Vaip võib olla lihtne tarbeese. Samas võib vaip olla taies, mis jutustab terve loo ning millesse on kätketud eelmiste sugupõlvede tarkus, ilumeel, hingejõud ja törts elutervet huumoritki. Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessori, möödunud pühapäeval Eesti rahvuskultuuri fondi elutöö tänuauhinna saanud Anu Raua vaibad on just sellised.
“Lõimekannel mängib mu sõrmede vahel lõbusat lugu ja kurba ka. Mängin hallide heliredelit. Punane pajatab pidujuttu. Koon sokusamme ja kulukarva karjamaad. Koon oma kodu, kuusikut ja metsa mitut moodi. Koon ja koon. Sirutan ja siis koon jälle,“ kirjeldab Anu Raud oma taieste sündi. Nii täpselt saab seda kirjeldada ainult looja ise.
Anu Raua vaibad sünnivad keset Viljandimaa metsi, Heimtali külas Kääriku talus. Kui talle sinna külla minna, siis tundub, nagu oleks ta seal eluaeg toimetanud. Nii loomulik tundub see keskkond tema jaoks. Tegelikult sündis ta sõjaaegses Moskvas ja kasvas Tallinnas. Paljud tuntud eesti loomeinimesed, kes teistele lastele olid vaid pildid kooliõpikuis, olid Anu jaoks luust ja lihast onud-tädid, kes tema kirjanikust isal Mart Raual ja tõlkijast emal Valda Raual külas käisid.
Lapsena kavatses Anu Raud saada loodusteadlaseks. Talle meeldis looduses toimuvat jälgida ja linnupesi otsida. Aga ajapikku muutus olulisemaks kunst.
“Meie lähedal elas ruumikujunduskunstnik Olga Maasik oma kolmelapselise perega. Meie elasime Vaarika, nemad Maasika tänavas. Käisin selle pere lastega tihedalt läbi ja meie suhtlemise juurde kuulusid ka ühised joonistamised ja maalimised. Olga Maasik ütles, et mul on annet,” meenutas Anu Raud. “Tema on see inimene, kes on mulle elus kõige paremat nõu andnud. Kui ma esimesel katsel kunstiinstituudi maaliosakonda sisse ei saanud, siis ütles ta mulle, et maalimise asemel võiksin ma hoopis tekstiilikunsti õppima minna: see ala on palju praktilisem. Talitasin tema nõuande järgi ja pole seda kunagi kahetsenud. Tekstiilikunst sobib hästi kokku minu peaaegu et kaasasündinud etnokirega.”
Seesama etnokirg ajendas teda juba tudengina rahvusliku tekstiili huvitavamaid näidiseid koguma. Eriti palju toitu sai see kirg aga siis, kui Anu Raud pärast kunstiinstituuti rahvakunstimeistrite koondises Uku töötas. Koondise juures tegutsevad kunstnikud käisid nimelt alatasa külast külla ja majast majja, et otsida selliseid rahvakunstiesemeid, millest tasuks uute toodete väljatöötamisel “šnitti võtta”.
Ukul oli igas maakonnas oma osakond ning kui koondise auto kuhugi materjali viima ja valmistoodangut ära tooma sõitis, läks kunstnik kaasa ja tegi kohapeal uurimistööd. Eesti oli kunstnike vahel ära jagatud. Anu Raud sai Ukus töötades lähemalt tundma Tartu-, Viljandi- ja Võrumaad, aga ka Kihnut ja Ruhnut.
“Eesti värk” seestpoolt vaadates
“Need uurimisretked on mulle eluks ajaks meelde jäänud,” ütles Anu Raud. “Tavaliselt on nii, et kui sa just kodukaunistuskonkursi hindamiskomisjoni ei satu, siis sa ei saagi teada, mis on nende teeäärsete hekkide taga, millest sa mööda sõidad. Uku päevil sai aga hästi paljude inimeste kodudes käidud ja neis mõnikord ka ööbitud. See oli suurepärane võimalus n-ö eesti värki seestpoolt näha: kuidas inimesed elasid, kuidas oma kodu olid kujundanud, kuidas mingeid töid tegid ja kuidas külalisi vastu võtsid. See oli väga huvitav ja tänuväärne aeg.”
Et telefon oli tollal vaid valituil ning e-postist ei osatud undki näha, suhtles Uku kunstnik kaugemate paikade käsitöömeistritega tavalise kirja teel. Tööasju ajades saatsid käsitöömeistrid talle võluvaid ja värvikaid kirju, milles tööasjade kõrval ka isiklikud ja maailma asjad ära lahatud said.
“Tänapäeva e-kirjades on inimlikku soojust 90 protsendi võrra vähem kui neis napilt kooliharidust, aga seda rohkem südameharidust saanud naiste saadetistes,” tõdes Anu Raud.
