Jõune külas Tiidu Talus peab pensionipõlve endine maadleja ning tõstesportlane Ants Tiidor, kelle sportlasekarjäär piirdus küll vaid kümne aastaga, kuid kellel on siiski ette näidata aukartust äratavalt suur hulk diplomeid.
“Minu lapsepõlves elas siin külas palju lapsi. Mäletan, et veetsime suure osa ajast jões ja püüdsime kivide alt kalu,” meenutas Ants Tiidor. Sellel ajal oli jõgi tema mäletamist mööda veel ilus, puhta veega ja kinni kasvamata. Karjasepõlvgi on Antsule lapsepõlvest tuttav. “Ega see karjas käimine kuigi meeldiv tegevus olnud. Õnneks täitsime seda kohustust vanema vennaga kahasse,” rääkis ta.
Antsu koolitee algas tollases Jõune algkoolis, kus oli neli klassi. Koolmeistriametit pidas siis Ilmar Jaan.
Kahe kilomeetri pikkust kooliteed tuli jalgsi käia. Seal tuli mõndagi ette ja nii jõudis Ants mõnikord koju alles hilja õhtul. Tollel ajal oli ümbruskonnas hulgaliselt metsavendi, kelle peale julgeolek usinalt jahti pidas. “Internaadis magasime poistega mitmekesi ühes voodis ning mäletan neid kordi, kui meil tekk pealt ära tõmmati ja taskulambiga tuld silma näidati,” rääkis ta. Mõned metsavennad seal ka tabati.
Päästis onu tark tegutsemine
Ants Tiidoril on selgelt meeles 1949. aasta küüditamine. Tema oli emaga tuttavatel külas, isa oli koos oma vanema pojaga hoopis Tallinnas. “Nad ei läinud sinna küüditamise eest pakku, vaid olid seal täiesti juhuslikult. Meie küüditamisest midagi ette ei teadnud,” meenutas mees.
Antsu isa tehti esimest korda kulakuks 1948. aastal. Nende kodukanti oli nimelt jäänud mitmeid sõjapõgenikke, kes leidsid nende talus tööd ja teenistust. Mõned kadedad naabrid käisid aga kaebamas, et seal kasutatakse võõrast tööjõudu. Antsu onu suutis Puurmani vallavalitsuses asjad ära klaarida ning selgeks teha, et sõjapõgenikud on metsatöölised, kes Tiidu talus abiks käivad. Tänu onu asjaajamisele pääses Antsu isa 1949. aasta küüditamisest. Küll märkas Ants pärast vaheaega kooli minnes, et mitmed lapsed olid puudu.
Tallinnast sai alguse spordihuvi
Pärast Jõune algkooli lõpetamist oli Ants Tiidori ainukeseks võimaluseks jätkata kooliteed Saduküla seitsmeklassilises koolis, kuhu oli kodunt viis kilomeetrit. Tallinnas elavad tädi ja onu otsustasid noore maapoisi oma pere lastele lisaks koolitada võtta. Nii jõudis Ants Saduküla koolis käia vaid kuu või paar, kui elutee ta 1953. aastal pealinna viis. Seal asus ta õppima Tallinna 16. Keskkooli.
“Eks ma Tallinnas õppisin tundma ka linnapoiste vigureid. Kooli direktor arvas, et maalt tulnud poisil tasuks neljanda klassi õppekava uuesti läbi teha ja nii jäin ma klassikursust kordama. Võib-olla oleksin ma seal hea tahtmise korral kohe viiendasse klassi edasigi saanud, kuid mul oli nii lihtsam linnaeluga harjuda. Eelkõige on mulle Tallinna koolist meelde jäänud heal tasemel läbi viidud kehalise kasvatuse tunnid, kus vahel käisime ka läheduses asunud paemurruaukudes ujumas. Tallinnas õppisin ühes klassis praegu tuntud psühhiaatri Jüri Ennetiga.”
Kuid sportlikku tegevust jätkus väljaspool kooligi. “Valmistasime puulabidad, millega tennist mängisime. Lasnamäel kooli kõrval asunud tühjal platsil, kus toimusid ka meie kehalise kasvatuse tunnid, tagusime poistega vuttigi. Just Tallinnas veedetud kolme aasta jooksul tekkis minus spordihuvi,” rääkis Ants.
Talle on Tallinnast meelde jäänud õhtused jalutuskäigud , Lasnamäelt mere äärde Russalka juurde. Talviti aga ehitasid poisid paemurruaukudesse suusatrampliine.
Tagasi Sadukülla
“Juba 1956. aastal tulin ma Saduküla kooli tagasi ja lõpetasin selle 1957. aastal. Tallinna ma jääda ei tahtnud, sest linnaelu pole mulle kunagi meeldinud,” rääkis ta. Saduküla kooliski jätkas Ants spordiga tegelemist. Poomil panid poisid sageli oma osavuse proovile, püüdes üksteist sealt maha nügida. “Ka 16-kilogrammist pommi proovisime poistega üles vinnata,“ jutustas mees.
Saduküla kooli lõpetamise järel leidis ta lehest kuulutuse, kus anti teada, et Luual asuvasse metsamajandustehnikumi saab minna metsamajandust õppima. “Nii ma koos isaga võrri pakiraamil Luuale kohale sõitsin. Ilus mõisahoone ja uhke park meeldisid nii isale kui minule ja nii ma sinna dokumendid sisse viisingi,” jutustas Ants Tiidor.
