Näen haigla ees (vallamaja ees) linna kasvatamist uue kõnnitee rajamise läbi.
Selle juures valmistutakse tegema sedasama parandamatut viga, mis on ära tehtud igas Eesti linnas ja mida on Eestis märgatud tegemata jätta üksnes väga üksikuis kohtades.
Peaaegu mittekäidava kõnnitee rajamisel (aga sellist ju praegu rajatakse, sest seal hakkab käima vaevalt kümmekond inimest tunnis!) on sünnis arvestada selle kui ohutu ratta-, uisu- ning suusateega. Rulateega ja lapsevankriteega muidugi ka.
Ühtki nendest tegevustest ei soodusta maasse kaevatud tänavaääre-betoonplokid, mis katkestavad sujuva edasiliikumise. Isegi kui betoonserv turritab välja ainult 2 –
Rulluisutaja peab aga sellise “treki” läbimisel olema osav hüppaja. Väheste oskustega sõitjale ei või uiskude jalgatõmbamist luumurruohu tõttu soovitadagi! Klassika rullsuusa aga võib vähegi kaalukam tervisesportlane sellise jõnksu peal, isegi kui ta ei kuku, ära murda.
Ma ise olen murdnud sellesarnastes jõnksudes kaks suuska Swenor fiberglass. Nende paari hind ilma sidemete ja porilaudadeta oli neli aastat tagasi 3400 krooni.
Haiglale jalgsi lähenevate patsientide seas on samuti tähelepanuväärselt palju neid, kel jala jala ette tõstmisega raskusi ja kellele ei ole mõistlik täiendavaid terviseprobleeme tekitada.
Need tulevased jõnksud on just nimelt probleemid. Problema on vana-kreeka sõna, tähistamaks takistusi, mille abil püüti saavutada, et sõdalaste laagrit öösel ründavad vaenlased oma jalad murraksid, katki torkaksid või välja väänaksid. Selleks kaevati laagri ümber auke ja kraave, pandi maasse püsti orasid, puistati kive, püstitati valle, külvati kolmeharulisi naelu.
Kui lugeda kokku kõigi Eesti kõnniteede kulgu katkestavad äärekivid ja käsitada neid kui tulutult põletatud raha, saame kolossaalse summa. Eestis on iga asfaltkõnnitee või laotud sillutisega kõnnitee tänavaga ristumisel katkestatud umbes kolme kuni kuue tarbetult maasse kaevatud tõkkega! Mitu tänavaristumist Eestis kokku ongi?
Sellise üleskutsega nagu praegune ei ole mul kusagil õnnestunud betoonikamakate mõttetut maassematmist ära hoida, küll aga õnnestus mul Tartus, kus ma olin linna arengu- ja planeerimiskomisjoni liige, veenda abilinnapead Võru tänava vastvalminud rattateel turritavail äärekividel ketaslõikuriga nurgad maha lõikama. Tulemus ei saanud hea, pigem vilets. Aga kui mõtelda linlaste tervisele ja ohutusele, siis on see igatahes palju parem kui endised viie-kuuesentimeetrised jõnksud.
Väitele, et meie linnas kõnniteedel ei rulatata ega uisutata, ei oskaks ma mitte midagi mõistlikku vastata.
i
VALDAR PARVE, arst, terviserullsuusataja ja -uisutaja ning -rattasõitja
i
Norme kohalik omavalitsus muuta ei saa
Teie mure meeste ja kõigi tervisesportlaste pärast on muidugi tervitatav, kuid teede ja tänavate ehitamisel kehtivad Eesti ja Euroopa Liidu normid, millega omavalitsus peab arvestama. Teie tõite välja, miks on ristmikel kõnnitee äärekivid kasutud ja kogunisti ohtlikud. Lubage sel juhul omalt poolt tuua välja, miks äärekivid siiski vajalikud on ja miks neid nõutakse.