1972. aastal sai Anu Rauast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Ehkki seotud on ta selle õppeasutusega ka praegu, sai tema igapäevane õppejõutegevus seal otsa juba 1991. aastal, kui ta Tallinnast Käärikule kolis. Kolimise tingis asjaolu, et maja, kus Rauad Tallinnas elasid, tagastati õigusjärgsele omanikule. Õnneks oli vanavanemate kodutalu Kääriku näol olemas paik, kuhu minna.
“Kolimise hetk oli raske, aga ma ei taha Tallinna eladeski tagasi,” ütles kunstnik. “Tallinnas oleksin kogu ülejäänud elu rutiinselt sissetallatud radu käinud, Heimtalisse kolides olin sunnitud oma elulaadi tugevasti muutma. Siin saan teha asju, mida tõeliselt teha tahan.”
Anu Raua sõnul on väga suur vahe, kas vaatad loodust sajakilomeetrise tunnikiirusega edasi tuhiseva auto aknast või elad selle keskel. Kui linnas on maa asfaldi all, vesi tuleb korteris kraanist ja elava tulega pole üldse kokkupuudet, siis Käärikul on tal kõik elu olulised elemendid – õhk, vesi, tuli ja maa – elaval kujul olemas. Süüagi püüab ta põhiliselt seda, mida oma aiast, põllult, metsast või jõest (kala!) võtta on. Poes käib ta nii harva kui võimalik.
Puhas paspartuu
“Siin on rahu ja vaikust, mis moodustavad puhta paspartuu mu mõtetele. Linnas ümbritseb sind igal pool närviline-värviline tühjus,” ütles Anu Raud.
Kui arvata kokku kõik see, mida ta 21 Heimtalis elatud aasta jooksul teinud on, siis võib arvata, et üksnes rahu ja vaikus teda seal küll ümbritsenud pole. Pigem on n-ö suur maailm temaga Heimtalisse kaasa tulnud. Ta on Kääriku hooned nii korda teinud, et seal saaks häbenemata võõrustada praktikal viibivaid kunstitudengeid ja kaugete maade käsitööhuviliste gruppe Jaapanini välja. 1994. aastal ostis ta aga ära Heimtali muuseumi ning pidas seda kuni ülemöödunud aastani, mil ta selle Eesti Rahva Muuseumile ära kinkis.
Heimtali muuseum tegutseb 1864. aastal maakividest ehitatud külakoolihoones ning kui see veerand sajandit tagasi asutati, kuulus see Viljandi näidissovhoosile. 1990. aastate algul hakati muuseumile uut omanikku otsima ja kui Anu Rauale 1994. aastal Eesti Taassünni auhind omistati, ostiski ta saadud raha eest muuseumi ära. Seal leidis kohaliku koduloolise materjali kõrval väärika paiga Anu Raua poolt pika elu jooksul kogutud rikkalik rahvakunstiesemete kogu, samuti terved riiulitäied huvitavat ja vajalikku erialast kirjandust.
Heimtali muuseum ja Kääriku talu on olnud aastaid paigaks, kus käivad rahvakunstipraktikal Eesti Kunstiakadeemia tekstiilieriala, samuti moekunsti, nahakunsti ja ruumikujunduse eriala tudengid, vahel aga ka graafika- ja maalitudengid. Heimtali praktika teevad otse loomulikult läbi ka Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengid: just Anu Raud pani ju omal ajal sellele osakonnale aluse. Selle osakonna tudengite töid on igal aastal jõulude paiku saanud vaadata Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis. Seal on need üleval praegugi.
Labakinnas europinnal
Kui Heimtalis käisin, oli sealse muuseumi 25. sünnipäeva pidu veel pidamata (see leidis aset 24. novembril) ning selgumata ka Eesti Rahva Muuseumile uue direktori leidmiseks välja kuulutatud konkursi võitja. Ehkki Anu Raud pole enam Heimtali muuseumi omanik, pole talle selle saatuse vastu sugugi ükskõikne.
“Ma loodan, et ERMi direktori kohale valitakse inimene, kes ka väikest Heimtali muuseumi väärtustada oskab ega arva, et muuseum tohib olla ainult suur koloss, kus kliimaseade töötab ja labakindad europindade peal lehvivad,” ütles ta tol korral.
Ma tõesti ei tea, kas ERMi uueks juhiks valitud Tõnis Lukas on selline inimene, aga loodan, et Heimtali muuseumil läheb hästi, sest usun Anu Raua öeldut: esiemade kootud labakindad, triibuseelikud ja vaibad räägivad Heimtali vana külakoolimaja arhailises atmosfääris hoopis teist juttu kui kaasaegse muuseumi steriilses keskkonnas.
