Enne valimisi peab kuulma ja lugema arutul hulgal igasuguseid lubadusi – ikka üks ilusam ja fantaasiarikkam kui teine. Tõsi, võrreldes aastatetaguse ajaga on lubadusedki üldisemaks läinud. Kui veel kümme-viisteist aastat julgeti päris konkreetselt rääkida, mida kõike meil tuleks korda teha ja kes selle eest hea seista tõotab, siis viimastel valimistel on asi konkreetsusest üsna kaugel. Küllap ei julgeta enam utoopiariike lubada, sest elu teeb ülikiireid korrektiive ja nelja aasta pärast võivad ajakirjanikud, kes on ju üks igavene nuhtlus, kõik räägitu üles korjata ja hakata näpuga järge ajama, et kuis siis ühe või teise asjaga tänaseks on…
Sellepärast loeme täna ja praegu igalt poolt, et “toetame, arendame, parandame, aitame kaasa, tervitame, soodustame…” Neile, kes veel nõukaaegseid loosungeid mäletavad, tuleb asi juba väga tuttav ette!
Kui ka kohaliku kogukonna eest seisjad ei suuda midagi konkreetset oma kodupaiga heaks ära teha, siis parem ärgu lubatagu absurdsusi, mida on piinlik kuulata.
17. oktoober 2013
