Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi direktori Arne Tegelmanni ajaloo- ja kultuurihuvi said alguse kodust, lapsepõlvest ja noorusaastatest Järvamaal. Võib-olla kirjutaksime täna kutselisest näitlejast või lavastajast Tegelmannist, aga paraku näitas teatrilegend Voldemar Panso sel teel talle punast tuld. Millestki ilmajäämine viib aga sageli millegi uue juurde. Nii avanesidki uued võimalused ka Arne Tegelmannile, kelle juhitav Palamuse muuseum on hästi tuntud kogu Eestis ja kaugemalgi.
Kui teiega jutuajamist kokku leppisime, olite rongiga tagasiteel Tallinnast Jõgevale. Mis põhjusel seekord pealinnas käsite ja kuidas rongisõit üldse meeldib?
„Osalesin kultuuriministeeriumis muinsuskaitseameti korraldatud nõupidamisel, kuhu olid kutsutud riigimuuseumide juhid. Räägiti tulevasest ühishoidlast ja sellest, mida see projekt võiks kaasa tuua. Veel oli juttu infotehnoloogia valdkonnast, samuti ees ootavatest muudatustest kultuuriministeeriumis. Ühtlasi tuli Tallinnas käia seoses meie kihelkonnakoolimuuseumi arendamisega. Sel põhjusel oli kaasas ka muuseumi teadur Tiina Kivits.
Rongiga on väga meeldiv sõita, sest saab mugavalt ja kiiresti edasi. Sõiduajal tulevad head mõtted.”
Rongi teemaga sai vestlust alustatud seepärastki, et rongireisid ei puudu ka Oskar Lutsu Paunvere-ainelisest loomingust. Toots saabus rongiga Venemaalt. Kiir läks ka Venemaale mõisavalitsejaks õppima, kuid tal juhtusid rongis äpardused. Kas Lutsu loomingust veel midagi seoses rongiga meenub?
„Need ongi vist kaks kõik olulisemat Lutsu poolt kirja pandud rongiepisoodi. Jõgevamaa inimestele on aga rongi teema üldse lähedane. Mõni aeg tagasi oli kasutusel ka Jõgeva tunnuslause „Raudteelinnast kultuurilinnaks“.”
Millal esmakordselt Palamuse käisite, küllap kooliekskursiooniga?
„Mina sattusin esmakordselt Palamusele alles jaanuaris 1980, kui koos tulevase abikaasa Tiinaga siia elama tulime. Toonane Palamuse kultuurimaja direktor Merike Kull kutsus Tiinat Palamusele tööle ja nii kolisin ka mina Palamusele. Varsti abiellusime.”
Kuidas teid ja Tiinat Palamusel vastu võeti? Maapiirkondade inimesed on uustulnukate suhtes mõnikordki konservatiivsed ja umbuslikudki?
„Ikka vaadati, kes me oleme, mida teeme ja oskame. Olime aga noored ja tegime seda, milleks olime Palamusele tööle kutsutud. Mina asusin tegelikult Palamuse kultuurimajja tööle hiljem.”
Kuidas algasid kokkupuuted legendaarse kultuuritegelase, Palamuse muuseumi looja Vaike Lapiga?
„Me hakkasime vestlema. Tuttavaks saamisele aitasid kaasa ka külaskäigud Vaike Lapi koju, kus oli köetud ka saun. Seltskonnas on teisigi karismaatilisi Palamuse kultuuriinimesi, näiteks apteeker Tiiu Kolk, kes juhendas siis lauluansamblit. Punsli eli oli apteegis juba tema ajal olemas.”
Mida uut ise Palamuse kultuuriellu tõite?
„Tiina on alati huvitunud näitemängust. Nii hakkasime korraldama näitemängupidustusi. Kultuurielu korraldamisel võtsime aluseks ka ajalooliste sündmuste ümmarguste numbritega tähtpäevi. Üheks selliseks oli esimese Palamuse kihelkonna laulupeo märkimisväärne aastapäev.
Lähimineviku kultuuriasutustele tuli kasuks seegi, et toona olid inimesed paiksemad, rohkem seotud kodukandi kultuuriasutustega. Nüüd on rohkem valikuid: mida teha, kuhu minna, mida vaadata. Arvan aga, et ka praegu püsib kohaliku rahva kultuurihuvi tugevam, kui seda seostada paikkonna mineviku ja traditsioonidega. Iseäranis oluliseks pean aja- ja kultuuriloo tutvustamist noortele.”
Pärit olete aga Türi kandist. Kas sealt sai alguse ka kultuurihuvi?
„Jah, Rikassaare külast, nüüdsest Türi vallast. Suguvõsas on ehk kultuurielust see oluline märk, et mu ema oli noorena väga hea lauluhäälega ja õpetaja soovitas tal ka laulmist edasi õppida. Tori algkoolis (mitte segi ajada Pärnumaa Toriga) hakkasin aga juba päris algusaastail näitemängu ja pillimängu harrastama. Pillimängu päris selgeks siiski ei saanud. Vilepilli ja triangliga sain hakkama. Keskkoolis käisin Türil, kus on olnud üsna vilgas kultuurielu kontsertide, teatrietenduste ja teiste sündmustega. Sellisel pinnasel koorus ka mõte ise kultuuriga leiba teenima hakata.”
