Rohkem kui kolmkümmend kaks aastat pidas Alam-Pedja idaosas algul Laashoones ja hiljem Vaibla metskonnas abimetsaülema ametit Võrumaalt pärit Viivi Eller. Naine tunnistas, et kui tema abikaasa poleks seal end nii hästi tundnud, ei oleks ta sinna nii pikaks ajaks elama jäänud.
Viivi Elleri sõnul öelnud mees talle, et kui minna tahad, siis pead üksi minema. Üksi ta minna ei tahtnud ja nii jäigi paika. Koos elati 44 aastat.
Naine rääkis, et Vaibla metskond oli üsna heas korras, kuivendus ja raied olid ka heal järjel. Tema abikaasal jäi 15 päeva puudu, et oleks täitunud 35 aastat metsavahi ametis. See amet sai terves riigis lihtsalt otsa.
Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsanduse eriala lõpetamist 1959. aastal määrati naine tööle Lustivere metskonda. Seal oli abimetsaülema kohal aastase koolituse läbinud noormees. Põltsamaa metskonna abimetsaülema koht jäi ka just vabaks, sest seal töötanud naine läks lapsepuhkusele.
“Direktor ütles, et olen andnud Lustivere vabaks, te saate selle koha. Ütlesin, et mina küll kedagi ära ei aja. Direktor lisas, et Põltsamaa metskonnas vabaneb küll koht, aga ega te sinna jää. Ja ega ma ei keela ka, kui leiate endale uue koha.”
Naine oli kange ja ütles, et jääb. “Ega ma ei tahtnud küll, aga nad jõudsid mu ära meelitada.” Seal tutvus ta oma tulevase abikaasa Enn Elleriga. Naine asus tööle kõigepealt Laashoonel, kus asus tolleaegne metskonna kontor. Enn oli loodusehuviline, lõikas metsa ning talle oli metskond tuttav. Pärit oli Enn Eller Tartumaalt Rannust, talle meeldis Laashoonel väga.
Jäi ujuvsilla taha
1960. aasta kevadel enne suurvett kontrollis Viivi jälle metskonda. Kõndis kõik kohad läbi. Laashoone tee, mis on kolm kilomeetrit pikk, muutus juba poole maa pealt vesiseks, sest vahepeal oli jõgi tublisti kerkinud ja suurvesi tõusnud. Naisel ei olnud kõrgeid kummikuid ka jalas. Ta nägi, et keegi oli ujuvsilla lahti lasknud. “Seisin ühe jala peal künka otsas, teist jalga kuhugi panna ei olnud, sest igal pool oli ainult vesi! Tagasi ka minna ei saanud. Kell oli juba kaheteistkümne peal, kui sinna jõudsin. Hõikasin ikka uu ja uu, seni kui metsaülem Eduard Hunt lõi üleval akna lahti ja pistis püssitoru välja, et laseks selle öökulli maha, kes magada ei märka!” Viivi hõikas ikka uu ja lõpuks võttis metsaülem paadi ning tõi ta üle jõe.
Eks mehed tegid hulle tükke ka. Metsnik Hugo Pekk püüdis oma sirge jalaga parve alt läbi ujuda nagu teisedki, vooluga kogunenud risus tekkis aga oht kinni jääda. Kõik läks siiski õnneks.
Üheksa ja pool aastat elasid Ellerid Laashoonel, 1967. aastal ehitati ujuvsillast paarsada meetrit ülesvoolu päris sild, selle taga oli kevaditi alati tohutu kuhi vooluga kantud oksi ja tüvesid, mis kogunes nagu koprapais. Ujuvsild ehk parv, mis ehitati aastal 1958, lasti talveks ühest kaldast lahti, et jää seda kevadel ära ei lõhuks. Nii läks ka kogunenud risu allavoolu.
Kevadine veeseis oli ca kaks meetrit suvisest kõrgem ja metsas laiutas vesi kuni 1,5 km ümber jõe. Plaan kuivenduste osas tuli täita ja nii kaevas lintidega kopp vee alt kraavi. Enn Eller viis siis mootorpaadiga diislikütust ja muud vajalikku mööda kraavisänge kohale.
