Jõgeva vallast Paduvere külast võrsunud ajakirjanikul ja toimetajal Anu Jänesel on trükivalgust näinud kolmas ilukirjanduslik teos „Kaugel tuikab tähesilm“, mis jutustab koolitüdrukute elust Teise maailmasõja eelses Eestis Vabariigis ja kannatustest nõukogude okupatsiooniaastatel.
Kuidas tekkis mõte kirjutada raamat Tartu koolitüdrukute elust kolmekümnendate aastate lõpul?
„Minu kooliajal, mis jäi hoopis teistsugusesse aega kui kolmekümnendad, meenutas mu ema tihtilugu oma koolipõlve ning pajatas sellest mõningaid toredaid seiku ja naljakaid juhtumeid, mille üle veel tagantjärele koos naersime. Tollane aeg näis mulle siis nõnda kauge ja tabamatu, aga eks tüdrukud ole igal ajal mingis mõttes ka sarnased. Unistavad, otsivad elus oma kohta, neis peitub paras ports edevust ja iseteadvust ning muidugi viskavad nad vahetevahel ka mõne vallatu vimka. Killukese nende tüdrukute unistustest ja oma tee otsingutest tahtsingi kirja panna, kas siis tõeselt või vähem tõeselt.“
Raamat põhineb suuresti teie ema kirjapandud mälestustel. Kas neid korduvalt lugedes olete midagi uut avastanud?
„Suuresti“ on ehk liiga palju öelda, sest vahetut koolielu ema kirjapandust ei leiagi. Küll aga annab tema muude talletatud mälestuste seast üht-teist välja noppida ja sellesse eluolusse sobitada, eriti mis puudutab ta kodu ja peret. Kõik need mälestuskillud on juba kordi üle loetud ning mõttes ka endal läbi elatud. Ja mõningad neist ajavad lausa ihukarvad püsti. Näiteks kõik need õõvastavad pealesunnitud muutused, mis leidsid aset seoses Vene sõjaväebaaside tulekuga ning mis ka koolitüdrukust mööda ei läinud. Eriti kui kirsasaapad tümpsuvad su kodutänaval. Jälitamine, läbiotsimised, ülekuulamised, arreteerimised… Hirm. Peategelase ülekuulaminegi leidis päriselt aset – täpselt nii, nagu raamatus kirjas. Aga ülejäänud tegelaskujude, nende mõttemaailma ja käekäigu puhul ei jäänud muud üle, kui tuli kujutlusvõimele vabad käed anda.
Kui kaua raamatu kirjutamine aega võttis? Mis tegi selle huvitavaks, mis keeruliseks?
Kirjutamisele kulus umbes aasta, suurema osa ajast nõudis sellesse ajajärku sisseelamine. Ainuüksi tollasesse Taaralinna olustikku „sulandumine“ võttis üksjagu aega. Huvitavaks ning ühtaegu keeruliseks ehk tegigi see ajastu hõngu püüdmine ning tabamine. Kui hästi või halvasti see mul õnnestus, raske öelda… Eks alati saab paremini. Aga kohati tekkis vaimusilmas küll tunne, justkui astuksin ise selle koolimaja hämaratel treppidel, seisatuksin Kivisillal, mida ma mõistagi ihusilmaga näinud ei ole, või istuksin Apollo kino loožis punaka valguse joas. Sain seeläbi osa millestki, mida maises elus pole kogenud.
Millisest Tartu tütarlaste koolist raamat jutustab, millisel tänaval kool paiknes?
Lugu räägib Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi (TTG) kasvandike, täpsemini selle ühe kooliastme, reaalkooli tüdrukute elust. Teatavasti jagunes TTG 1937. aasta muudatuste kohaselt kolmeks koolitüübiks: viieklassiline progümnaasium (4. kl järel), kolmeklassiline reaalkool (6. kl järel) ja neile toetuv gümnaasium. Kõik need tegutsesid ühe katuse all ja ühe direktori juhtimisel. Kool paiknes Riia ja Kalevi, endise Karlova tänava nurgal, kunagises aadlielamus. Koolimaja hakkas vägisi kitsaks jääma ning juba kavandati ka uue, avarama maja ehitamist, kuid sõda tõmbas kõigile headele plaanidele kriipsu peale. Vähe sellest – hävines seegi maja, mis olemas oli.
Kuivõrd kattub kirjapandu selle kooli tegelike oludega?
Tegelike oludega kattub paljuski. Kõigepealt muidugi kooli eriline vaim, uhkus olla selle kasvandik.
Ühelt poolt valitses range kord ja nõudlikkus – ühtne koolivorm, täpselt paika pandud soengud, kogunisti sukavärv ja kingade tegumood –, teisalt õpetajate soe suhtumine oma kasvandikesse ning mingis mõttes isegi teatav vabameelsus. Mis puudutab koolielu laiemalt, siis – pole midagi uut siin päikese all. Tollalgi murti piike selle kallal, kas olla karsklane või pidada parajust; vaieldi naise eneseteostuse võimaluste üle; peeti kirjanduslikke kohtulahinguid, mõisteti hukka „tänapäeva noore“ allakäik, korraldati kõne- ja lühijutuvõistlusi. Kõik seesugused sündmused leidsid koolis päriselt aset ning kõiki neid on raamatus ka kajastatud.
Kas raamatut võib nimetada teatud mõttes ka ajalooliseks romaaniks?
Kui üldse, siis – jah – võib-olla ainult teatud mõttes, tinglikult. Laiemas plaanis on tegu ikka puhtal kujul ilukirjandusliku loominguga, mõttelennust sündinud tegelaste, nende elu ja tundemaailmaga. Ehkki, raamatus kujutatud tähtsamad sündmused on ju päriselt Taaralinnas aset leidnud ning küllap on neil tähistel ajalooski oma koht. Nii Tartu vabastamise kui ka vabariigi 20. aastapäeva tähistamine ning president Pätsi külaskäik Taaralinna on kahtlemata osa ajaloost.
Teie juured on Jõgeva vallas, kas see paik ulatub otsaga ka raamatusse?
Niipalju küll, et peategelase Saale juured ulatuvad samuti neile maile, omaaegsesse Laiuse kihelkonda. Seal oli tema kodu, mille järele ta Tartu üürikorteris nii tihti igatseb. Enne olid seal juuri ajanud tema isa ja isaisa. Nii et mingis mõttes ulatuvad otsapidi raamatusse koguni mitme sugupõlve juured.
Mida tähendab pealkirjas olev kujund tähesilm?
Tähesilm, see on ju täht. Sel võib olla mitu tähendust. Usun, et kusagil kaugel, kujuteldaval silmapiiril kumab meil kõigil oma täht – kas mõni soov või unistus või eesmärk, mille poole püüdleme ja teel oleme. Aga lihtsamalt võttes võib see olla tumedas öötaevas plinkiv tähesilm, mis meile ikka ja jälle vastu vaatab, mille poole oleme kiiganud küll lootuses, küll lootusetuses. On kuidas on, aga tähed juhivad meie teid ja käike nii või teisiti, kas me ise seda usume või mitte.
Tallinnas on raamatu esitlus 20. veebruaril. Kas esitlus tuleb ka Tartus, või on kavas see Jõgevamaal korraldada?
Seda on praegu veel vara öelda, kas ja kus. Enne tuleb ära oodata, mida lugeja raamatust arvab. Kui see head vastukaja leiab ning huvilised endast märku annavad, siis – miks mitte! Eks lähikuud näitavad.
JAAN LUKAS