Kui palju poisipõlves ja nooruses vanaaegsetest esemetest huvitusite? Oli neid ka teie lapsepõlvekodus?
„Mäletan vanaaegseid rahasid ja võlakirja obligatsioone. Kodus hoiti ka sinimustvalget lippu, mis usutavasti pärineb kolmekümnendate aastate teisest poolest. See lipp on mul tänaseni alles.”
Eesti NSVs võis sinimustvalge lipu kodus hoidmine halvasti lõppeda?
„Mõistagi ei demonstreeritud seda avalikult. Kapis oli aga lipp olemas ja omad inimesed teadsid seda. Õnneks keegi kaebama ei läinud. Mis veel kollektsioneerimisse puutub, siis olen kogunud ka marke ja pudelisilte nagu paljud minu põlvkonna noored.”
Olen lugenud, et soovisite asuda õppima konservatooriumi lavakunstikateedrisse, kuid Voldemar Panso ei pidanud teid sellesse seltskonda sobilikus. Miks teatrikorüfee nii mõelda võis?
„Ega ma nüüd, palju aastaid hiljem väga täpselt ei mäleta. Meeles on, et meid kutsuti sisse viiekaupa ja tuli teha etüüde.”
Kas ei tekkinud aga alternatiivset mõtet pakkuda ennast näitlejaks Kaarel Irdile Vanemuisesse, kus olid ju ka õppestuudiod?
„Seda mitte. Ilmselt polnud mu teatrihuvi ka sedavõrd suur, et soovinuksin kindlasti näitlejaks saada. See oli lihtsalt üks võimalus, mida proovisin. Minu kõrgkooli astumise aastal oli konservatooriumi lavakunstikateedrisse ka parajasti vastuvõtt. Küllap läks aga nii, nagu oli määratud.”
Mis on meeles õpingutest Viljandi kultuurikoolis?
„Meie kursusejuhendaja oli algul tuntud näitleja ja lavastaja, rahvakunstnik Aleks Sats (1914-1992). Viljandi Kultuurikoolis sai alguse ja hakkas arenema ka suhe tänase kaasa Tiinaga. Tuntud teatriinimesed olid meil õppejõududeks ka tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis, näiteks Rudolf Allabert, Toomas Lõhmuste ja mitmed teised.”
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktoriks saite te aastal 2001?
„Asusin selle asutuse juhina tööle 1. aprillil 2002 . Siis oli esimene tööpäev.”
Kui palju nõudis uus amet juurdeõppimist?
„Muuseumitöö, kogumise, ajaloo talletamise ja tutvustamise põhialused olid mulle tuttavad. Eks juhina tuli aga hakata mõtlema ka sellele, kuidas muuseumi arendada, suurendada külastajate arvu. Juht peab ikka arvestama oma kolleegidega ja neid usaldama.”
Kas võib olla nii, et muuseumitöötajad peavad oluliseks ühte liiki eksponaate või teemasid, külastajatele pakuvad aga huvi hoopis teised?
„Palamuse muuseum on spetsiifiline. Me tutvustame Palamuse kihelkonnakooli ajalugu läbi „Kevade” loo. Ekspositsioonis on näiteks tunnistused, kuhu hinded kirjutatud mitte numbrite, vaid sõnadega, samuti vanaaegsed õpikud.
Auväärsed eksponaadid on esimene „Kevade” trükk aastast 1912 ja hilisemadki väljaanded. Kui inimesed muuseumi tulevad, räägivad või arutavad oma seltskonnas sageli, millist „Kevade“ varianti keegi lugenud on.”
Kas „Kevade” võõrkeelsed trükid on üllatanud ka välisturiste?
„Muidugi nad reageerivad. Mõne „Kevade” oleme aga saanudki tänu välismaalastele. Selline oli lugu näiteks poola-, tšehhi- ja ungarikeelse „Kevadega”. Ise tunned ju ka rõõmu, kui näed mõnes välismaa muuseumis eestikeelset raamatut.”
Muuseumidele soovitakse ka vanaaegseid asju annetada. Nende vastuvõtmisel kehtivad aga vist omad põhimõtted?
„Seda küll. Need olenevad ka muuseumi spetsiifikast. Alati pole ka muuseumides kogumine süsteemne olnud. Nüüd käib ka kogude ülevaatamine, sest muuseumid pole ju kummist. Tarvis on tagada säilitamistingimused, mõelda ja vaadata, kuidas üks või teine eksponaat muuseumi kogudega sobib. Vahel tasub muuseumis hoida koopiat, mille originaal on mõnes teises muuseumis. Mõnigi ese on mõttekas anda teisele muuseumile.”
Kas olete välismaal külastanud muuseume, mis sarnanevad Palamuse muuseumiga?