Laashoonel tuli suurvee ajal vesi lauta. Lehm pidi kõrge sõnnikuhunniku otsas olema, et ta vette ei jääks. Oinas oli poole sääreni vees. Ükskord lehm ehmus ja hüppas heinaluugist lakka ning tema allasaamisega oli tükk tööd. Laut oli umbes meetri võrra metskonnamajast madalamal. Heina toodi loomadele kevaditi paadiga. Nõukaajal tehti luhtadest kogu aeg heina. Kui kolhoosid ja sovhoosid kokku kukkusid, kadus ka vajadus loomasööda järele ja luhad jäid niitmata.
Kuidas metskond Vaiblasse maja sai
Kui metskonnas käisid kontrollid, siis öeldi millegipärast metsamajandist abimetsaülem Viivile, et ta läheks kaasa. Järjekordne kontroll, kes tuli suurvee ajal, oli Talis Klimberg, kelle juures Viivi kunagi praktikal oli olnud.
“Käisime piirkonna jalgsi läbi ning hakkasime Meleskist otse metskonnamaja poole tulema. Sealt läks vanajõe koole, mis oli vett täis, nii et sammugi edasi ei saanud, kuigi metskonda ei olnud enam kilomeetritki. Metsa äärt mööda saab minna Potastesse ja läksimegi. Potaste on piirkonna ainsa künka otsas ja alati kuival. Mõtlesin, et hea küll, seal on Hugo Pekk või tema isa Martin Pekk kodus, saab üle jõe, sealt on metskonda ka kilomeetri jagu maad, aga saame kohale. Igal pool oli ainult vesi, vesi, vesi…
Tulemus oli, et ülevaataja Klimberg, kes oli muidu jutukas mees, ei öelnud sellest ajast saadik, kui koolme taha kinni jäime, enam ainsatki sõna. Potastel ei olnud kodus Hugot ega taati, ainult umbes 80-aastane memm. Ta võttis ühemõla paadi. Aga jäätükid läksid parasjagu jõge mööda. Memm seisis keset paati ning hakkas meid jäätükkide vahelt üle jõe tooma. Mina mõtlesin, et on, nagu on, kui tema julgeb meid nii viia, siis üle jõe tuleb saada. Teadsin, et seal on kusagil ka teekoht, mis ilusa ilmaga läbi vee näha oli, siis ei tule vesi üle kummiku. Vaatasin, et saan Klimbergi kuiva jalaga metskonda. Minu jalad olid nagunii märjad.
Metskonna maja ees kasvas hekk ja ainult trepi ees oli väike kuiv ribake. Kui Talis Klimberg sinna kuiva maa peale astus, siis ütles, et kurat, elad sina ikka pärapõrgus! Ütlesin, et kui sa majandisse lähed, tuleta seal ka meelde, kus ma elan.”
Ja ta tuletas. Otsekohe muretseti neli hektarit maad ja hakati Vaiblasse uut metskonnamaja ehitama. “Kõik imestasid, et kuidas see läbi läks. Tänapäeval on vaja väga pikalt planeerida ja kooskõlastada. Klimberg oli väga hea organiseerija. Vaibla rand on ju madal, sealt tõsteti pinnast, et vähegi kõrgemale ehitada saaks. Kui vundamendiauk ja keldri osa olid ära kaevatud, jõudsid kohale kontrollid. Terve Vaibla rand on suvilateks müüdud ja mida teie teete? Aga auk oli juba olemas, Klimberg oskas asjad nii ajada, et ehitus läks edasi. Ta oli mõjukas mees, tal oli tutvusi, ta oli omamoodi.”
Vaibla metskonnaks sai osa Põltsamaa metskonnast siis, kui 1969. aasta märtsis uude majja koliti. Põltsamaa metskond oligi väga suur, üle 10 000 hektari, sinna kuulusid Põltsamaa raba, Laeva soo ja Umbusi raba. Põltsamaa nime kandis metskond alates 1923. aastast. Viivi Elleril oli Põltsamaa metskonna ajalugu kirja pandud, materjalid jäid Vaibla metskonna kontorisse. Kui metskonna kontor Aimla metskonnaga kokku koliti, läks kirjutatu tõenäoliselt kaduma.
