Homme lõpeb viies rahvusvaheline Jõgeva kabeturniir. Hiiumaa mees Arvo Rist (70) on siinsel kabe suurüritusel kaasa löönud kõigil viiel aastal. “Minust ei ole suurt midagi kirjutada, sest minu suuremad saavutused kabes on jäänud möödanikku,” ütles Arvo Rist enesekriitiliselt. Samas on Arvo Rist ja tema noorem vend Raivo Rist endiselt mehed, kelle kaudu Hiiumaa kabeelu mujal Eestis ja kaugemalgi tuntakse.
Arvo Rist on läbi ja lõhki hiidlane: ta on Hiiumaal sündinud, kasvanud ja kogu elu elanud. Isegi kõrgkoolis õppimine ei viinud teda kodusaarelt kauemaks eemale: ta omandas kõrghariduse kaugõppes. Kui üldlevinud ettekujutuse kohaselt on hiidlased kõvad naljaviskajad, siis Arvo Rist on vähemasti esmamulje kohaselt üsna tõsine, tagasihoidlik ja väljapeetud härrasmees. Aga eks hiidlaseidki ole igasuguseid.
Nagu Hiiumaaga, nii on Arvo Rist eluaeg seotud olnud ka spordiga. Vahetult pärast Kärdla keskkooli lõpetamist sai temast Hiiumaa rajooni spordikomitee esimees. Vähemasti Hiiumaal oli sellise ameti pidaja ainus palgaline spordifunktsionäär, kelle õlule kuhjus sellest tulenevalt palju kohustusi.
“Kümme asja oli korraga käsil ning võisid ette kindel olla, et mõni neist jääb tegemata,” ütles Arvo Rist.
Et end mitte “lõhki tõmmata”, tuli võistluste korraldamisse kaasata ühiskondlikel alustel tegutsevaid spordiaktiviste ja treenereid, aga selleks oli vaja head veenmisoskust. Ega kohtunikuks ja võistlemagi heal meelel tuldud, sest kui Rist spordikomitee esimehena tööle asus, kehtis Nõukogude Liidus veel kuuepäevane töönädal ning kõik võistlused kuhjusid nädala ainsa vaba päeva, pühapäeva peale.
Komplitseeritud ja ebapopulaarses ametis (palk oli väike, aga kriitikat võis igaüks teha) pidas Arvo Rist vastu veerand sajandit ning seda ilmselt tänu oma arukale ja rahulikule loomusele ning missioonitundele. Oma tööalase karjääri viimased kakskümmend aastat oli ta Kärdla lähedal asuva Palade põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja. Vastava hariduse oli ta omandanud juba varem, lõpetades töö kõrvalt algul Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaali ja hiljem Tallinna pedagoogilise instituudi.
Ka endale kui pedagoogile vaatab Arvo Rist praegu, seitse aastat pärast pensionile jäämist tagasi enesekriitilise pilguga.
“Kui poisidki ei taha hästi kehalise kasvatuse tundi tulla, siis on ilmselt viga õpetajas. Minu ajal oli see ju ikka poiste lemmiktund,” nentis Rist ja tunnistas, et on nii mõnelgi õpilasel tunnistuse ära rikkunud: kellel oli kehalise kasvatuse hinne ainus “neli” “viite” hulgas, kellel ainus “kolm” “neljade”- “viite” hulgas. Ent loomulikult oli Risti õpilaste hulgas ka neid, kes isuga tunnis kaasa tegid ja heal meelel võistlustelgi käisid. Ning kõik ei sõltu tõesti õpetajast: kellele sport ikka kohe üldse ei meeldi, seda ei kasvata ümber ka parim pedagoog.
Tulemused innustasid
Kabega hakkas Arvo Rist tõsisemalt tegelema keskkooli ajal.
“Proovisin mitut muudki spordiala, aga kabes hakkasin kohe häid tulemusi saavutama. See innustas,” meenutas Rist ja lisas, et kõik oma kabealased teadmised on ta ammutanud raamatutest. Treenerit pole tal sel alal kunagi olnud.
Keskkooli ajal tuli Rist kahel korral Eesti noortemeistriks. See tiitel avas talle tee ka noorteklassi Nõukogude Liidu meistrivõistlustele, kus ta tuli ühel aastal individuaalselt kolmandaks.
Hiidlasest kabetaja säravamad tulemused on saavutatud Nõukogude Liidu maaspordiühingute vahelistel kabevõistlustel. Eesti maaspordiühingu Jõud esindus, millesse kuulus ka Arvo Rist, tuli ühel korral selle võistluse võitjaks ning jäi kahel korral teiseks. Individuaalselt sai Rist samal võistlusel ühel korral esimese ja ühel korral kolmanda koha.
“Meie paremad tulemused jäid 1960. aastatesse, mil teiste liiduvabariikide maaspordiühingutes polnud kabetajate tase veel kuigi kõrge. Pärast hakati tugevamaid mängijaid enda ridadesse meelitama ja meil polnud enam nii lihtne võita,” meenutas Arvo Rist.
