Ajakirjaniku, kahe ilukirjandusliku raamatu autori Anu Jänese austus eesti keele ja kirjanduse vastu sai alguse kooliaastatest Vaimastveres ja Jõgeval.
Pärast Arukate Akadeemia seenioridega kohtumist, rääkis Anu Jänes oma raamatute saamisloost, milleks on andnud inspiratsiooni ennekõike loodus ja lähedased inimesed, nende unistused ja läbielamised. Lähenevad Riigikogu valimised ergutasid küsima poliitikute eesti keele kasutuse kohta.
Kust üldse sai alguse huvi ja armastus emakeele ja kirjanduse ning kirjutamise vastu?
„Suurt rolli mängis siin kodu. Mu ema pidas kolhoosis raamatupidaja ametit, kuid oli suur kirjandushuviline. Luges ise palju ning tegi üleskirjutusi oma esivanemate elust, enda lapsepõlvest, noorusaastatest, aegade jooksul suguvõsa saatust mõjutanud sündmustest. Tema sütitas paljuski ka mind.
Peale selle on mul hiiglamoodi vedanud eesti keele ja kirjanduse õpetajatega. Vaimastveres õpetas neid aineid nõudlik koolmeister Erna Vildmaus, kes ootas õpilastelt sisukaid ja ilmekaid kirjandeid, pani erakordset rõhku ilusale käekirjale, aga õpetas ka ilulugemist. Selle trenni tuules tulin pärast keskkooli üle-eestilisel isetegevuskonkursil koguni rajooni laureaadiks ja astusin Tallinnas Kirjanike Majas üles Betti Alveri luuletusega „Tulipunane vihmavari“. Jõgeva keskkoolis andis eesti keelt ja kirjandust Siiri Veskis. Jälle tore õpetaja, kes tundis hästi oma ainet ning oskas õpilastes selle vastu huvi äratada. Nii et kirjandite kirjutamisega olin ikka omadega mäel.“
Kui palju olete enne esimeste raamatute trükis avaldamist nii-öelda sahtlisse kirjutanud?
„Eks teismelisena sai salmikutesse ikka üht-teist kritseldatud, nii pilte kui ka värsikatsetusi. Aga midagi suuremat sahtlisse varjule pannud ma küll ei ole. Mingeid mõtteid ja mälupilte on küll ammugi peas keerelnud, kuid olen seda meelt, et enne kui need kirja panna, tuleb endaga aru pidada… Kaante vahele tasub need panna alles siis, kui tunned, et su mõtted ka teistele midagi ütlevad.”
Mõtestage palun lahti oma esikromaani „Õuekummelist kaduvikku“ pealkiri.
„Igaühel meist on siin elus oma kummelirada, olgu siis päriselt või mõtteline. Sellest, algul vaid koduõuel vonklevast kummelirajast saavad alguse kõik teed laia maailma. Lapsena ei tea kunagi, kuhu see välja viib, kui palju tõuse või langusi või käänakuid kellegi teel on… Ometi, kusagil aimamatus kauguses suubuvad kõik need rajad viimaks ühte ja samasse kohta – kaduvikku.“
See raamat on suuresti teie lapsepõlvest, mis valdavalt jäi viiekümnendatesse aastatesse. Millistena on toonased inimesed ennekõike meelde jäänud?
„Eks laps vaatab kõike lapsesilmadega. Alles tagantjärele saan aru, kui keeruline neil inimestel selles ajas oli. Seljataga olid ju sõjakoledused, küüditamine, lähedaste hukkumine… Tuli käia nagu noateral, elada nõnda, et punavõimu silmis „õigeks jääda“, samas kui süda rääkis hoopis teist keelt… Kes neist koledustest veel eluga pääsenud oli, teadis elu hinda ja oskas pidada inimesest enda kõrval. Mäletan seda, et inimesed hoidsid kokku, olid üksteisele toeks. Aga on ju teada tõde, et hädas hoitakse ikka kokku. Sama lugu oli ju meie viimasel ärkamisajal, kui ennast vabaks laulsime. Tugev ühekuuluvustunne tekibki ajaloo pöördelistel momentidel.“
Äsja ilmus teil luuleraamat „Kord olen sirelisuru“. Mis luuletuste kirjutamiseks inspiratsiooni andis?
