Koalitsioonilepe, mille alusel eelmisel aastal valitsus moodustati, näeb ette riigireformi raames haldusterritoriaalset kohalike omavalitsuste ühinemist või liitmist.
Riigikokku peaks kohe-kohe jõudma ministeeriumide ja teiste tähtsate asutuste kooskõlastamise ringil palju selgusetust ja nördimust põhjustanud haldusreformiseadus. Seadusega üritatakse vähendada kohalike omavalitsuste arvu ehk liita kokku vallad selliselt, et igas vallas oleks vähemalt viis tuhat elanikku, parem kui rohkemgi. Mismoodi need territooriumilt suuremad omavalitsused paremini peaksid toimima kui senised, on kohapealsete inimeste endi otsustada.
Seaduse sepitsejad on lubanud küll millalgi tulevikus ehk ka rakendusseaduse üllitada, aga praegu pole liitujatel ja liidetavatel aimugi, mismoodi ja millises ulatuses reform tegelikult rakendub.
On ootuspärane, et reforme planeerides ja läbi viies peaks ajaline tunnetus olema pikemaajalisem kui viis või kümme aastat. Praegused reformid peaksid mõjutama meie ning meie laste ja lastelaste elukeskkonda järgmiste aastakümnete vältel, mistõttu peaksime juba täna teadma, milliseid muudatusi plaanitakse koalitsiooni poolt lubatud riigireformi käigus. Sellesse suurde omavalitsuste elukorralduse reformi võiksid olla kaasatud nii haridusreform tervikuna, maksundus ehk tulubaasi kujunemine avalike teenuste osutamiseks kui ka sotsiaal- ja tervishoiuteenused. Haldusterritoriaalse liitmise teema oleks mõistlik ette võtta alles siis, kui need olulisemad muudatused juba tehtud või vähemalt teoksil… Sellistes oludes peame täna otsustama, kas ja kellega liituda, või saada riigi poolt sundliidetuks.
Riigireform, kui seda koalitsioonilepingus üldse tõsiselt mõeldigi, on plaanitud läbi viia pärast haridus- , haldus- ja maksureformi ehk alles pärast oluliste reformide rakendumist. Jääb arusaamatuks, mida siis veel on vaja riiklikult reformida, kui maarahva jaoks olulised reformid on juba rakendunud. Mulle meenutab selline loogika küll esialgu pintsaku, hiljem veel ka pükste, sokkide ja tellimusepõhiste (kiki)lipsude õmblemist nööbi külge. Vägisi tuleb meelde lasteraamat, kus üks Trebla-nimeline poiss kõike ainult tagurpidi tegi, seejuures isegi tagurpidi kõndis. Eks me peame oma maamehetarkusega ka seda otsustama, kas Trebla moodi tagurpidi käimine on arukas ja riigimehelik riigijuhtimine või tänaste valitsejate huumorisketš.
Palamuse vald keset Vooremaad
Senine, juba 25 aastat kehtinud haldus- ja maksukorraldus on sünnitanud jõukad vallad linnade ja suuremate asulate ümber ning vähemjõukad vallad kaugemale, päris maapiirkondadesse. Tingitud on see maksumaksjate raha jõudmisest omavalitsuste tulubaasi sõltuvalt sellest, kus maksumaksja elab. Nii saabki linnas teenitud tulumaks linnaäärse valla rikkuseks ja maaelu väärtusi nautiv linna lähedal elav kodanik saab päris-maakatega võrreldes lisaks inimväärsema palga ja linnades välja arendatud teenuste tarbimise hüve. Sellised võimalused puuduvad keskustest kaugemale jäävate valdade inimestel ja loomulikult on tulnud nendel omavalitsustel hakkama saada hoopis tagasihoidlikumalt.
