Äsja lõppes ÜRO Aastatuhande Arengueesmärkide tippkohtumine, millest võtsid teiste seas osa nii Euroopa Liidu kui ka Eesti liidrid. ÜRO kinnitas veelkord aastatuhande arengueesmärkide täitmise kavatsust, sama on teinud ka Euroopa Liit.
Kuid mis need eesmärgid siis on? 2005. aastal leppisid maailma liidrid kokku, et aastaks 2015 vähenevad vaesus ja nälg maailmas poole võrra; kõik kindlustatakse algharidusega; kaob sooline ebavõrdsus; emade ja laste suremust tuleb vähendada vastavalt kahe kolmandiku ja kolme neljandiku võrra; peatada HIV/AIDSi levik ja malaaria ning teiste põhihaiguste esinemissagedus ja tagada keskkonna jätkusuutlikkus ning luua üleilmne arengupartnerlus (riigid teeksid omavahel rohkem koostööd).
Milleks arenguabi?
Eestis on aeg-ajalt kosta küsimusi, miks anda üldse arenguabi. Peamine arenguabi sihtkoht Aafrika jääb enamikule kaugeks ja nii on kuulda hüüatusi, miks me peame toetama neid, kes ei viitsi tööd teha, on laisad jms.
Peamine on mõista, et aafriklased ei ole sugugi ise oma hädades süüdi. Kuidas on näiteks süüdi laiskuses vastsündinud beebi, kel seisab ees nälg ja võimalikud haigused? Või koolilapsed, kes pole kunagi käinud välismaal?
Jah, Aafrikas on palju sõdu, hulle diktaatoreid, korruptsiooni jms. Kuid on ka terveid alasid, kus tsetsekärbse või malaaria tõttu on igasugune põllumajanduslik tegevus pea et välistatud. Jutt suhu potsatavast banaanist ei vasta kuidagi tegelikkusele. Kui on 50 kraadi sooja ja päike paistab lagipähe, siis vaevalt et eestlasedki näiteks põllul väga kaua vastu peaksid.
Lisaks empaatiale on arenguabi mootoriks ka arusaam, et tegemist on investeeringutega tulevikku. Euroopa Komisjoni arengukoostöö volinik Andris Piebalgs väljendas Euronewsile selgelt, et arenguabi pole heategevus, vaid see on investeering.
Siin tulebki välja tõsiasi, et arenguabi on palju enamat kui rahapakkide saatmine kriisipiirkonda. Viimases ei ole samuti midagi halba, olid ju eestlasedki väga osavõtlikud Haiti maavärina või Venemaa metsatulekahjude ohvrite suhtes, kuid nagu aastatuhande arengueesmärkidest lähtub, on arenguabi ikkagi süsteemne poliitika, mil oma eesmärgid ja strateegia.
Näiteid võib tuua ka liikmesriikidest. Nii kirjutab oma äsja ilmunud mälestustes Briti endine peaminister Tony Blair, kuidas üks esimesi otsuseid pärast leiboristide valimisvõitu ja võimuletulekut 1997. aastal oli abi eraldamine välisministeeriumi pädevusest. Blairi sõnul aitas see kõvasti kaasa Ühendkuningriigi positsiooni tugevnemisele arengumaade hulgas. Kuid põhimõtteks oli see, et arenguabi on omaette poliitika, oma vastutusala ja oma ametnikega.
Mõnes mõttes võibki Euroopa Liidu arenguabi andmist võrrelda olukorraga EL sees. On ju Euroopa Liidu regionaalpoliitika üks aluspõhimõtteid arusaam, et ühendus peab arenema võrdselt, et raha läheb just rohkem vaesematele piirkondadele, vältimaks liigsete lõhede tekkimist. Sellest on miljardite kroonide kaupa kasu saanud ka Eesti.
Maailmas on enam-vähem sama olukord. Euroopa Liit ja teised riigid ning organisatsioonid on mõistnud, et kui lõhed maailma rikaste ja vaeste vahel järjest suurenevad, võivad tulemused olla ettenägematud.
Euroopa Liidult üle poole
Seni on EL olnud kollektiivselt maailma suurim abiandja, kellelt tuleb ligi 56 protsenti üleilmsest arenguabist. EL ametlik abi on peaaegu kahekordistunud alates aastatuhande arengueesmärkide vastuvõtmisest, jõudes 49 miljardi euroni 2009. aastal. Seda oli majanduskriisi tõttu veidi vähem kui 2008. aastal, kuid see moodustab 0,42 protsenti ELi rahvamajanduse kogutulust (
Protsendid üksi ei lahenda muidugi midagi. Selge, et ka abi saavad maad peavad midagi tegema, vastasel korral planeeritakse arenguabi lihtsalt oma eelarvesse, ilma et ise reforme läbi viidaks. Selleks aga peavad ka arenenud maad enam tollipiire paotama, et hõlbustada abivajajate juurdepääsu üleilmsele turule. Ning muidugi vältima korruptsiooni.
Kliima soojenemine ja arenguabi on omavahel seotud. On ju arengumaad toonud kasvuhoonegaaside väljastamise piiramise vastaseks argumendiks asjaolu, et nemad tahavad samuti jõuda arenenud riikide tasemele ja miks peaksid nad end ohjeldama, kui seda praeguseks arenenud riigid omal ajal ei teinud. Kokkuvõtvalt: tüliküsimus on selles, et osa riike on oma arengus industriaalse etapi läbinud ja osa mitte, kui aga piirata kasvuhoonegaaside väljastamist, peavad seda tegema kõik, sest planeet Maa on ühtne tervik. Katla ühes osas rammusamat suppi keeta ei saa.
Arenguabi eesmärk ongi neid lõhesid vähendada. Euroopa Komisjoni selle aasta üks prioriteete on võitlus vaesusega ja tööhõive suurendamine. Ent mitte üksnes ühenduse sees, vaid see tegevus peab olema suunatud ka väljapoole. Mida väiksemad on lõhed riikide vahel, seda väiksemad on ka erimeelsused mitmesuguste tervet planeeti puudutavate küsimuste lahendamisel, olgu selleks siis kliima soojenemine, veevarude küsimus, haiguste levik või üleilmastumisest tingitud majandus- ja rahandusprobleemid ehk juurdepääs turule ja tollid. Rääkimata immigratsioonist, mis ka Eestis ühe otsustusvaldkonnana on üha tähtsamaks muutumas.
Ja võib-olla ei olegi Eestis enam arenguabist rääkimisel tegemist mõistmatuse ja eelarvamustega. Nii olen Euroopa Komisjoni Eesti euroblogis kirjutanud, kuidas viimase Eurobaromeetri küsitluse järgi tervelt 84 protsenti Eesti vastanuist arenguabi andmist toetab. See protsent on küll veidi väiksem Euroopa keskmisest, sest üheksa eurooplast kümnest toetab arenguabi andmist, kuid sellegipoolest märkimisväärne.
Nagu märgib Eurobaromeeter: “Samal ajal leidub hulk maid, keda majanduskriis on karmilt tabanud, seda eriti võrreldes nende
Seega ei ole masu ei eurooplase ega eestlaste abiandmise soovi kahandanud. Tuleb vaid välja mõelda, kuidas seda teha kõige tõhusamalt, nii et sellest oleks abivajajatele enim kasu. Maailma riikide ja Euroopa Liidu koostöö on selle eesmärgi üheks aluseks.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
