversioon on kättesaadav ka veebilehel:
http://assembly.coe.int/Main.asp?link=/Documents/WorkingDocs/Doc08/EDOC11627.htm .
Toon siinkohal vaid mõned olulisemad probleemid, mis tuleb otsustavalt seljataha jätta, et oleks võimalik Euroopa Liidu teemal tõsiselt rääkida.
Esiteks. Mitte ühedki Aserbaidžaani valimised alates Euroopa Nõukogu liikmeks saamisest 2001. aastal ei ole vastanud põhilistele demokraatlikele standarditele. Mitmed Euroopa Nõukogu soovitused jäid valimiskoodeksi ja avaliku koosoleku seaduse vastuvõtmisel tähelepanuta. Eeskätt pole valimistel osalejatele tagatud võrdsed võimalused – see puudutab nii võimalust kampaaniat teha kui ka esindatust valimiskomisjonides.
Teiseks. Aserbaidžaanis on poliitvangid. Olen selle probleemi jaganud kaheks: vangistatud ajakirjanikud, kes tuleb viivitamatult vabastada, ja raskes tervislikus seisundis vangid, kes tuleks vabastada humaansetel kaalutlustel, laskumata pikematesse vaidlustesse teemal, kas ikka on tegemist poliitvangidega või mitte. ENPA-s ootab otsustusjärge ka ettepanek eraldi poliitvangide raportööri määramise kohta.
Kolmandaks. Kujunenud hirmuatmosfääris kahaneb vaba meedia osakaal. Televisioon on valitsusmeelne, järel on üksikud sõltumatud ajalehed. Majandussanktsioonid, rünnakud ajakirjanike vastu ja peatoimetajate vangistamine on viinud mitmete väljaannete sulgemiseni. 2005. aastal tapetud ajakirjaniku Elmar Hüsseinovi mõrvaga seotud asjaolud on siiani avamata.
Neljandaks. Aserbaidžaani iseloomustab ulatuslik korruptsioon, kohtuvõimu nõrkus ja sõltuvus, samuti kaitseadvokaatide vähesus. Vaatamata sellele, et neis valdkondades on viimastel aastatel tehtud mitmeid siseriiklikke ja rahvusvahelisi programme, pole olukord sugugi paranenud.
Ma saan väga hästi aru sellest, et Euroopale on tähtsad Aserbaidžaani maavarad ja strateegiline asend energiajulgeoleku tagamisel. See ei saa siiski tähendada, et inimõiguste teema unustatakse. Olen ka püstitanud lihtsa küsimuse: kuhu jääb Venemaa raport? Miks seda ikka veel pole? See aga ei tähenda, et mina saaksin oma raporti koostamata jätta või teha seda hinnaalandusega.
ANDRES HERKEL, IRL
