Väikesed kassipojad või kutsikad on tõesti üliarmsad. On imelihtne selline endale koju võtta: lastel on rõõmu kui palju.
Aga loom ju kasvab, pole ehk enam nii nunnu, ei mängi enam nii lustiga, aga hoolitseda on tema eest endiselt tarvis. Ühel hetkel avastatakse mõnes peres, et koeraga on vaja väljas käia igasuguse ilmaga, ka pimedal ja külmal ajal… Ja siis märkab puhtust armastav pereema, et see loom on ikka tüütu küll, korista tema järelt ja karvu ajab ta kah… Mis nüüd siis saab?
Sama lehekülje vastasveerul võtab igasügisese valusa teema üles Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Annika Lepp, pannes kevadel loomaomanikeks hakanuile südamele, et nad oma sõpru talveks suvilasse ei “unustaks”.
Nii julmalt ja külmalt meist mõned tõesti paraku toimivad, kuid sama südametu on pere, kes loomalapse küll kortermajja võtab, aga peagi temast tüdineb. Mõni kavalpea leiab lahke tädi või maavanaema, kellele üleliigseks osutunu sokutada… aga hüljatuid on ka südatalvel prügikastide kõrvalt leitud! Pole haruldane juhus, kui samasse perre aasta pärast uus pisiloom võetakse ja eelmine stsenaarium kordub…
Kui laps kogeb, et vanemadki elusasse looma kui mänguasja suhtuvad, keda teistele edasi anda või minema visata võib, saab hülgamine talle harjumuseks. Ja tema süda kasvab ükskõikseks ja külmaks — ka kaasinimeste suhtes.
27. august 2013