„Seda küll. Meie sõprusmuuseum on näiteks Lätis Druvienas, kus on õppinud kirjanik ja ajakirjanik Janis Poruks (1871-1911). Ka Poruks on kirjutanud koolielust raamatu.”
On teil kirg mõnda välismaa linna jõudes kohe muuseumi minna?
„Vähemalt ühte muuseumi sooviksin igal pool külastada küll. Mõned aastad tagasi käisime koos Palamuse muuseumi projektijuht Janek Varblasiga Austraalias, kus külastasime ka linnamuuseumi, kus tutvustati kunagist kullakaevandust 18. sajandist.”
Majanduslikus mõttes on muuseumile oluline võimalikult suur külastajate arv. Ehk oleks aga inimlikus mõõtmes parem variant, et pigem vähem külastajaid, kuid võimalikult suure ajaloo- ja kultuurihuviga?
„Kui riik suudaks senisest rohkem finantseerida ja muuseumid ei peaks pidevalt mõtlema tulutoomisele, siis oleks tõesti hea meel, kui käiksid ennekõike inimesed, keda muuseumiväljapanekud tõsiselt ja siiralt paeluvad. Siis saad nendele ka rohkem aega pühendada. Paraku tuleb aga mõelda külastajate arvule. Samas pole muuseumitöö ka konveieritöö põhimõttel. Püüame asju ikka tasakaalus hoida.”
Üle kümne aasta on Palamuse muusemis vist igal aastal käinud Jõgevamaa koolide esimese klassi õpilased. Kuidas mõte alguse sai?
„Esimesena tõi meie muuseumisse oma töötajate esimese klassi minevad lapsed üks Eestis tegutsenud mobiilsidefirma. Rääkisin sellest toonasele maavanemale Aivar Kokale ja tema võttis ideest kinni.”
Praegu pühendate oma aja suuresti Palamuse muuseumi uuendamiskultuurile. Millal sai selgeks, et tuleb nii edasi minna?
„Juba kaheksakümnendate aastate lõpul oli toonasel muuseumi direktoril Toivo Kamenikul idee taastada mõned muuseumi juures asunud hooned. Samuti mõtles laiendamisplaanidele ka minu vahetu eelkäija Peeter Lail. Ideed ellu viima hakkasime aga 2006, kui hakkasime tellima detailplaneeringut. Tegime tasuvusanalüüsi. Projekti saime 2010. aastaks valmis. Edasisi rahasid aga ei tulnud. Alles 2015. aastal tekkis uus võimalus piirkondade konkurentsi tugevdamise programmist. Toonased vallavanemad ja linnapead valisid Palamuse muuseumi maakonna prioriteediks nr 1.”
Mille üle võiksid külastajad tulevases muuseumis kõige rohkem imestada?
„Ma loodan, et ikka uue ekspositsiooni üle kaasaegses külastuskeskuses. Käsitleme kihelkonnakooli temaatikat, Oskar Lutsu „Kevade” mõju ühiskonnale laiemalt. Püüame koguda ja tutvustada materjale ka teistest Eesti kihelkonnakoolidest.”
Kuidas jõudsite Oskar Lutsust filmimees Theodor Lutsu juurde, kelle mälestuseks Palamusel filmipäevad toimuvad?
„Theodor Lutsust kuulsin esmakordselt põhjalikumalt Toivo Kamenikult. Traditsioonilised sündmused said alguse tema sajanda sünniaastapäeva tähistamisest. Eestisse saabus tagasi ka Theodor Lutsu lesk Aksella Luts. Tänavu toimuvad Lutsu filmipäevad juba kahekümne kolmandat korda.”
Palamusel tegutseb vahvate nimedega mittetulundusühinguid, näiteks Sokuturi. Teie juhite aga MTÜd Look.
„Look sai alguse sellest, kui hakkasime koos abikaasa Tiina ja tütre Kadriga korraldama erinevaid koolitusi ja kultuurisündmusi. Koostööpartnereid tuli Soomest, oli aga vaja ka kohapealset juriidilist keha.
Look korraldab Palamuse kirikus omaaegsele vallavanemale Märt Jallakasele pühendatud mälestuskontserti, kus kogutud annetustega toetame loominguliste huvide ja püüdlustega noorte õpinguid. Samuti oleme kirikus organiseerinud teisigi muusikasündmusi tuntud esinejate osalemisel.”
Oma viiekümnendale juubelile pühendatud intervjuus ütlesite ajakirjanik Riina Mägile, et soovite elada kaheksakümne kuue aastaseks. Nüüd on taas kümme aastat möödas. Kas te ei karda, et sellise vanusega piirdudes ei jõua te kõiki oma soove ja plaane ellu viia? Näiteks „Sügisest” mäletame, et kui Toots Kiirt taluperemeheks lõi, soovis ta talle sama pikka eluiga kui Metuusalal.
„Küll jõuab, jõuab ikka. Kui kaheksakümmend kuus, siis kaheksakümmend kuus. Kui aga aastaid sellest numbrist rohkem antakse, on muidugi hea.”
JAAN LUKAS