Esmane ja kõige olulisem funktsioon on äärekivil muidugi liiklusohutuse tagamine. Ristmikele on mitte ainult nähtavad, vaid tuntavad takistused paigaldatud just liiklusohutuse seisukohast lähtuvalt. Lapsevankriga, rattaga, ratastooliga on äärekivi tuntav ja äratab tähelepanu, samuti sunnib kiirust vähendama. Kõigile liiklejatele on äärekivi visuaalseks piiriks sõidu- ja jalgtee vahel. See kõik teeb autoteega ristumise ohutumaks. Teine oluline roll on äärekividel, ka kõige sügavamalt maa sees olevatel, vihmavee ärajuhtimine. Teed projekteeritakse vihma- ja lumevee äravooluks spetsiaalse kaldega ning selle juures on oluline roll just äärekividel. Kõik see on, nagu juba mainitud, sätestatud normide ja nõuetega, mis pole kohaliku omavalitsuse otsustada.
Projekti koostamisel on juhindutud muu hulgas alljärgnevatest normdokumentidest:
– Projekteerimise normid ja nõuded. Maanteede projekteerimisnormid (TSM 28.09.1999.a. määrus nr. 55/ MKM 13.05.2004.a. määrus nr. 132, ettevalmistamisel muutmine);
– Teeprojekti suhtes esitatavad nõuded (RTL 1999, 153, 2156);EVS-EN 1340:2003 Betoonist äärekivid. Nõuded ja katsemeetodid;
– Nõuded liikumis-, nägemise- ja kuulmispuuetega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutavates ehitistes (28.11.2002 määrus nr 14);
Mis puudutab Teie väidet, et äärekivid on kahjulikud eelkõige just meeste tervisele, siis usaldan siinkohal Teie professionaalset hinnangut arstina, kuid soovitan sellele tähelepanu pööramiseks koos ametikaaslastega pöörduda ühisel jõul näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole, kelle vastutusalasse kuulub muu hulgas ka liiklusohutus.
Väide, et uut teed kasutatakse vähe, on ilma konkreetsete arvude, põhjenduste ja vaatlustulemusteta äärmiselt subjektiivne ning ebatõenäoline. Tee viib ju haiglasse, polikliinikusse, apteeki, vallavalitsusse ning KEKi poolt tulevad lapsed ka kooli.
Tervisesportlastele, kes käivad rulluisutamas ja -suusatamas ning rattaga sõitmas, on sportimiseks paslik kasutada eelkõige siiski Jõgeva linna ja aleviku vahelist ning Jõgeva ja Painküla vahelist kergliiklusteed, mis on mõlemad pikad sirged lõigud ilma suuremate takistusteta. Sportimine linnatänaval, eriti jalgrattaga, võib olla ohtlik nii enda kui kaasliiklejate tervisele. Siinkohal ei tuleks mõista, et uus jalgtee pole ratturitele ja rulluisutajatele avatud ja nende vajadusi arvestav, vaid et just sportimisel tuleks siiski arvestada ka liiklusolude ja -keskkonnaga ning selle põhjal valida sportimiseks sobivaim koht. Kas haiglaesine jalgtee on sportimiseks ideaalne, jääb siinkohal igaühe enda otsustada.
Lõpetuseks sooviksin Teie tähelepanu juhtida asjaolule, et hetkel on tee alles valmimisjärgus ning Teie poolt tõstatatud küsimus sõiduteega ristuva kõnnitee üleminekukoha äärekivide kohta on ehk pisut ennatlik, sest nimetatud kohtades tuleb äärekivi kõrgus minimaalne. Järgnevalt lõik kõnealuse tee projektidokumendist:
“Ristmikel tuleb jalakäijate, jalgratturite, lapsevankrite liikluse parendamiseks äärekivid süvistada paigalduskõrgusega
i
KARL SAKRITS, Jõgeva linnavalitsuse avalike suhete peaspetsialisti kt
