Ühiskonnas ilmnevad tendentsid kinnitavad, et vajame muudatusi. Intellektuaalne eliit ei orienteeru aga toimuvas. Huvirühmadele pühendumine pimestab, ei soosi põhimõttelisi muutusi.
Mulle on arusaamatud õpetajate palganõudmised.
Vanadel aegadel peeti õpetajat maa soolaks, kellele läks korda ka kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nagu arstidki) paistavad seisvat vaid enda heaolu eest, kellele teiste mured korda ei lähe. See oli ka põhjuseks, miks seekordsed mõtted kirja panin.
Statistiline töötasu ei anna orientiiri keskmisest töötasust. See tuletatakse. Osaline tööaeg teisendatakse täistööajale, ületunnid jäetakse arvestamata (seadusest tulenevalt ei saagi neid näidata). Keskmine töötasu on statistilisest näitajast madalam, seda kinnitavad ka tuludeklaratsioonides esitatud numbrid.
Vahet tuleks teha ka keskmise ja aritmeetilise keskmise vahel. Statistika (aritmeetiline keskmine) kajastab abstraktset näitajat, mida keskmisena võtta ei saa. Mediaanist on see 27 protsenti kõrgem. 2011. aasta I kv statistiline töötasu oli 703 eurot, mediaan (keskmine töötasu) 553 eurot (maksudeta 467).
Õpetajate töötasud on kogukonna keskmisest oluliselt kõrgemad, need on kõrgemad ka soomlaste ja paljude teiste riikide õpetajate palkadest.
Rahandusministeeriumi 2009. aasta andmetel ületasid Eestis õpetajatele makstavad töötasud koguni põhjanaabrite omad. Seda muidugi juhul, kui kasutada võrdlusbaasiks eestlaste sissetulekuid. Soomlaste sissetulekutega ei tasu võrrelda, sest maksutulu laekub meie inimeste töötasudelt, mitte nende omadelt. Kujutage ette, mis juhtuks, kui tõstaksime vaid riigieelarvest makstavaid töötasusid, ülejäänute omad jäävad aga samale tasemele. Riik kukuks kokku.
Eesti probleem ei seisne õpetajate palkades, vaid üldiselt madalates sissetulekutes, sh sotsiaalsed tagatised.
Eestlaste sissetulekud on kesised (I kv keskmine neto sissetulek alla 467 euro), sotsiaalsed tagatised põhjendamatult madalad (2008. aastal 15 protsenti SKTst, EL keskmine 25 protsenti). Teiste ühiskondade abistamise ja (võimuladviku) laristamise asemel tuleks ühisressursse kogukonna heaolu kasvatamisse suunata.
Jutu järgi elavad Eestis demokraadid, kuid ühiskonnakorralduses domineerib diktaat.
Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata nende järgimisest. Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.
Demokraatiat ei tasuks päitsete pähe panemisega võrdsustada. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole seal kohta. Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsustuste langetamisesse kodanikualgatuslike ühendusi kaasata. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalaste manipuleerimise) tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.
Õpetajate palgasoovipuul ei saa viljad valmida. Keskkond ei soosi seda. Isiklikele huvidele kõrval tuleb ka üldise heaolu eest seista.
i
EUGEN VEGES
