Kui raadio pidevalt tööde-tegemiste taustaks mängib, siis ei pane alati tähelegi, mida seal just räägitakse. Aga hiljuti juhtusin sealt kuulma sõna “rindejoon”.
Kus nüüd sõda lahti, sain tähelepanelikuks. Et rindejoon nihkuvat Lõuna-Eestist järjest põhja poole…? Vikerraadios oli käsil Reporteritund ja kõne all oli nii tundlik teema nagu alkoholi ostmine. Et oh häda, Eesti poodide vastavad näitajad kuivavad järjest kokku, sest rahvas käib Lätis viinarallil.
Mida ja kui palju?
Ma mõistan muidugi meie kaubandustegelaste muret, kui käive väheneb, aga kui kõne all on otsesõnu vaid viinaostu vähenemine ja selle hädaga seoses tarvitatakse nii traagilisi sõnu ja väljendeid nagu rindejoon ja selle kiire nihkumine, siis on seda paratamatult kuidagi õõvastav kuulda.
Tõsijutt, Lätis käiakse ostureisidel küll, eriti Eestimaa lõunanurgast, kust võib mõnele naaberriigi poele kiviga visates peaaegu pihta saada. Aga kes oskab täpselt öelda, palju sealt just alkoholi kaasa tuuakse? Kes söandab välja käia numbreid, et mitu liitrit ühe inimese kohta jne…? Kas säherdune statistika tugineb näitajatele, palju Eesti poodidest nüüd vähem tulivett ostetakse?
Aga äkki tarvitatakse mõnes peres nüüd alkoholi vähem? See arvamus võib ju mõnele naiivne paista, aga ehk ei maksa meil kõiki oma riigi kodanikke arvustades üht mõõdupuud tarvitada.
Meie perel on näiteks suvekodu üsna Läti piiri ligi, kuid kuni läinud suveni võisime öelda, et viimase ostureisi tegime sinna sügaval nõukaajal, magnetiks sealse trikotaaživabriku kvaliteetsem pesu, parema lõhnaga seebid, kenamad jalatsid jne, jne. Oleme ikka tuttavatelt nöökida saanud, et kuidas teie siis viinarallil ei käi, kui riigipiir nii lähedal. No ei erutanud see teema, kuigi täiskarsklasi meie hulgas pole.
Tänavu kippus aga vihm vägisi üht suvituspäeva nurjama, seega saigi veidi ringi sõidetud ja muu hulgas ühes naaberriigi väikelinnaski ära käidud. Kõigepealt jäid maiale silma koorekommid ehk lapsepõlvest tuttavad Lehmakesed, mida naabrite juures vähemalt kuut eri sorti toodetakse, kuid mida Eesti poodides pole kohanud. Seejärel vesistasime suud saialeti ääres, kuni kotitäie seitset sorti ahjusoojade saiakeste-pirukate omanikuks saime. Olgu vahemärkusena öeldud, et seegi kaup on Eestis müüdavast vähemalt poole odavam. On’s Lätis siis jahu, munad ja või meiega võrreldes poolmuidu käes?
Eks külaleib tundub ikka magusam olevat, keeduvorstigi saime märkimisväärselt soodsamalt kätte ja maitsev oli see kraam ka.
Eesti keelt kuuleb sageli
“Ahhaa, sina ka viinarallil,” koputas üks proua rõõmsalt tuttavale õlale. “Jah, ilm metsaminekukski kehv, mida muud teha,” naeratas kõnetatu, kel korvis küll vaid kommipakid ja saiakotid.
Ka alkoholipoes oli eesti keelt sageli kuulda. Jälgisin mõnda aega, mida kaasmaalased varuvad. Võeti mõni purk õlut ja siidrit, limonaadi ka (jälle tundus odavam olevat, pealegi uut ja huvitavat sorti). Mõni tõstis õllepurke ostukärusse päris mehiselt, aga ehk viis naabri(te)le ka? Kangema kraami riiuli juures polnud mingit trügimist ega melu. Kergitati mõtlikult pudeleid, lõpuks valiti üks või kaks.
Mida meie ise tegime? Räägin Agu Sihvka kombel ausalt, nagu asi oli. Korvi rändas neli õllepurki ja kaks seni maitsmata sorti siidrit. Kahe sünnipäeva tarvis kaks brändit. Jõuluglögile ette mõeldes pudel rummi. Vein ja vahuvein pole muide sealpool märkimisväärselt odavam kui meil.
Sügisel sai veelgi lähivälismaal käidud, eelkõige nendesamade lehmakommide pärast, millega olime jõudnud sõbrad elevile ajada. Parkimisplatsil juhtus olema väike kaubaauto, kust muu lihakraami hulgas imemaitsvat marineeritud ja suitsutatud kanaliha müüdi. Jälle pole siinpool piiri kohanud.
Kui tagasiteel hambad pehmesse Viini saia (35 senti) vajutasin, tuli mõte, et ehk polegi asi ainult alkoholis, võib-olla on meie ärimehed ka muud kraami vahendades pisut liiga ahneks läinud ja sestap ostunäitajad kukuvadki.
KAIE NÕLVAK
