Jõululaupäeva valge lumikate on Jõgevamaalt lahkunud ja usk, et aasta pimedaim aeg on möödas, on vaevumärgatav. Hallilt alanud argipäevad kipuvad samasugustena õhtusse veerema ning meil kõigil on tegemist, et natukenegi valgemas ajas kõigi päevatöödega hakkama saada. Pikisilmi oodatakse lumevaiba saabudes valguse aega, mida isand Loodus meile veel kinkinud ei ole. Tuledesäras majad ja linnad heidavad küll kunstvalgust, kuid räägivad pigem tsivilisatsiooni võidukäigust ning materiaalsusest kui päevavalgusest meie väikesel Eestimaal. Ja nii juhtubki, et pärast suuri pühi vaatab igaüks meist oma rahakotti ja teeb viimaseid otsuseid lahkuva aasta kuludes. Siis lüüakse arveraamatud kinni ning kirutakse või kiidetakse aastat, mis üle sai elatud.
Kõrge majanduskasv, madalad pangaintressid ja meeletu ostubuum on varjutamas aga inimlikku lähedust ning vaikselt kandub see meeletu kiirus üle kogu maa. Peagi jääb kaugesse ajalukku kodune õlletegu, verivorsti valmistamine ja jõulukuuse toomine. Vana aasta ööl pauguvad raketid kui kahurid ja jälle algab kõik otsast? Kiirus, kiirus ei muud.
Kas nii võib kirjutada aastast 2003? Usun, et lahkuv aasta oli nii teile kui mulle siiski midagi enamat. Minu südamlikud ja toredad kohtumised paljude inimestega maakonna eri paigus andsid kindlust, et kahekõne on võimalik ja vajalik. Tahan teid tänada heade soovide eest, mis aasta lõpus maavalitsusse jõudsid ja terve seina täitsid, samuti usalduse eest, mida korduvalt olen mööduval aastal tundnud. Sügavalt välja hingates meenuvad otsused, millega määrasime oma tuleviku näiteks sellistes väikestes kohtades nagu Reastvere ja Rõstla ning Pedja ja Pataste.
Mõne päeva pärast koputab uus aasta meie uksele ja astub meie hulka. See hetk on meile kõigile ajalooline – Euroopa Liit pole enam eesmark, vaid tegelikkus, mis kujundab meie tulevikku järgnevatel aastatel. Väikese maakonnana peame veelgi enam ühte hoidma, et saada osa kõigest sellest, mida uus suur Euroopa meile pakub. Nüüd on taas aeg näidata sallivust ka seal, kus meie mõtted mõnikord üksteise vastu on põrganud ja lahku läinud. Küll leiab siis Jõgevamaagi oma võimaluse, et igaüks teist võiks oma maakonna üle uhkust tunda.
Tegelikult tahtsin ma lihtsalt head uut aastat soovida ja võimalusel kätt suruda, kus Sa, hea jõgevamaalane, ka iganes ei viibiks.
Margus Oro, maavanem
