Arne Tegelmann pole just vana mees, aga muuseumi pandi ta juba kuus aastat tagasi. Või noh, mis pandi, eks ta ikka ise läks ja konkursi korras veel: ta on Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor. Kätt ühel või teisel viisil Jõgevamaa kultuurielu pulsil hoidnud on ta aga ühtekokku 28 aastat, lisaks sellele on ta tegev EELK Palamuse koguduses, Palamuse Lions-klubis ja kes teab kus veel.

Kuigi praegu tunduvad Arne Tegelmann ja Palamuse juba lahutamatud mõisted, on Arne pärit siiski hoopis Türi külje alt Rikassaare külast. Kooliteed alustas ta kodulähedases Tori algkoolis (lisaks Pärnumaal asuvale Torile on sellenimeline koht olemas ka Türi kandis!), kus, nagu väikeses maakoolis ikka, pandi kõik lapsed ilma valikuta laulma, tantsima ja näitemängu tegema. Arne ise arvab, et sealt võis ta kultuurihuvi alguse saadagi. Türi keskkooli lõpuklassis käiski ta koos sõbraga lavakunstikateedri sisseastumiskatsetel, aga esimestest voorudest kaugemale vastuvõtukomisjon, mille eesotsas oli siis veel legendaarne Voldemar Panso, teda ei lasknud. Tallinna Pedagoogilise instituudi kultuuriteaduskonda ta ka sisse ei saanud (selle õppeasutuse õigusjärglase, Tallinna Pedagoogikaülikooli lõpetas ta alles ligemale veerand sajandit hiljem) ja tehnikakooli juuksuriks õppima samuti ei võetud: arvati, et see rohkem naiste amet.

Nii hakkaski noort meest himustama Nõukogude Armee. Sealt pääsemiseks pakkus ta end tööle kooli, mille äsja lõpetanud oli — Türi keskkooli. Ainus vaba koht oli seal pioneerijuhi oma, mille kõrvalt tuli ka viiendale klassile matemaatikat õpetada. See, et pioneerijuhiks saamiseks tuli komsomoli astuda, Arnele ei meeldinud, aga matemaatika sai päris südamelähedaseks. Mine tea, võib-olla oleks temast reaalala inimene saanudki, aga teist korda vanal koolil teda sõjaväest päästa ei õnnestunud ja nii tuli esimese pedagoogiaasta järel Leningradi lähedale aega teenima minna. Sealt naastes rääkis keegi tuttav, et peale pedagoogilise instituudi saab kultuuritööd õppida ka Viljandi kultuurikoolis. Kuhu Arne läkski.

Seal kohtas Arne Tiinat, kes hakkas siis juba kooli lõpetama ja kellest sai peatselt tema abikaasa. Kui Tiina toonase Palamuse kultuurimaja direktori Merike Kulli kutsel Palamusele tööle tuli, sai Arnele varsti selgeks, et koolis käimisest ei tule sedakorda midagi välja ja ta läks üle kaugõppesse. Tööle asus aga toonase Jõgeva Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee kultuuriosakonda. Seal pidas ta paar aastat sellist nn jooksvate asjade ajaja ametit, sisulisema kultuuritööni jõudis siis, kui pärast kaugõppes kooli lõpetamist Jõgeva rajooni kultuurimajja tööle asus.

Peatselt jäi aga Palamuse kultuurimaja direktor Merike Kull pikale puhkusele ja Arne kutsuti teda asendama. Ajutisest asendamisest sai kümme aastat viljakat tööd Palamuse kultuuripõllul.

Kultuuri- ja tuuritegemised

“Igasuguseid ettevõtmisi sai siis koos abikaasast kolleegi Tiina ja teiste mõttekaaslastega algatatud: maakonna näitemängupidustused, filmiõhtud ja lauluõhtud vendade Urbide, Peeter Tooma, Priit Pedajase ja teistega näiteks. Külla sai kutsutud nimekaid kultuuritegelasi Mikk Mikiverist Jüri Arrakuni, Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep käisid oma lavakavadega. Üks päris oluline liin oli Palamuse kultuurilooliste tähtpäevade tähistamine. 60 aasta möödumise puhul esimesest kihelkondlikust laulupäevast korraldasime laulupeo, ära märgitud sai 80 aasta möödumine omaaegse Palamuse seltsimaja valmimisest jne,” meenutas Arne.