Heimtali muuseumi kappe ja kirste avades rääkis Anu Raud seal leiduvaist kinnastest, vöödest ja seelikutest kui kallitest aaretest, millest igaühel oma lugu. Tema enda vaibaloomingut sain imetleda Kääriku talu aidas. Seal leidus nii kõnekaid põimevaipu kui ka vaimukaid nöörvaipu. Viimased on inspireeritud värviliste nöörkaunistustega mulgi kuubedest. Tumedast ühevärvilisest villariidest vaipade jaoks nöörkaunistuste väljamõtlemine on kunstniku sõnul omamoodi ajugümnastika: eriti hea on ju, kui kujundi saab üles joonistada ühe joonega. Siis saab selle teha ka ühest katkematult kulgevast nöörist.
Anu Raua enda loodud taieseid on Käärikul praegu rohkem kui tavaliselt, sest perenaine valmistub tasapisi oma 70. sünnipäevale pühendatud suureks ülevaatenäituseks, mis leiab aset tuleva aasta veebruaris-märtsis Tallinna Kunstihoones. Näituse tarvis on tema laia ilma läinud “lapsi” koju saadetud isegi Rootsi ja USA erakogudest. Näituse ajaks loodab Anu koos abilistega valmis saada veel mitu uut vaipagi.
Koos Anu Rauaga said möödunud pühapäeval rahvuskultuuri fondi elutööauhinna tšellist ja pedagoog Laine Leichter ning filmilavastaja Arvo Kruusement, kelle käe all said filmiks ka Lutsu “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis”. Kummalisel kombel tuli meil Anu Rauaga juttu ka “Kevade” filmist, täpsemalt selles Arnot mänginud Arno Liiverist, kelle mitte just kadestamisväärsest saatusest meedias seoses eesti filmi sajandiauhindade jagamisega juttu oli.
Minu arvates vääriks Arno Liiver kultuurkapitali või mõne muu fondi elutööpreemiat. Kui selline inimene ei saa rahapuuduse tõttu sajandi filmiauhinda vastu võtta, on see meie kõigi häbi. Pole tähtis, et ta vahel napsu võtta armastab või et ta tegi oma olulisema töö ära juba teismelise poisina. Kui palju on neid, kes sajasekski elades millegi sarnasega hakkama ei saa!” ütles Anu Raud. “Äkki peaks just Palamuse kandi rahvas Arno Liiverile elutööpreemia taotlemise oma südameasjaks võtma?”
See oli väga anuraualik mõtteavaldus: tema erk ühiskondlik närv hakkab ikka vibreerima, kui ta ebaõigluse, ebaeetilisuse või arulagedusega kokku puutub. Tal jätkub jõudu koguni terve planeedi tuleviku pärast südant valutada. Näiteks arvab ta, et inimesed peaksid hakkama taas kandma väärikast materjalist töömahukaid rõivaid, mis peavad kaua vastu ning mida põlvest põlvegi pärandada annab.
“Praegu käivad inimesed ju justkui kilekottides ringi. Mis kergelt saadud, see visatakse ka kergelt ära ja mittekõdunevad prügikuhjad aina kasvavad. Iga ülearu toodetud asi saastab aga maailma ja kiirendab viimsepäeva saabumist,” ütles ta.
Nii et maailmalõpp võib tema arvates saabuda küll, aga mitte 21. detsembril ja mitte sel juhul, kui me arukamalt elama õpime.
Anu Raua elukäik
Sündinud 10. mail 1943 Moskvas
Lõpetanud 1961 Tallinna 22. keskkooli ja 1967 tekstiilikunsti alal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia
1967-1970 töötas kunstnikuna koondises Uku
1972. aastast kunstiakadeemia õppejõud, alates 2009 emeriitprofessor
1994-2001 Viljandi Kultuuriakadeemia professor
1979 sai Kristjan Raua nimelise kunstipreemia, 1994 Eesti Taassünni auhinna, 1998 Valgetähe III klassi teenetemärgi ja 2012 Eesti rahvuskultuuri fondi elutöö tänuauhinna
Liivi Soova, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse esimees:
Kui vaadelda eesti rahvakunsti ja käsitööd püramiidina, siis istub selle tipus triibuseelikus Anu Raud. Anu on kui loodud õpetajaks: ta oskab kogu seda tarkust, mis temas on, nauditavalt ja lummavalt edasi anda. Kui me algul olime kurvad, et Anu Tallinnast ära oma Kääriku tallu kolis, siis nüüd oleme aru saanud, et seal on tema tarkus üksnes võimendunud. Anu on rahvakunsti ja käsitöö liidu auliige ning ilma tema mõjuvõimsa isiksuseta ei kujutaks me oma liitu ettegi.
i
RIINA MÄGI