Korra, 1967. aastal jõudis ta ka NSV Liidu kabemeistrivõistluste finaali ja tuli seal 20 mehe hulgas kolmeteistkümnendaks. Arvestades Nõukogude Liidu kabe kõrget taset, oli see suur saavutus. Eesti meistriks nn pika mõtlemisajaga kabes on ta tulnud tervelt 11 korral, esimest korda 1967. ja viimati 2008. aastal. Mõned korrad on ta sama tiitli saanud ka kiir- ja välkkabes.
Arvo Rist on eluaeg eelistanud 64-ruudulist ehk vene kabet. Sajaruudulist on enda sõnul mänginud ainult siis, kui on tulnud selles distsipliinis Hiiumaa au kaitsta. Aga suuremat edu pole see toonud.
“64-ruudulises kabes on vähem variante ja võimalusi, seal saab raamatust õpitud variantidega hakkama. Sajaruudulises kabes aga raamatutarkus suurt ei aita, seal peab appi tulema mängija enda analüüsivõime,” kinnitas Arvo Rist ja lisas, et paralleelselt kahe alaga, 64- ja 100-ruudulise kabega tegelemiseks oleks vaja läinud rohkem aega kui temal spordikomitee esimehe või pedagoogiameti kõrvalt võtta oli. Ka pikematel turniiridel (omal ajal kestsid paljud turniirid kaks või enamgi nädalat!) osalemine oli selliste ametite kõrvalt keeruline. Arvo Risti sõnul mõjusid eriti kakskümmend koolis töötatud aastat tema mängutasemele üsna halvasti, sest osaleda sai ainult nädalavahetuse turniiridel, pikemad tuli kõik vahele jätta. Nüüd on ta küll juba seitse aastat töökohustustest vaba olnud, ent ei näe enam erilist põhjust end kabe alal uuesti tõsisemalt üles töötama hakata.
“Aastakümneid tagasi sundis kabe alal pingutama teadmine, et üleliidulistel võistlustel tuleb ka tugevamate vastastega mängides vähemalt viik kätte saada, et oma võistkonda mitte alt vedada,” ütles Arvo Rist.
Oma metoodika
Tema sõnul läheb kabetajal edu saavutamiseks tarvis teadmisi, head mälu, rahulikku meelt ja teatud momentidel ka otsustamisjulgust. Selliste eeldustega Hiiumaa noori on Arvo Rist kabe juurde toonud mitu aastakümmet. Algul tegutses tema juhendatav õpilaste kabering Kärdla keskkooli juures, siis pioneeride maja, seejärel huvikooli ja nüüd kultuurikeskuse juures. Algul tegi ta treeneritööd ühiskondlikus korras, pioneeride maja ajast on ta selle eest ka väikest tasu saanud. Praegu käib Kärdla kultuurikeskuse kaberingis kümmekond noort. Rist võtab vastu kõik, kes asja vastu huvi tunnevad ning mõnigi neist on tema juhendamisel jõudnud Eesti noorte meistrivõistlustel esikolmikusse.
Noori kabe juurde meelitada ja neid selle ala juures hoida pole kogenud kabetreeneri sõnul lihtne, sest väliselt atraktiivsuselt kipuvad teised spordialad, eriti pallimängud kabet ületama.
“Üks kaberingi noormees, kes oli juba Eesti noorte meistrivõistlustel medalile tulnud, loobus näiteks aasta tagasi kabest korvpalli kasuks. Ütlesin talle, et ta võib küll hea korvpallur olla, aga Eesti meistriks ei tule ta sel alal kunagi, sest selleks on vaja kuuluda paremasse meeskonda kui Hiiumaa oma. Kabes oleks tal aga see tiitel juba käeulatuses,” ütles Arvo Rist.
Ta on oma õpilastele seletanud, et kui nad ka enam trennis ei käi, võiksid nad turniiridel edasi mängida. Kui nad on seal edukad, võivadki nad nii jätkata, kui tahaksid paremaid tulemusi, tulgu trenni tagasi. Hea taseme saavutamiseks tuleks siiski gümnaasiumi lõpuni trennis käia. Aga nii kaua peavad vastu vähesed.
Kui kergejõustiklaste või korvpallurite treeningtundi oskab üldjoontes ette kujutada igaüks, siis sellest, kuidas tehakse kabetrenni, pole asjatundmatuil aimugi.
