Hiljaaegu tegid Eestimaa Rohelised ettepaneku kaaluda normtööaja vähendamist. Eks ikka Eesti head ja paremat elu silmas pidades.
Nüüd peab valitsus asja uurima ja seejärel kaaluma, kas ja kuidas see võimalik on. Selline on Riigikogu otsus. Kaalumine tähendab seda, et kõrvutatakse ja analüüsitakse erinevaid argumente, mida see tööaja lühendamine ühiskonnale tähendab.
Rohelised on välja toonud mitmeid muutusi, mida kokkulepitud normtööaja lühendamine kaasa võib tuua.
Inimestega koos askeldavad robotid
Loodetavasti hakatakse paremini tööd korraldama. Loodetavasti paraneb tänaste töötajate tervis mõne aja pärast oluliselt. Loodetavasti hakatakse mõtlema erinevate masinate kasutamise peale ja loodetavasti hakatakse mõtlema ka sellele, et võõrtööjõu sissetoomise asemel oleks otstarbekam ühiskonda robotiseerima asuda.
Rohelised on tõepoolest seda meelt, et inimestega koos askeldavad 10-20 aasta pärast igapäevaselt ringi robotid.
Nüüd aga lahmivatest vastuväidetest tööaja lühendamise plaanile ning võimalikest motiividest, millest need tuleneda võivad.
Ettekujutus, nagu hakkaks tööaja lühenemisega mühinal vähenema ka palk, on ilmselt ekslik.
Toetun siinkohal Eesti Statistikaameti ajakasutuse uuringule. N-ö “lambist” võetud argumentidega vastuväitjad tuginevad ilmselgelt muudele allikatele. Kas siis isiklikule kogemusele, mingitele eelarvamustele või ka näiteks kuulujuttudele.
Statistikaameti uuring (ajakasutusest aastatel 1999-2000) näitab üsna selgelt, et tasu eest tehtava töö aeg päevas pole enam kui 3,8-4 tundi. Nii väidavad inimesed ise. Statistikud on need andmed lihtsalt kokku kogunud.
Nelja minutiga lõuna söödud
Tõsi, inimesed väidavad ka, et lõunasöögiks kulutavad nad vaid neli minutit ja tööle liikumiseks ainult 20 minutit, aga need ongi inimeste väited. Kui lõunasöögi aeg võib tunduda ehk tõepoolest kahtlane (või näitab see, et lõunat ei söödagi?), siis miks peaksime kahtlema, et inimesed tõesti tunnevad, et raha eest ei tee nad tööd rohkem kui 4 tundi päevas.
Meil ei jää muud üle kui kaasa tunda nii tööandjatele kui nende esindajatele (Tarmo Kriisi jt väited: see on populism, töötasud vähenevad, maksud tõusevad jm koledad asjad), kes leiavad, et seadusega paika pandud normtööaja lühendamine tekitab mitmesuguseid probleeme.
Mida saab aga tekitada seaduses ette nähtud normi lühendamine tegelikkuses? Tegelikult toob see kaasa vaid positiivseid muutusi.
Kreekas on tööajaks nädalas 40 tundi, Saksamaal ja Rootsis vähem. Ometi on probleemid teravamad nimelt Kreekas, mitte Saksamaal ja Rootsis. Seega pole töönädala formaalne pikkus ja elatustase üks-ühele ja jäigalt seotud.
See kõik on selge signaal, et töökorraldus ootab innovatsiooni. Ja innovatsioon loob töökohti.
Kahjuks pole aga ka tööandjate esindajad (nagu ka paljud tööandjad) tutvunud sellesama statistikaameti ajakasutuse uuringuga.
Loomulikult on lihtsam öelda, et:
a) statistikaamet eksib
b) tegelikult ei käi see minu, vaid mu konkurendi kohta.
Tööaja kasutus tuleb üle vaadata
See aga ei oleks teadmisest lähtumine. See oleks, ja nähtavalt ka on, käitumuslik ebakõla.
Õige vastus tööandjale on juba täna see, et umbes poole tööajast ei tegele töötaja tegelikult tööga, vaid vähem või rohkem kõrvaliste asjadega, ka töö ootamisega.
Õige vastus on ilmselt ka see, et tööaja kasutus, mis suuresti tööandjast sõltub, tuleb värske pilguga üle vaadata.
Ka osa tööpuudusest põhjustavad inimesed, kes sisuliselt tööd ei tee ja hoiavad kohta kinni, tehes tööajast mingeid muid toiminguid.
Statistikaamet on teinud tänuväärse töö ja toonud ajakasutuse meile nähtavaks. Nähtavaks küsitluste kaudu, kus inimesed (töötajad) ise ütlevad, mida nad teevad.
Meil on hea meel, et Roheliste tagasihoidlik ettepanek normtööaega lühendada on sedavõrd palju arutelu tekitanud.
Nüüd oleks hea moment võtta arutelus aluseks teadmised ja küsida veelkord: kas tööaja seadusega lühendamine on midagi loomuvastast või on see siiski Eestile võimalus parema töökorraldusega arukamalt toimida?
Tegevusetus väsitab
Paljud arvud on ühiskonnas pigem maagilise kui sisulise tähendusega. Näiteks loetakse naftabarreli hinna puhul maagiliseks 100 dollari piiri. Nii on ka maagiline seesama 40 tundi, millest, nagu oleme näidanud, juba ammu ei peeta. Normtööaeg on pigem nagu kokku lepitud töölviibimise sundus.
Sunniviisiline eimillegitegemine väsitab ja ruineerib, nagu teeb sama ka enda “rihmaks” töötamine.
Tervis ja heaolu ei alga mitte rügamisest ja rahmeldamisest suurema sissetuleku nimel, vaid ennekõike oma teadmiste kasutamisest.
Arvukaile normtööaja lühendamise kriitikuile soovitame võtta edaspidi aluseks teadmised. Siis ehk saamegi teha lühema ajaga ära suurema hulga tööd ja seetõttu olla oma ajakasutuse mõttes rikkamad.
Eesti hea elu aluseks ei ole mitte töö tallamine või tööl käimine, nagu seda nimetatakse, vaid õigete lahenduste leidmine selleks kõige sobivamal ajal. Täna oleme tööalaseks sotsiaalseks innovatsiooniks igatahes küpsed.
iii
MAREK STRANDBERG, ALEKSANDER LAANE, Erakond Eestimaa Rohelised