Palamuse vald on Vooremaa süda, aga asukohajärgselt täna nn linnavaldadega võrreldes on see päris kaugel asuv maakoht. See tähendab, et omavalitsuse tulud ehk võimalused sõltuvad oma ettevõtlusest – oma inimestest. Seni oleme omal jõul hakkama saanud, aga meie naabrite kogemusi silmas pidades ei pruugi see nii enam jätkuda. Kui meie kandi inimestelt küsida, kas ja kus on see koht, mille suunas me igapäevaselt liigume ja kellega peaksime liituma, siis piilutakse üksmeelselt Tartu suunas, veidike ka Jõgeva poole.
Paraku oleme koos oma lähinaabritega linnalise päritoluga tuludeta maavald ja peame arvestama eelkõige sellega, kellele me sobime, ning alles seejärel mõtlema sellele, kas, kes ja kus võiks meile sobida. Just nimelt kas, sest lihtsalt nn maavaldade mehhaaniline liitmine ei suurenda meie kogukonna inimeste heaolu ega tõsta ka avalike teenuste kvaliteeti ning veel vähem toob teenused tarbijale lähemale. Seega, mis juhtub, kui selle haldusperestroika käigus jääb “vabatahtlikult” naabervallaga liitumata – mitte midagi ei juhtu, kui riik sundliitmist ei rakenda!
Kus me selle reformiga praegu oleme?
Kui eelmisel aastal tundus, et riigil on reformiga tõsine ja läbimõeldud plaan, tekkis Palamusel mõte, et kui juba muuta haldusgeograafiat Vooremaal, võiks sündida omavalitsus sellises mastaabis, kus mingigi efekt võiks liitumistest tekkida – see tähendaks nn massiefekti, kus suurus (elanike arv pluss territoorium) vähendaks jõukamate linnavaldade ja maavaldade erisusi ning looks eeldused mingikski stabiilseks ja ühtlaseks arenguks. Pakkusime seda ideed kõigile kunagise Põhja-Tartumaa valdadele ja arutatud ongi seda Palamusel asjast huvitatud valdade-linnade aktiivsel osavõtul juba kahel korral.
Kuidas algne idee edasi areneb, pole teada, aga vähemalt ühise laiema ringi kokkusaamise ja arupidamise vormina ollakse valmis üritusel osalema edaspidigi.
Millised on meie perspektiivid haldusreformi tuules, see sõltub suuresti, kas tulevikus moodustavad Eesti riigi näiteks kunagise Põhja-Tartumaa aladel, st Vooremaal sündinud suured, tugevad ning jätkusuutlikud maavallad või linnaäärsed rõngas- või poolrõngasvallad. Kas tahame Eestit või linna- ja maa-Eestit? Praegune reformi “areng” viitab kahjuks rohkem teisele variandile. Olen ikka ja jälle üle lugenud meie iseseisvusmanifesti (Manifest kõigile Eestimaa rahvastele 1918), kus kirjas kindel otsus: Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Meie isad ja vanaisad ei ole andnud meile voli jagada kodumaad linnade ja maapiirkondade vahel, kodumaa on see, kus elab meie rahvas.
Ametlikult on Palamuse vallale teinud ettepaneku alustada ühinemisläbirääkimisi naabervald Torma, kelle ettepaneku Palamuse ka vastu võttis. Kuna tormakad tegid sellekohase ettepaneku kõigile oma naabritele, sh ka Jõgeva vallale, siis on eriti põnev jälgida, kas ja millises ulatuses sest asja saab. Meie Palamusel ei torma, aga oleme avatud kõikidele edukatele ettepanekutele ja arengutele, mis targalt plaanitud ning julgelt ette võetud. Kuna arukad valdade juhid on haldusreformi riigipoolsete tegemiste osas võtnud jahimeheliku hiilimise-jälgimise taktika, siis ühinen minagi nendega. Tegelikult saab elu ainult paremaks minna.
RAIT PERSIDSKI, Palamuse haldusreformikomisjoni esimees
