Vahemere lõunakalda sündmused on pannud analüütikuid ja poliitikuid otsima paralleele ajaloost – küll on Araabiamaade rahvaülestõuse võrreldud 1979. aasta Iraani islamirevolutsiooni, küll 1989. aasta Ida-Euroopa revolutsioonide ja koguni värviliste revolutsioonidega Gruusias ja Ukrainas vastavalt 2003. ja 2004. aastal.
Kuid võiks pakkuda veel üht paralleeli, mis on oluline ka siinse edasise mõttekäigu valguses: Lahesõda 20 aastat tagasi. Selle võrdluse kriitikuile olgu kohe toodud ka erinevused: Lahesõda oli riikidevaheline sõda, mis sai alguse Iraagi agressioonist Kuveidi vastu ja mis päädis lääneliitlaste dikteeritud tingimustega Iraagi liidrile Saddam Husseinile. Praegu riigid omavahel ei sõdi, ehkki Liibüas on praegu tegemist ilmselt juba suuremamahulise kodusõjaga.
Lahesõda oli katalüsaatoriks
Ent oluline on nentida muutunud ajaloolist konteksti. 1991. aastal, enne sissetungi algust Iraaki ja Kuveiti dikteeris USA sisuliselt terve sõja tingimused – Iisrael ei tohtinud alustada oma sõda, et mitte ärritada teisi Araabia riike ja raskusi ei tekkinud ka ÜRO resolutsiooni saamisel Iraagi vastu. Meenutatagu, et sel ajal eksisteeris veel Nõukogude Liit, keda kardeti ära kasutavat Iraagi sündmusi just siin, Baltimaades. Just Lahesõda oli katalüsaatoriks, mis pani maailma rääkima unipolaarsusest ja USA peaaegu et tingimusteta hegemooniast maailmas.
Nüüd on lood teised. Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli professor Andres Kasekamp nentis
“1990. aastatel tundus, et USA on maailma ainus jõud, kes määrab kõike ehk oli nn ameeriklaste unipolaarne hetk. Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid hakkas see murenema. Siis hakkas rohkem olema juttu sellest, et on multipolaarne maailm ehk on erinevad jõukeskused,” tsiteerivad teda ERRi uudised.
2001. aasta terrorirünnakud pole muidugi ainus põhjus. Maailma tabanud majanduskriis ja tõusvad jõukeskused – Hiina, India, Brasiilia – on asjaolu, et järjest rohkem kõneldakse multipolaarsest ehk mitmepooluselisest maailmast.
Missugune hakkab muutunud Araabiamaailm välja nägema?
Praegune kriis laiemas Lähis-Idas esitab mitu võtmeküsimust. Tähtsaim neist on küsimus, missugustel tingimustel täpselt hakkab muutunud Araabiamaailm välja nägema. Laiemas Lähis-Idas on USA pendeldanud pidevalt reaalpoliitika ja idealistlike väärtuste vahel ning Lahesõdagi oli sellekohane näide – Kuveit vabastati, kuid Iraagi ülestõusnutele appi ei mindud. Saddam jäi võimule veel 12 aastaks.
Kuid USA hegemoonia tähendas siiski liberaalsete väärtuste laiemat võidukäiku maailmas, kus vähesed eitasid inimõiguste ja õigusriigi vajalikkust.
Missugune on aga mitmel pool lausa tervitatud – kahjurõõmuga USA suhtes – mitmepooluselise maailma pale? Kas väljutakse konfliktist Araabiamaades reaalpoliitika või väärtuspõhise reeglite järgi?
Enne, kui sellele küsimusele üritada vastata, tuleb paari lausega lahti seletada, mis on seni ajaloos olnud mitmepooluseline maailm. Klassikaline sellekohane mudel pärineb pärast Viini kongressi 1815. aastal, kui Napoleoni Prantsusmaad võitnud riigid kehtestasid nn Euroopa kontserdi. Mõjusfäärid olid ära jaotatud ja kontserti dirigeerivad riigid – Suurbritannia, Austria-Ungari, Venemaa, Prantsusmaa ise pärast restauratsiooni – otsustasid sekkuda, kui mingis riigis peaks puhkema revolutsioon. Selle nn jõutasakaalu mudeli lõid aga uppi Saksamaa ja hiljem USA – tulemuseks kaks maailmasõda 20. sajandil. Reaalpoliitika aga ei tunne väga universaalseid inimõigusi – loevad vaid riikidevahelised suhted ja see, mis on hetkel kellelegi kasulik.