„Aastaid kerisid mu mälus ja silme ees pildid lapsepõlvekodust ja selle ümbrusest, looduses iseendaga oldud hetked. Õnneks olin ma lapsena prii koormavatest tehnikavidinatest, tollal ei olnud isegi televiisorit. Sain hommikust õhtuni uidata metsas ja põllul, rääkida lille ja lehega, vaadata taevast ja pilvi. Aga mis puutub sirelisurusse, siis tema on meie suurimaid ööliblikaid. Räägitakse, et sirelisurule on väga raske peale sattuda. Mul õnnestus mõni aasta tagasi siiski üks surulane isegi pildile püüda – nüüd ehib ta mu luuleraamatu kaant. Keda huvitab, kuidas see loomake täpselt välja näeb, võib teda guugeldada.“
Kas teid võib nimetada nii ajakirjanikuks kui ka kirjanikuks?
„Laias laastus võib ajakirjanikuks nimetada, seda ala olen ma ülikoolis õppinud. Ja eks ma olengi nii toimetajatööd harjutanud kui ka ajakirjaniku ametiga rinda pistnud. Kirjanikuks ma ise küll end ei nimetaks, pagasit on vähevõitu… Aga kui õnnestub veel midagi kaante vahele saada ja keegi nõndamoodi arvata võtab, siis see on tema asi. Ma ise enda kohta nii kõlavat nime suhu võtta ei tihka. Küll aga meeldib mulle pidada end emakeele eesistujaks.“
Peagi tulevad valimised. Riigikogusse kandideerijad võtavad sõna, tutvustavad end plakatitel. Kuidas on lood poliitikute eesti keelega?
„Plakatid tehakse ju reklaamibüroo käe all. Loodetavasti seal ikka on appi võetud keeletoimetajad. Aga sõnavõtud räägivad küll keeloskusest või -oskamatusest, lubamatult palju kuuleb kantseliiti. Aina ja aina räägitakse prioriteetidest – kellel on viis prioriteeti, kel veel rohkem. Võiks ükskord endale selgeks teha, et prioriteet on üks ja ainuke, peamine eesmärk. Ja nii see eesti keeles ongi! Teine sõna, mida valesti pruugitakse, on „väljakutse“. Ei ole vaja võtta otse inglise keelest! Väljakutse saab esitada kas tuletõrjele, kiirabile või politseile… Inimese ees seisab ikka kas ülesanne, proovikivi või katsumus. Samuti riivab kõrva „suured tänud“, kui eesti keel pakub ometi – suur tänu, palju tänu, tuhat tänu jms.“
Kas tundsite ka legendaarset eesti keele asjatundjat, ajalehtede Postimees ja Edasi kauaaegset keeletoimetajat Helju Valsi?
„Jaa, muidugi! Veel viimastel eluaastatel käis Helju Vals ikka visalt kord kuus Tallinnas Ajakirjanike Liidu keelesektsioonis noorematele oma kogemusi ja õpetussõnu jagamas. Sealt ei raatsinud ma kunagi puududa!“
Eesti keele sünonüümiks sobib Eestis ja eestlaste hulgas emakeel?
„Iseenesestmõistetavalt.“
Aga mõned ultraliberaalid arvavad, et nais- ja meessugu ei tohiks lasteaias, koolis – ega kogunisti ühiskonnas – eristada.
„Mis siis muud, kui tuleb hakata rääkima vanemate keelest!“ (Anu Jänes ironiseerib)
Kas olete oma venna Tiit Läänega teineteist kirjutamisel mõjutanud?
„Kuigi mõlemat kisub kirjutama, oleme kumbki siiski omaette huvidega. Teda köidab kõige rohkem spordiajalugu, innustavad selle suurkujud. Minu mõtted käivad igapäevaradu.“
Kui sageli sattute Jõgeva maile? Millised on muljed?
„Viimasel ajal kahjuks üsna harva, aga siinseid muutusi ja edasiminekut märkan alati. Ja kodukandist on jäänud kogu eluks soojad mälestused. Pealegi, siin on mu lapsepõlve mängukaaslased ja hulk teisi toredaid inimesi, neid on eriline rõõm kohata.“
Mis on teie järgmine loominguline plaan?
„Trükikojas ootab oma järge romaan Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi (tänane Miina Härma Gümnaasium – toim) kasvandike elust 1930. aastate lõpul. Mu ema õppis tollal selles koolis. Tema räägitud huvitavad juhtumised ja mõningad märkmed kooliajast ärgitasid seda lugu kirja panema.“
Olete täiskasvanud tütre ja poja ema ning vanaema. Kas valvate ka lapselaste keelekasutuse järele?
„Eks lapselapsed õpivad emakeelt ennekõike ikka oma emalt ja isalt. Aga kui kuulen neid midagi inglise keelest „laenamas“, siis kohe sekkun. Mis teha, kutsehaigus.“
JAAN LUKAS