Kui vesi enam sõber ei olnud
Viivi Eller rääkis, et varem oli vesi talle sõber, aga kui Võrtsjärve uppsid metsaülema väikesed pojad, kes olid tema laste mängukaaslased, siis sellest ajast enam ei olnud.
Naine tunnistas, et ühtpidi oli tal lastega raske, teistpidi kerge, sest vanem poeg Tõnu kantseldas nooremaid poisse Teetu ja Agot. Tõnu ja Teedu vanusevahe on seitse ja pool aastat, Teet on Agost kaks aastat vanem.
Tol õudsel päeval olid poisid kõik järve ääres, aga Tõnu pidi hoidma Agot, kes oli veel väike. Vahepeal jäeti väiksem lauda taha, see röökis seal, sest suuremad olid ära. Kui Tõnu lõpuks järve äärest tuli, pani ema ta tuppa ja keeras ukse ka lukku. Teised poisid läksid järve äärde ja võtsid sealt paadi. Paat triivis kerge tuulega järvele. Poisid olid harjunud pea ees vette hüppama. Seal, kus nad hüppasid, oli sügavust kolm meetrit. See oli üks sügavamaid kohti, kuhu nad sattusid.
Viivi kuulis, kuidas metsaülem jooksis ja hüüdis õõnsa häälega oma lapsi. Siis küsis, kus Tõnu on. Naine vastas, et toas. “Mul oli põll ees, aga põlle taskus võtit ei olnud. Ehmusin ja jooksin tuppa, aga Tõnu oli õnneks toas.
Üks kohalik kalur oli rannas juhuslikult suvitanud sukeldujale abiks, määrates mälu järgi paadi tühjalt ulpimise asukoha. Ta oli seda autokaupluse juurest juhuslikult näinud. Sukelduja tõi ühe poisi veest välja kaluri näidatud kohast, teine leiti hiljem.
Tõnu ootas kogu aeg. Ta teadis, et sõbrad viidi arsti juurde, arst pidi kõik terveks tegema. Poisid toodi koju ja pandi väikeste kirstudega keldrisse. Läksin neid vaatama, Tõnu tuli mulle järele. Ta ehmus väga ära, kui tuppa jooksis, siis ainult värises ja röökis. Kuidas nii on, et inimesel vahetatakse süda ära, aga minu sõpru ei tehtud terveks! Laps ei saanud aru.
Poisid ei saanud kunagi aru, miks ma nii hirmsasti kartsin, kui nad ujuma läksid, isegi siis, kui nad kõik juba hästi ujuda oskasid,” rääkis Viivi Eller.
Mõnusad jutuvestjad
Vaibla metskonnas oli punt mehi, kes võistlesid juttude rääkimises. Need olid tavaliselt naljajutud, üks uskumatum kui teine. Mehed istusid koos, tavaliselt oli neil ka mõni jook käepärast. Kelle jutt kõige rohkem naerma ajas või kelle jutu peale vihastati ja öeldi, et nii see küll pole, see võitis, ja teised pidid talle välja tegema.
Üks Enn Elleri võidukatest juttudest oli jahimehest, kes tuli metsavahi kordonisse. Mees oli väga väsinud, viskas padrunivöö seina äärde ja jäi magama. Öösel tulid hiired troppe närima. Aga eks hamba alt tulnud teatavasti sädet ning hommikuks olid kõik hiired sabapidi seina sees. Selle peale olid teadjamad mehed vandunud ja öelnud, et päris nii ikka ei saa olla.
Teine jutt oli mehest, kellel vana pendliga seinakell. See oli nii kaua seina peal käinud, et oli pendli varjuga tapeedi sisse jälje kulutanud. Tollel ajal oli vaja ise oma elu põnevaks teha ja inspiratsiooni metsameestel jätkus.
Veel üks vahva pooleldi usutav lugu. Mehed olid kalal. Hommikul vara lendas öökull jõe ääres. Kassikakk teatavasti püüab vahel ka veest kala. Haug oli puhanud roostikus, öökull krapsanud talle küüntega selga. Haug olnud suur ja raske ning kukkunud ujuma. Öökull oli ainult uhuu huiganud, kui vahujuga oli kaelani, pea oli tal veest väljas nagu allveelaeva periskoop, haug aga kihutas kogu aeg edasi, öökull ikka küüntega seljas kinni.
