Ukse ees seisev õpetajate streik olnuks ilmselt välditav, kui valitsus suhtunuks haridustöötajatesse lugupidavalt ning koostöövalmilt. Sügisene pedagoogide miiting Toompeal lõppes võimuparteide poliitikutele lootusega, et “daamid said end välja elada” ja kogu lugu piirdus üksnes väikese elevusega.
Edasi vaadati aga tuimalt pealt, kuidas lugu järjekindlalt töörahu katkemise ja streigi poole veereb. Dialoog valitsust ei huvita, pigem vastupidi: peaminister osatas üksnes, et streik on õpetajate seaduslik õigus. Haridusministeeriumist kostis aga arvamus, et palgatõusu ärajäämises on süüdi hoopis omavalitsused, kes kasutavad palgaraha teiste hariduskulude katmiseks. Nii või teisiti paistis kaugele silma valitsuse soovimatus probleemiga tegeleda.
Streik on Euroopas üsna levinud viis tööandjate survestamiseks, ent Eestis on tööseisak siiski suhteliselt haruldane nähtus, mis tähistab teatava kriitilise piiri ületamist. Sealjuures ei pruugi konkreetse palganõude täitmata jätmine olla töörahu katkestamisel määrav tegur. Ka Eesti streigiotsuses on oma osa nii suuremal palgasoovil kui ka ühiskonnale adresseeritud appikarjel.
Konkreetse palganumbri kõrval on oluline ka suhtumine inimestesse ehk see, kas valitsus kuulab oma partnerit ja üritab tema õigustatud nõudmisi arvesse võtta või jääb ükskõikseks. Valitsuse ja haritlaskonna niivõrd teravaks läinud suhted on ere näide tänaste võimulolijate stiilist: mõttevahetusele ja lahenduste otsimisele eelistatakse ülbevõitu monoloogi.
Sotsiaaldemokraadid tegid läinud sügisel eelarvedebattide ajal selge katteallikaga ettepanekud, mis nägid õpetajatele ette arvestatava palgatõusu. Neid tõrjuti väitega, et kogu riigisektori töötasud on tänavuseks külmutatud. See ei tähenda kaugeltki seda, et külmunud oleks kogu eelarve.
Investeeringuteks kulub tänavu tervelt 1,2 miljardit eurot, mis on läbi aegade suurim aastane maht. Samuti tõusevad 2012. aastal jõudsalt kaitsekulud. Ei tahaks vastandada õpetajaid sõdurpoistega ja lasteaednikke ehitajatega, ent siiski on põhjust küsida, miks pidi tingimata just nüüd jõudma tähiseni, et Eesti kaitsekulud tõusevad kahe protsendini SKPst. Sama tase on praegu vaid neljal NATO liikmesriigil. Ja kas investeeringud tähendavad eeskätt kulutusi asfaldile ja elektriautodele?
On mõistetav, et teatud summasid saab suunata vaid kortermajade soojapidavuse suurendamiseks ja elektriautode ostmiseks. Aga küsimus on palju laiem.
Eestis on juurdunud arusaam, et investeering tähendab midagi kõva ja käegakatsutavat. Olgu selleks siis uus asfalttee, rong või spordihoone, mille ehitamiseks-ostmiseks raha leitakse ja vajadusel võetakse ka laenu. Samal ajal käsitletakse riigi või omavalitsuse palgal olevaid inimesi kui kuluartiklit. Õpetajate palgatõusu peetakse kulude kasvuks, mitte investeeringuks meie lapsi õpetavatesse inimestesse.
Tinglikult tuleks ka õpetajad lugeda “põhivara” hulka ning pidada nende palka mitte kuluks, vaid investeeringuks, mis tasub end ära laste hea hariduse ja parema tuleviku näol.
Siinjuures ei maksa valitsusel pugeda taaskord Kreeka selja taha ja süüdistada sotsiaaldemokraate soovis Eesti võlgadesse uputada. Meie eesmärk on kehtestada väärtushinnangud, mis tõstaksid inimesed asfaldist ja betoonist kõrgemale, et meie riiklik mõtlemine poleks mitte asjade-, vaid inimkeskne.
Äkki tasub maha istuda ja arutada, millise sihtotstarbelise maksuga tagada pedagoogide jätkusuutlik palgatõus, et meie põhivara ei amortiseeruks?
i
Kalvi Kõva, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, SDE
