Kui Eesti keskmine palk on 1082 eurot, siis välismaale tööle minnes saab teise ning paremal juhul ka kolmanda palga pealekauba. See (muinas)jutt piiritagustest piimajõgedest ja pudrumägedest kuskil Põhja-Soomes või Norra mägedes töötamisest on levinud aastaid, kuid ometi ei ole ma neid rikkaid „Kalevipoegi“ kohanud ei Tallinnas, Jõgeval, Tartus, Põltsamaal ega mujal Eestis.
Küll aga saame igal aastal 500-600 telefonikõnet seoses välismaal töötamisega ning enamik neist on seotud probleemidega palga kättesaamisel, ebanormaalsete elamistingimuste või muude tööandja poolt antud lubaduste murdmisega. Probleem ei ole selles, et neid kõnesid oleks palju, vaid hoopis vastupidi – enamik välisriigis töötanud ja petta saanud inimesi ei julge üldse kellegi poole pöörduda, mis tähendab, et tegelikult on tegemist palju suurema probleemiga.
Välismaale minnakse tööle ikka olude sunnil, kui kodus on palk väike või puudub see sootuks. See tähendab, et parema toimetuleku lootuses haaratakse kinni esimesest võimalusest ning sõidetakse tööle tundmatusse. Erialast ettevalmistust ja keeleoskust ei peeta oluliseks.
Kahjuks langevad need, kes endale seda kõige vähem lubada saavad, ka kõige enam pettuste ohvriks. Meeleheites tehakse mööndusi töötingimustes ning kirjaliku töölepingu asemel aetakse asju suusõnaliselt. Kui kirjalikke kokkuleppeid pole, on vahendajal ja tööandjal tulevikus käes kõik trumbid, et töötaja palga ja elamistingimuste arvelt oma kulusid kokku hoida.
Inimeste kannatlikkus lootes, et tekkinud probleem kuidagi laheneb, on pikk. Kardetakse tööandjat ja ei taheta häbisse jääda ka tuttavate hulgas, kes kipuvad üpris kiiresti näpuga näitama, et ise olid süüdi. Meie aga leiame, et kellelgi ei ole õigust kedagi ekspluateerida. See, kes kasutab ära tööjõudu, teab enamasti väga hästi, mida ta teeb, ning teab ka seda, kuidas inimestega manipuleerida.
Kuidas aga tuleks käituda, kui olete välismaal töötades mõne probleemiga kokku puutunud? Esimese asjana tuleks pöörduda tööandja poole, sest võib olla tegemist mingisuguse möödarääkimisega. Kui aga tööandja ei reageeri või annab katteta lubadusi, siis soovitan pöörduda meie konsultantide poole. Olukorraga tutvunud, saame anda nõu, mida peaks edasi tegema. Oleme aidanud inimestel kirjutada avaldusi nii tööandjale kui ka ametiasutustesse. Kannatanul tuleb meeles pidada, et kui ta oma juhtumist kellelegi ei räägi, siis on seda ka väga raske lahendada.
Üks kaval viis probleemide vältimiseks on juba enne tööle minekut tähele panna, kas töövahendusfirma küsib teilt vahendustasu – olgu see töö vahendamise eest, lennu- või laevapiletite broneerimise eest, on see igal juhul seadusega keelatud ning raha küsimine annab vihje ka vahendusfirma usaldusväärsuse kohta. Enne välismaale tööle sõitmist sõlmige alati kirjalik tööleping juba Eestis, sest kui olete juba välismaale sõitmiseks raha kulutanud, kirjutate palju suurema tõenäosusega alla lepingutingimustele, millega te muidu ei nõustuks.
Kampaania “Kui välisriiki, siis targalt” tuletas meelde, kuidas toimida. Välisriiki tööle minek on normaalne, kuid normaalne ei ole töötajate ärakasutamine. Lihtsalt saab ehk raha teenida õnnemängus, aga tööga teenitud raha pole kunagi kergelt tulnud. MTÜ Living for Tomorrow tegeleb inimeste nõustamisega tasuta, kui me vajame lisainfot välismaal töötamisest ja seal hätta jäänutest. Nõustamisliini number on 6607320 ja lisainfot saab ka aadressilt www.lft.ee.
SIRLE BLUMBERG, MTÜ LivingforTomorrow juht