Tuurikorraldaja ametitki proovis Arne juba siis, kui mitmed selle valdkonna tänapäeva tegijad alles põlvpükse kandsid. Uskuge või mitte, aga isegi sellised tuntud tegijad, nagu Kukerpillid, Vitamiin, Rock Hotel, Anne Veski, Priit Aimla ja Jüri Aarma olid nõus Palamuse kultuurimaja “lipu all” Eestimaa eri paikades kontserte-etendusi andma — juhul, kui nende poolt nimetatud tasu kätte said. Tuuri kulud jäid korraldaja, st Palamuse kultuurimaja kanda ja see oli nende endi asi oli, kas nad tulid ots otsaga kokku või ei tulnud. Üldjuhul tulid.

Tuuride korraldamise mõte oligi teenida kultuurimajale lisaraha, mille eest sai näiteks direktori, kunstilise juhi, kütja ja koristaja kõrvale veel ühe inimese — ringijuhi — tööle võtta ning rajooni parimale kultuuritöötajale Urmas Ploomipuu graafilisest lehest ja väikesest rahasummast koosneva tunnustusauhinna välja anda. Arne mälu järgi jõudsid selle saada Vello Pütsep, Tiiu Rehtla (praegu Villsaar), Taivo Kleinert ja võib-olla veel keegi.

Küsimusele, kas selline tuuridega lisaraha teenimine ametivõimude poolt taunimist ei leidnud, vastas Arne, et otseselt seda ei takistatud, aga kõikvõimalikke pabereid tuli sellega seoses küll täita ning piletihind oli kõrgemalt poolt ette antud.

“Jõgevamaal oli teisigi selliseid tuurikorraldajad: Georg Pelisaar ja Tiit Kuusik näiteks,” märkis Arne.

Kultuuriäri ajamise kõrval jätkus teda aga ka sootuks teistsugustesse ettevõtmistesse: ta lõi kaasa Eesti Kodanike Komitee algatatud kodanike registreerimise aktsioonis ning ta oli üks Palamuse hariduselu 300. aastapäeva mälestuskivi püstitamise ja Palamuse kalmistul asunud Vabadussõjas langenute mälestusmärgi taastamise algatajaid. 1994. aastal avatud Vabadussõja monument on nüüdseks küll maha lammutatud ja 23. juunil avatakse samas kohas kolmas mälestusmärk, mis on samuti esimese koopia. Kuigi see saab kindlasti kvaliteetsem kui 14 aasta tagustes kehvemates majandusoludes tehtu, ei kaasne praeguse aktsiooniga enam toonast vaimsusest ja vaimustusest kantud emotsionaalset tausta. Ajad on juba teistsugused.

1994. aasta augustis asus Arne tööle jälle sellesse majja, kust ta oma kultuuritöötaja karjääri alustanud oli, ainult et vahepeal oli Jõgeva RSN Täitevkomitee asemel sinna asunud Jõgeva Maavalitsus. Esialgne kultuuriosakonna juhataja roll jõudis kaheksa maavalitsuses töötatud aasta jooksul mitu korda teiseneda — sedamööda, kuidas riik arenes ja selle vajadused muutusid.

“Võtsingi maavalitsust kui riigi esindust maakonnas ning lähtuvalt sellest püüdsin välja käia ideid ning leida selle jaoks ühelt poolt teostajad ning teiselt poolt raha teostamiseks,” ütles Arne.

Pilk piiri taha

Toonastest ettevõtmistest peab ta ühtedeks kaalukamateks Eesti Kontserdi päevi Jõgevamaal ja teatripäevi eri kutseliste teatrite osavõtul, samuti Jõgeva- ja Tartumaa ühislaulupidu, millest peatselt kasvas välja nelja Peipsi-äärse maakonna laulupidu. Õnnestus seista ka Eesti Kultuurkapitali käivitamise juures, mis hakkas maakondadesse jõudsalt kultuuriraha juurde tooma.

Üheks ajastu märgiks olid maakonna kultuuritöötajate õppereisid Soome, Rootsi ja Norrasse: seal nähtu aitas meie inimestel end paremini uue aja vajaduste ja mängureeglitega kohandada.

“Kui ürituste korraldamiseks hakkas raha toona juba jätkuma, siis investeeringuraha veel mitte: pandi siis prioriteedid paika kuidas pandi, aga lõpuks eelistati kultuuriobjektidele ikka haridusvaldkonna omi, mis vajasid muidugi tõesti kiiremini renoveerimist,” ütles Arne.

Teine ametiaeg

Kuus aastat tagasi avanes tal taas kodukandis tööle asuda: kuulutati välja konkurss Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktori kohale. Nüüd tiksub Arnel sellel postil juba teine ametiaeg. Muuseum ise kolis aga hiljuti maavalitsuse hallatavate asutuste hulgast kultuuriministeeriumi hallatavate nimekirja.

