“Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud…” Nii kirjutas Oskar Luts oma populaarses raamatus “Kevade”. Kas eestlasele on omane jääda kõikjale hiljaks? Sõidan aegamisi mööda pimedat koduteed, vastu kauguses kumavale linnavalgusele. Vastusõitjate tuled lähenevad, libisevad mööda. Mööda libisevad ka majade akendes säravad tuled. On neid ehk liiga palju? Liiga palju kulda ja karda nagu säravaid tähti taevas? Nagu võltskulda elus, mõtlen murelikult. Otsekui pilkeks on see hiilgus taevas ja mööda libisevad tuled maa peal.
Valusaks kontrastiks kodutute hingepimedusele, vaeste perede kurvale kesisusele, üksildaste endassepöördumisele.
Las hiilata! Saagu valgus, las põleda, arvab rõõmsameelne. Saagu valgus valitsejaks. Peletagu varjud. Tänapäeva kõikesuutlikkus tõrjugu hingejahedus üle lävepaku seitsme maa ja mere taha. Eilsele argisusele teekaaslaseks. Sosistan endamisi, et armastan elu, mis on ilmlõpmata ilus. Eriti just nüüd, tähtede paistel ja lisan gaasi.
Olgu rahu nii maailmas kui ka iseenda hinges.
Küünlast lauanurgal piisab vähenõudlikule. Aitab vaigu järel lõhnavast kuuseoksast valgel laualinal ning ahjus praksuvast puuhalust. Kapis on leiba, kaevus vett ja ise ning lapsed terved. Mida inimhing veel enam vajab? Ehk siis vaid rahu nii maailmas kui iseenda hinges? Nüüd ja igavesti.
Minust kihutavad mööda, mulle vastu ja järele murelik, rõõmsameelne ja vähenõudlik. Lisaks veel nukker ja kade, mesikeelne ning valelik. Kuhu? Poodidesse, baari, kirikusse või külla ja koju. Eelkõige koju, silmades rahu. Kas ka hinges? Mõtetes need, kelleta oleks südamekamber tühi. Nii palju erinevaid natuure ja erinevaid väärtushoiakuid, ent kõigil peaaegu ühine siht – koju. Nad ihkavad ööliblikana valguse ja soojuse poole. Kõik ja kõikjal.
Kas ikka kõikjal? Kas ka hooldeasutustes, kus vanuri päev on nii pikk ja öösiti koidik nii kaugel. Minevik igatsemapanev ja homne soovidest nii tühi. Lastekodudes, kus jagatakse küll piiritagust kirevat nänni, ent mitte emaarmastust. Mitte päriskodu tunnet. Ega omatehtud kingitusi, armsaid ja südamele sooje.
Eestlane on Eestimaa nägu. Ta elab maadligi madalas majakeses, vahariie köögilaual, lävepakk madalaks kulunud ning tööpuudus pideva häirekellana asukate mõtetes. Vaid elanikud lossilaadsetes eramutes elavad koormavas küllastumuses, nad ei oska enam midagi tahta, millestki unistada. Aga linnatagusel prügimäel, kus kiirelt kokkuklopsitud varjualuse katusest kumavad tähed, mis on ainsad, mis tõrjutuid soojendavad. See on Eestimaa elu, ilu, rikkus, tugevus ja häbi. Kõik see, mis ühe vintsutatud ja käest kätte käinud väikeriigi elule ilme annab. Ilme, hinguse ja läheduse.
Eestlane on Eestimaa nägu Temas on läbisegi talupojalikku alandlikkust, sakslikku peenust, rannakalurlikku trotsi ja suurilmalikku väljapeetust Ta on kohanev, visa ja sitke. Uhke ja mõnikord ka äraostetav, kui isamaa-armastuse varjutab piiride taga pakutav Suur Raha, mille nimel jäetakse kodurand seljataha nukrana kuklasse hingama ja igavesti meeltesse valutama. Neile, kes siia jäävad, saagu osaks mõnus hingerahu, nende lapsed kasvagu Maarjamaa soolastes tuultes, kohendagu elamisväärseks siine elu ja ehitagu uuesti külakiiged kaskede alla õõtsuma. Jooksku marti ja kadrit ning tõmmaku tähtpäevade puhul sini-must-valge vardasse lehvima. Trotsigu võõraid mõttelaade ja sooauruna sisse tungivaid läänelikke või ida kombeid ja kaugelt imbunud kurjust.
Vaimupärand on hindamatu rikkus. Riik pakub nüüdisaegse õpikeskkonna tagamiseks Jõgevale riigigümnaasiumi loomise võimalust. Ärge jääge hiljaks nagu Arno Lutsu “Kevades”.
UNO VESKI, Jõgeva linnavolikogu liige