Mõned Enn Elleri vimkad ehk kuidas Luual ahje puhastati
Enn Elleri tehniline taip ja huumorimeel olid tuntud. Tema oli see, kes viskas vimkasid, nii ka Luua metsanduskoolis metsavahtide kursusel õppides.
Luua barakkides olid kerisahjud, mida hakati turbaga kütma, turba tuhk aga ummistas lõõrid ja jäi kivide vahele ning ahjud soojaks ei läinudki. Enn Eller öelnud, et laseme tuha pauguga välja. Teine mees arvas, et Eller on lõhkeainega ahjude puhastamise spetsialist, nii mindi koolijuhi juurde ja küsiti natuke lõhkeainet. Koolijuht hakkas uskuma ja võttis seifist kolm jahipüssi padrunit ja andis küsijale.
Mehed kogunesid baraki ümber ja ennustasid, mitu akent välja lendab. Kui mütakas ära käis, oli tuba tahmast tume ja lumi ümber maja samuti. Ahi hakkas tõmbama ja andis paremini sooja. Kuulsus lõhkeainega ahju puhastavast imemehest levis Luual kulutulena. Külas hakati asja proovima. Üks mees lasi aga oma ahju lõhki. Pärast seda otsis koolijuht Enn Elleri üles ja ütles, et ärge teie, Eller, oma teadmisi siin levitage.
Enn Elleri rühmas olnud üks väga pedantne Saaremaa mees. Ta pani alati oma püksid madratsi alla, et viigid kenasti sees oleksid. Enn Eller keeras tema pükstele vindi sisse, õmbles sääreotsad peenikese traadiga kinni ning pani mõlemasse säärde kanamuna. Mees tundi tulemata ei jätnud, aga kanamuna tilkus kinga vahelt välja, kuigi jalg püksisäärest läbi ei läinud.
Üks temp oli selline, et võeti meestega ühe õpetaja nööri pealt pesupüksid, määriti kanakakaga ning pandi ühele mehele pintsaku põuetaskusse. Pärast seda vimkat pidid mehed kogu kursusega seletuskirja kirjutama ja tunnistama, et nemad selle jama kokku keerasid, sest muidu oleks selles peres tulnud lahutus.
Süsteemi paigastminekust justkui ei teata
Alam-Pedja looduskaitseala loomise juures ei saanud metskonna inimesed kuigi palju kaasa rääkida. Viivi Eller oli viimast aastat tööl 1992. Siis jäi ta pensionile, metskond ühendati Aimla metskonnaga.
Kaitseala loomisega on Vaibla kandi metsad Viivi Elleri hinnangul ühtpidi võitnud ja teistpidi kaotanud. Kaotanud sellepärast, et seal ei tehta enam midagi, ka kuivendust ei korrastata. Kopraid ei tõrjuta ja tulemuseks on, et mets hukkub, kraavid lähevad kinni. Märgaladest ollakse küll huvitatud, aga süsteemi paigastminekust ei olda justkui teadlikud. Kobras on ometi võõrliik ja teda peaks siiski ohjama. Põltsamaa jõgi oli vahepeal kopratamme täis. Mingil ajal hakati kopraid küttima, siis jäi neid veidi vähemaks.
Heas usus kaevati metsadesse suured kuivenduskraavid, mis kogusid aga vett ja muutsid jäädavalt looduse tasakaalu. Koprad paisutavad aga kõikjal, kus vesi voolab, ja nii on pidevalt lisatööd.
Omamoodi kasu tõid Alam-Pedjale vene sõjaväelased. Tol ajal ei lastud kedagi polügooni alale ja see hoidis looduse aktiivsemast inimtegevusest puutumatuna.
Võidetud on sellegagi, et Alam-Pedjal säilitatakse hunte, sest kuni hunt tegutseb metsa sanitarina, on kõik hästi. Aga kui neid on saanud palju, lähevad nad sealt kurja tegema.
Viivi Eller kolis poegadele lähemale 2004. aasta augusti lõpus, pärast abikaasa surma. Üksi olnuks tal väga raske Vaiblas hakkama saada. Nüüd on tal kümme lapselast ning vaba aja harrastuseks kudumine.
i
HELVE LAASIK