Maailm ei vaata Liibüa sündmusi, käed rüpes
Ei saaks öelda, et maailm vaatas Liibüa sündmusi, käed rüpes, pealt. ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestas sanktsioonid Liibüa liidri Muammar al-Gaddafi vastu, sama tegi paar päeva hiljem Euroopa Liit. Viimane on hakanud vastu võtma juba ka Liibüa põgenikke.
Küsimus muutunud maailmakorrast siiski jääb ehk tuleks teada, missugustel motiividel ühinesid riigid Julgeolekunõukogu sanktsioonidega. Ja erinevalt 1991. aastast ei saanud USA dikteerida ülejäänud maailmale sanktsioonide tingimusi või sanktsioonide vastuvõtmist üldse. Oluline oli ära oodata Hiina ja vähemal määral ka Venemaa reaktsioon. Kuid nende motiivid ongi põhiolemusega kujunevas maailmakorras.
Kiirus, millega sanktsioonid vastu võeti, äratab imetlust. Ka on mõneti üllatav, et Hiina ei protesteerinud, kui sanktsioonide sõnastusse jäi viide Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule. Rahvusvaheline üldsus reageeris inimeste tapmisele oma valitsuse poolt.
Ent meenutagem, et nii Hiina kui ka Venemaa on rõhutanud vajadust säilitada Liibüa territoriaalne terviklikkus ja pidada kinni riigi suveräänsusest. Konflikti puhkemise hetkel asus Liibüas umbes 30 000 Hiina kodanikku; on selge, et neid ei saanud jätta sinna niisama lükata-tõugata. Venemaa kohalt on aga analüütikud spekuleerinud, et Moskva huvides oli Liibüa rahutuste võimalikult kiire lõppemine, seda vaatamata oma investeeringutele ja nafta hinna tõusule – see aga on kasulik Venemaale -, sest revolutsiooniline mudel võib üle kanduda Kaukaasiasse ja miks ka mitte Moskvasse endasse.
Jääb seega oodata, kas saabuv mitmepooluselisus omandab universaalsete väärtuste või ad hoc huvide näo. Eestile on see olulise tähtsusega – kas meid võidakse maha müüa või jäävad peale demokraatlikud väärtused?
Põgenikud ja nafta hind
Eestile on ses konfliktis tähtsad veel kaks asja. Juba mainitud nafta hind, sest tänaseks on bensiiniliitri hind kasvanud ja võib veel kasvada. Teiseks põgenike küsimus. Minu käest on ajakirjandus juba uurinud, kas Eesti peaks vastu võtma põgenikke esmajoones Liibüast. Ma olen vastanud, et suurusjärk ei saa olla rohkem kui 15 (sellisest numbrist räägiti Kosovo sõja ajal 1999. aastal) ja Eesti saab panustada ka muul moel, kas rahaliselt või spetsialiste piirile saates. Kuid siinkohal on oluline sõna “solidaarsus” – ei ole ka normaalne olukord, et Muhust veidi suuremal Maltal, mille elanike arv on üle 400 000, asub elama korraga mitu- või mitukümmend tuhat põgenikku ja teised ELi liikmesriigid vaatavad seda pealt. Nüüdseks jõustunud Lissaboni leping sisaldab ka Euroopa põhiõiguste hartat, mis annab ELi tulnutele mõjusatel põhjustel ka varjupaigaõiguse. Seda kõike tuleks Liibüa ja laiemalt Araabia maade sündmustega meeles pidada.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel esindab tema isiklikke vaateid.</p>
i
ERKKI BAHOVSKI
