Kõne Eesti Vabariigi 94. aastapäeval Tartus
TOOMAS HENDRIK ILVES, Vabariigi President
Ärgem pidagem Eesti sünnipäeva vaid üheks rituaaliks, kus riiklike traditsioonidena näeme lipuheiskamist, paraadi ja päeva lõpul kuuleme kantslist manitsusi. Nii peavad pettuma need, kelle ootus on täna presidendi suu läbi üht ja teist lõplikult hukka mõista. Ei, tänases päevas olgu tavalisest enam soovi mõtelda ja mõista, mis on see maa, mis on see meie Eesti elu.
Kas Eesti on vaid koht, kus elatakse, sest siia juhtumisi sünniti? On see pelk äritegemise koht? On see äkki edasise karjääri ajutine ja lahkumisootel platsdarm? Või siiski midagi enamat, millel ka oma äratuntav – heas mõttes äratuntav – asjaajamise, ellu- ja teistesse suhtumise viis? Või lihtsalt kodu?
Meie küsimustest õhkub sageli kahtlust nii enda valikute kui ka riigi suhtes. Ses rahulolematuse talves vaevab meid kasvav ebakindlus: mis meist saab? Sest sadamad, kuhu oleme pürginud, on osutunud ise samuti tormidele valla olevaks.
<br />Mis meist saab, kui Euroopa tulevik ei ole kindel, või kui meile seda ebakindlust igalt poolt korratakse? Mis siis saab, kui euro peaks lagunema? Mis juhtub, kui Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast välja? Mis meist saab, kui inimesed kolivad Eestist mujale? Mis saab elust maal, kui sinna jääb aina vähem inimesi? Mis saab meie Eesti elust?
Ma olen mures, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega. Nõudlikkus riigi, võimulolijate ja iseenda suhtes on absoluutselt kohane. See on lausa vältimatu, ja siin ei tohi grammigi järele anda. Ent see nõudlikkus peaks olema õiglane ja mõistuslik.
Alustagem Euroopast
Euroopa Liidu tulevik on 500 miljoni inimese jagatud mure. Lihtne tõde, et laenude ehk tuleviku arvel elamine ei ole kestlik, on lõpuks ja õnnetul kombel jõudnud paljudele kohale. Sest see, mida kunagi peeti tulevikuks, on saanud olevikuks ja tasumise tund on käes. Ainult, et pole seda, millega tasuda, sest tulevikutõotused on devalveerunud.
Me tunnetame ebaõiglust seal, kus need, kes on vastutustundlikult käitunud ja pealegi on vähemalt näiliselt vaesemad, peavad vastutustundetute võlad kasvõi osaliselt kinni maksma.
Kas aga on solidaarsuse ammendumine Eesti huvides? Kerge on näidata näpuga ja öelda: nemad seal. Õigustatud nördimus on magus. Aga kas pikemas perspektiivis ka kasulik? Tõenäoliselt mitte.
Kas meil oleks kuidagi parem, kui seisaksime Euroopa sündmustest kaugemal? Vaevalt.
Mõelgem alternatiivile. Euroopa Liiduta poleks me täna NATOs. NATOta poleks nii kindlalt tagatud meie julgeolek. Eurota poleks meie majanduse taastumine ja kohandumine olnud sugugi nii kiire, nagu see on olnud. Poleks nii palju investeeringuid, kahtlused rahvusvaluuta püsimises oleks kordades kõrgemad ning intressid teised. /…/
Ja nüüd räägime kodust
Mis meist saab, kui aina rohkem inimesi kolib Eestist mujale? Peame endale aru andma, et kui piirid on lahti, siis inimesed liiguvad. See on vabaduse paratamatus, tunnetame seda või mitte. Kaasaegne, vabaduses elav inimene ei tunnista sunnismaisust, jõuga kedagi kinni ei hoia. Vulgaarmarksistlik käsitlus, nagu oleks asi vaid palgas, ei ole samuti absoluutne.
Olen korduvalt toonitanud, et meie enda suhtumine kaasmaalastesse pole teps mitte väiksem häda. Vigade otsimise ja rõhutamisega, kadeduse ja õelusega ligimese vastu ei jõua kaugele. Ka riik ei ole tihti lahkem: jäik suhtumine saabuvate ja naasvate inimeste probleemidesse, olgu see siis lapse koolitee jätkamine, lasteaiakoha leidmine või välismaalasest abikaasale elamisloa andmine, pärsib inimeste tagasitulekut. Süsteem peab kohanema inimeste muutunud käitumisega, mitte püüdma inimesi süsteemile kohaseks kujundada.