“Kuigi oleme nüüd mitte maakonna, vaid riigi muuseum, on meie tegevusvaldkond endine,” ütles Arne. “Kuna oleme välja kasvanud vanast kihelkonnakoolist, püüame talletada Jõgevamaa hariduselu ning lisaks sellele Palamuse kandi aja- ja kultuurilugu puudutavat materjali. Oskar Lutsu ja tema loominguga seonduva kogumine on muidugi iseenesest mõistetav.”

Nagu teisedki tänapäeva muuseumid, nii pingutab ka Palamuse kihelkonnakoolimuuseum selle nimel, et külastajal oleks huvitav ka teist ja kolmandat korda muuseumi tulla. Nii on Arne ja ta kolleegid välja nuputanud mitmesuguseid atraktsioone, nagu saunaakna sisselaskmine, parvesõit ja Tootsi peenra külvamine. Hiljuti lisandus neile võimalus hobuse ja vedruvankriga Lutsu sünnikohas ja “Kevade” tegelaste prototüüpide kodukohtades käia või lihtsalt niisama lõbusõitu teha. Lapsed käivad muuseumis grupiti vanaaja koolitundi ja rahvakalendri tähtpäevi pidamas.

Küsimusele, missugune aeg viimase veerandsajandi jooksul tema meelest kultuuritegemiseks kõige soodsam on olnud, vastas Arne, et olgu siis riigivõim nii- või teistsugune ja raha rohkem või vähem, kultuuritööd saab teha alati. Ainult hea idee ja piisavalt mõttekaaslasi peab olema.

“Nojah, üle-eestilist rindesõprade päeva, nagu kaheksakümnendate alguses, ma praegu ilmselt enam teha ei võtaks, aga tookord tuli teha, sest see oli mu töökohustus. Ja ürituse korraldamine käib ikka üsna ühtemoodi, olgu siis sisu või ideoloogiline taust milline tahes,” ütles Arne.

Muuseumi juhtimise kõrvalt on Arne tegev ka Theodor Lutsu filmipäevade korraldamisel, MTÜs Look (see ühendus veab Palamuse Rahvakooli ja mitmeid kultuuriprojekte), EELK Palamuse koguduses ning kohalikus Lions-klubis. Küsimusele, mida selline mitmel rindel võitlemine talle annab, vastas Arne, et Lions-klubi annab näiteks võimaluse mõnusate inimestega kord kuus koos käia ning ühiselt kasulikele asjadele õlg alla panna. Palamuse “lõvid” on näiteks Paunvere väljanäitusel publikut toitlustades ja muul viisil kogutud raha eest soetanud Palamuse koolile õppevahendeid ning lasteaiale muusikariistu ja kontoritehnikat.

Perekond ja kodu

MTÜ Look mõned ettevõtmised on andnud aga Tegelmannide kahele tütrele — Liisile ja Kadrile — võimaluse end tõestada. Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud Liisi on Tallinna Reaalkoolis huvijuhina töötamise kõrval kätt proovinud lavastajana ning Hollandis Haagi konservatooriumis laulmist õppiv Kadri on saanud üles astuda mõnes huvitavas kontserdikavas. Tütardele uksi avades ja teed sillutades ei püüa Arne enda sõnul vaigistada süümepiinu selle pärast, et tüdrukutel lapsepõlves palju omapäi olla tuli.

“Eks nad tõesti olid palju omapead, aga samas käisid paljudes kohtades ka kaasas ja küllap see neid ikka positiivses suunas mõjutas,” ütles Arne. “Ja kui neil võimeid poleks, siis poleks nende heaks mõtet pingutada. Aga kui nii Raadioteater kui ka Vilde teater koostööd Liisiga jätkata tahvad ning Kadrile ka Hollandis huvitavaid kontserdiprojekte pakutakse, siis ei saa öelda, et nad üksnes vanemate toel midagi saavutanud on.”

Arne jaoks ongi elus kõige tähtsamad asjad perekond ja kodu. Kui kodus asjad korras, töö meeltmööda ning töövälisel ajalgi meeldivate innimestega lävida saab, siis võibki inimene tema meelest end õnnelikuks lugeda.

Küsimusele, mida ta veel elus saavutada tahab, vastas Arne, et mingeid selgelt sõnastatavaid eesmärke pole ta endale kunagi seadnud. Küll on ta aga kõigile öelnud, et kavatseb elada 86-aastaseks. Arvestades seda, et just täna saab tal siinilmas elatud 50 aastat, seisab maist teekonda ees veel 36 aastat. Mis selle aja sisse jääb, kes teab. Läbikäidud viiekümne aasta sisse on aga vaatamata sellele, et mees endale, nagu öeldud, kõrgeid eesmärke ja kindlaid tärmineid pole seadnud, mahtunud nii palju, et mõnele jätkuks sellest lahedasti sajandiks.

RIINA MÄGI