Kui raudne haare meie väikese riigi ümbert lõdvenema hakkas, oli üks esimesi laule, mille koorid kiirkorras ära õppisid, Enn Võrgu “Eesti lipp”. Kui sinimustvalge üle nii pikkade aastate taas “põranda alt” välja pääses, nägi seda kõikjal. Mõnikord lehvitati lippu ehk liigagi sageli ja meie rahva temperamenditüübile sobimatult pealetükkivalt.
Preguseks küpsesse keskikka jõudnud mäletavad põnevaid momente oma kooliajast, mil vaatamata sellele, et kolm võõra võimu poolt “kardetud” värvi isegi riietuses pooljuhuslikult koos eksisteerida ei võinud, ühel või teisel taskusse Eesti vapiga sõrmus või kuuerevääri taha sinimustvalgelt kujundatud rinnamärk peidetud oli, mida vaid parematele sõpradele näidati. Hardalt vaadati vanemate-vanavanemate koolipilte, kus vormimütsidel näha seesama nõukariigis keelatud trikoloor.
Nüüdseks on meie kallis kolme värvi lipp ammu eluõiguse saanud, paraku unustavad aga paljud pered selle Eesti riigi elus olulistel päevadel koguni heiskamata. Kas ongi nii, et see, mida täie õigusega lubatud teha ja mis lausa (au)kohus, ei köida ja ei meenu seepärast alati õigel ajal?
Homme on taas Eesti lipu päev. Kaunistagem oma kojad sel puhul kindlasti kolme koduvärviga.
3. juuni 2010