Mis saab meie Eesti elust väljaspool suuri linnu?
Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult, kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. Ja presidendi asi on seda küsimust tõstatada.
Toon ühe näite. Paide. Eesti südames. Kui Paide elanikul on asja päästekeskusse, politseiprefektuuri, keskkonnainspektsiooni, ringkonnaprokuratuuri, maakohtusse või maksu- ja tolliametisse, peab ta sõitma Pärnusse.
Kui tal on asja sotsiaalkindlustusametisse, pensioniametisse, keskkonnaametisse või terviseametisse, on tema keskus Tallinnas. Aga maanteeameti ja kaitseväeteenistuse küsimustes on regionaalne kontor hoopis Jõhvis.
See kõik kokku on paradoks, mis osutab, kuidas iga ametkonna soov teha oma asju endale kõige ratsionaalsemalt, kaotab riigi keset riiki justkui ära. Ja Paidesse, muide, on jäänud vaid töötukassa kontor.
Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema? Siin pole tegemist ei valdade piiride muutmisega ega eelarve mahtudega, vaid lihtsalt sellega, kuidas me organiseerime oma riiki ja kas me arvestame oma kodanikega.
Enamgi veel: kui haldusreformi ei soovita teha süsteemselt ja juhitult, siis elu paratamatus viib selle läbi ikkagi ja juhitamatult, kusjuures silmas ei peeta mitte kodaniku, vaid kõikvõimalikke ametkondlikke huve.
Või teine näide. Hiljuti ma sain kirja ühe maakonna ettevõtjalt, kellele teatati, et seitsme kilomeetri kaugusel kõrgepingeliinist maksaks elektrivõrguga liitumine firmale ligi pool miljonit eurot. Seda küsib kodumaiselt ettevõtjalt tema riigile ja eesti rahvale kuuluv aktsiaselts Eesti Energia.
Ja siin on arutluse koht. Mis on riigi strateegiline huvi, kas kohalik ettevõtlus või Eesti Energia dividendid? Kas tõesti kuulutame Eesti valmisolevaks olemasoleva jaevõrgu raames?
i
Milleks meile oma riik?
Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ja päästeteenistust, emakeelset ülikooli…
Kolhoos on odavam kui oma talu. Mittehoolimine on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv korras teedevõrk pole ehk ka majanduslikult ratsionaalne. Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Nagu oleme teadnud, et oma riigita jäämise hind on kordades ja tuhandetes eludes veelgi rängem.
Eesti vajab tõsist ja laia arutelu, milleks me oma riiki vajame, ja kas kõike, mis seotud omariiklusega, saab mõõta vaid läbi majandusliku ratsionaalsuse.
Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa. /…/
Tõesti, on palju probleeme, mille lahendamiseks tahaksin minagi näha, et riik kulutaks rohkem maksuraha. Kui koduses majapidamises proovime esmalt lahendada asju, mis meid enim häirivad, siis ometi anname endale aru oma võimalustest. Kas me aga mõistame, et riigi võimalused on meie endi raha? Ei enamat. /…/
Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt.
Kas aga on õigus neil, kelle arvates saab riik üle rahapuudusest vaid kelleltki laenates või makse tõstes? /…/
Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veelkord, see on valija valik. Seni aga ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.
Ja nüüd kõige tähtsam
Iseseisvus ongi ise seismine. Demokraatia ongi enda valitsemine. Ja nähkem, kuidas elu Eestis pakub meile valikuid. Valikuid, mis on meie endi teha.
Selleks, et jõuda ühisele arusaamale, tuleb pidada nõu, tuleb arutleda ja diskuteerida erinevate osapooltega, laua taga ja respekteerides teisi seisukohti, mitte neid tõrjudes ega minema marssides./…/
Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad? Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus.
Kahetsusväärselt laialt on levimas arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa Riigikohtus karistuse saanud, on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut. Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist.
Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav.
Varastatud kirjavahetus võõras kabinetis, parlamendiliikme kahtlane äri, katse seadusevastaselt rahastada erakonda – on see kõik lubatud, kui kohtuotsust ei ole? Ja kas sa ütled oma lapsele, et kõik on elus lubatud, kui kohtust puhtalt välja tuled?
Sama loogikat kasutades võime jõuda absurdini, väites, et kuni kohus pole otsustanud, et Eesti oli okupeeritud, ei saa me okupatsioonist rääkida. Ja veel hullem: kuni kõik küüditajad pole kohtupingis süüdi mõistetud, ei saa anda küüditamisele moraalset hinnangut? Siin võib lõpetada./…/