“Uustulnukaile tuleb muidugi kõigepealt ära seletada üldised põhimõtted, aga enamasti saavad õpilased tundi tulles lehe 12 ülesandega, mis arvestavad nende individuaalset taset. Lihtsamad ülesanded on näiteks sellised, mille puhul mängija peab leidma variandi, kuidas ta üht oma kivi loovutades kolm vastase kivi vastu saab. Neile, kel kombinatsioon juba hästi läheb, võib anda näiteks ülesande, milles valgel on nii kehv seis, et kõik teised käigud viivad kaotuseni ja vaid üks viigini. Noortel tuleb leidagi see üks ja ainus käik, mis viigile viib,” selgitas Arvo Rist. “Olen sellise metoodika ise leiutanud ega tea, kas see on õige või vale. Tallinna klubides on võib-olla hoopis parem metoodika kasutusel. Igatahes on Tallinna klubide noored võistlustel edukamad. Aga see võib olla tingitud ka sellest, et sealsed noored võtavad kabet üldse tõsisemalt.”
Kärdla kaberingi noored maksavad ka sümboolset ringitasu — üks euro kuus. Selle raha eest korraldatakse igas kuus üks turniir, millel iga osaleja saab väikese auhinna. Hiiumaa täiskasvanud kabetajad saavad aga oma võimeid testida suisa kord nädalas: sügisest kevadeni toimub Kärdlas igal kolmapäeval väike kabeturniir. Et tavaliselt tuleb kokku neli kuni kuus mängijat, jõuavad kõik kõigiga ühe õhtu jooksul partii ära mängida. See on päris hea trenn.
Pole pere ainus kabetaja
Suurematest kabevõistlustest on Arvo Risti kodusaarel juba kolmkümmend aastat järjest toimunud Hiiumaa lahtised meistrivõistlused. Neid korraldab kohalik kabeklubi ja neil osaleb tavaliselt kümmekond mängijat, kolm-neli mandrilt, ülejäänud Hiiumaalt. Välismaalasi sellele turniirile üldjuhul ei satu. Tänavusel turniiril üks välisvõistleja siiski oli — Andrei Napreenkov Peterburist, kes on mitmel aastal osalenud ka Jõgeva rahvusvahelisel kabeturniiril.
Arvo Rist pole oma peres sugugi ainus kabetaja, sama alaga tegeleb ka temast kolm aastat noorem vend Raivo. Kummal tiitlivõistluste medaleid rohkem on, ei tea vennad isegi.
“Praegu on Raivo igatahes kabes minust kõvem tegija,” nentis Arvo Rist.
Kabega on suuremal või vähemal määral tegelnud ka tema täiskasvanud tütar ja poeg. Tema ise on aga kabe kõrval ikka mänginud ka võrkpalli. Praegugi teeb ta kaasa ühes veteranide võistkonnas, tõsi, rohkem varumängijana. Ta on olnud aastakümneid ka harrastusorienteeruja. Orienteerumisneljapäevakutel käib ta veel praegugi.
Kui paljud hiidlased on aegade jooksul mandrile paremat elu otsima läinud, siis Arvo Rist pole sellist võimalust tõsiselt kaalunudki. Omal ajal spordikomitee esimehena püüdis ta Hiiumaa spordielule anda nii palju, kui tal anda oli. Ka mandrilt toodud abikaasa, kauaaegne Kärdla keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kodunes Hiiumaal ega kippunud sealt enam kuhugi.
Aga võistlemas käib Arvo Rist mandril ikka. Jõgeva turniir meeldib talle muuhulgas selle poolest, et siin saab aimu ka naaberriikide kabe tasemest. Eesti kabetajad kipuvad tema sõnul paraku Läti, Leedu ja Venemaa omadele alla jääma.
“Aga meil pole ka ühtegi sellist mängijat, kes saaks ainult kabele pühenduda. Isegi Eesti parim kabetaja Arno Uutma on ju puhas amatöör,” ütles Arvo Rist.
Arvo-Jüri Risti elukäik
Sündinud 3. aprillil Hiiumaal Pühalepa vallas
Õppinud Palade 7-klassilises koolis ja Kärdla keskkoolis, mille lõpetas 1962. aastal
Lõpetas 1971 kaugõppes Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaali ja 1977 Tallinna pedagoogilise instituudi kehalise kasvatuse õpetaja kvalifikatsiooniga
Töötas aastatel 1962-1987 Hiiumaa rajooni spordikomitee esimehena ja 1987-2007 Palade põhikooli kehalise kasvatuse õpetajana
Jõudis 1967 vene kabes NSV Liidu meistrivõistluste finaali
Tuli 1966 individuaalselt ja 1967 spordiühingu Jõud meeskonnas NSV Liidu maaspordiühingute meistriks
Võitnud NSV Liidu kirikabe meistrivõistlustel 2 kulda (1971, 1974), 2 hõbedat (1976, 1978) ja 1 pronksi (1969)
Tulnud vene kabes aastatel 1967-2008 kokku 11 korral eesti meistriks ning võitnud meistritiitleid ka kiirkabes (1992, 2009) ja välkkabes (2008)
Meistersportlane aastast 1967
On juhendanud aastakümneid Kärdla noorte kaberingi
On kuulunud Hiiumaa koondisse ka võrkpallis, kergejõustikus, orienteerumises ja lauatennises
Spordiühingu Jõud auliige aastast 1976
RIINA MÄGI