Luual õppisid koos noortega ka vanemad mehed ning noortel poistel oli alguses tükk tegemist, et õpetajaid ja vanemaid õppureid mitte segi ajada. “Mäletan, kuidas ükskord tuli “korrapidaja õpetaja” ning kutsus meid õhtul kartuleid koorima. Läksime siis selle käsu peale neljakesi kogu oma toa poistega kohale. Kartuleid koorides nägime, et “õpetajad” praevad köögis jäneseliha ning võtavad napsi. Siis oli muidugi selge, kellega tegemist. Kuid me ei tahtnud ka vastu hakata ja koorisime kartulid siiski ära, ehkki magama saime alles öösel kella kahe ajal,” meenutas Ants.
Tugev tahe viis sihile
Talve saabudes sai Ants Tiidor asuda taas talle südamelähedase maadlusega tegelema. Tehnikumi spordisaalis oli neli suurt põhuga täidetud tugevalt tolmavat maadlusmatti. Maadlejaid juhendas alguses Koit Kümnik, kes oli väga nõudlik ning pani poistele kõva mahvi peale. Juba teisel trennipäeval oli suurest maadluse vastu huvi tundnud seltskonnast alles jäänud vaid veerand, Ants Tiidor nende seas.
“Alguses küll kondid valutasid ning väsimus oli suur, kuid läksin sellegipoolest kohale. Hiljem jäid treeningud hõredamaks, valugi läks üle ning siis hakkas rassimine mulle meeldima. Aasta hiljem asus maadluspoisse treenima Hillar Johanson, kes võttis selle väga tõsiselt käsile. Kui ma partermaadluses sain vastasel korralikult ümbert kinni võtta, tõstsin ta maast üles nagu naksti ja ristvöö tegin alati ära. See oli minu “leivanumber” ja kõik vastased kartsid mind,” jutustas kunagine spordimees.
Paralleelselt maadlusega tegeles nooruke Ants Tiidor ka tõstmisega. Luual õppides hakkasid Antsul tulema juba tõsised sportlikud tulemused, seda nii klassikalises maadluses kui tõstmises. “Kui esimest korda Jõgeva rajooni maadlusvõistlustel esikoha saavutasin, ei teatud alguses, kes ma olen. Hiljem muidugi teadsid mind juba paljud spordiinimesed. Käisin sageli spordiühingu “Jõud” koondisega maadlemas. Kunagi sattusin Tallinnas peetud maadlusvõistlustele, kus Kristjan Palusalu oli matikohtunik. Pärast üht matšivõitu tõstis ta seal mu üles. Ka Johannes Kotkast ja August Englast olen ma maadlemas näinud,” meenutas ta.
Kaarepere kultuurimajas 1958. aastal korraldatud tõstmisvõistlustel surus ta 35 kilogrammi ja tõukas 45 kilogrammi sirgetele kätele. Kolme tõste kogusummas vinnas Ants üles 222 kilogrammi. Vastaseid oli neil võistlustel Antsule vähe ja ta võitis seal tõstmises esikoha.
Spordihuvi oli sõjaväes kasuks
Luua metsanduskooli lõpetamise järel 1961. aastal suunati Ants Tiidor tööle Saduküla sovhoosi, kuid veel samal aastal kutsuti ta armeeteenistusse, mis möödus Valgevenes, Poola piiri äärses Bresti linnas asunud jalaväepolgus.
“Mina trehvasin 57 millimeetrise läbimõõduga tankihävituskahurite rühma. Meie vedasime oma kahurit ja varustust masina järel, teistel tuli kogu seda träni ise järel vedada ja seljas tassida,” meenutas ta. Sõjaväeteenistuseski sai Ants Tiidor tugeva maadlejana endale nime teha, võites diviisi võistlused. Maadlusvõistluste järel, kui teised maadluspoisid oma väeosadesse tagasi saadeti, jätkas Ants Tiidor võistlusi tõstjana. Kui ka tõstevõistlused läbi said, asus ta lauatennist mängima. Nii sai ta kolm kuud spordiroodus veeta.
Saatuslik reesõit tõi ellu pöörde
Armeeteenistusest naasis noor mees tagasi Saduküla sovhoosi. Töö kõrvalt jätkas ka õpinguid, sest tehnikumist oli ta saanud erialale lisaks mittetäieliku keskhariduse. Nii viisid õpingud ta Jõgevale töölisnoorte kooli. Sadukülast oli Jõgevale pikk maa käia ja nii sattus Ants Tiidor tööle Estonia kolhoosi metsatehniku ametisse, kus palganumbergi võrreldes Saduküla sovhoosiga natuke suurem oli.
“Käisin 1958. aasta talvel suuskadega Painkülla, et inimestele raielanke kätte näidata. Oli vinge tuul ja nii tehti mulle ettepanek sõita kohale hobusega,” meenutas Ants reesõitu, mis talle saatuslikuks sai.
“Ise ma sellest sündmusest suuremat ei mäleta. Teadvusele tulin kolm päeva hiljem Tartu haigla reanimatsiooniosakonnas. Olime viie-kuue mehega ree peal, tee oli kitsalt lahti aetud. Meile tuli vastu kolhoosi loomi vedanud masin. Äkki hüppas hobune autole ette. Ohje hoidnud mees sai kohe surma, viga saanud hobune lasti kohapeal maha. Mind koos Kalju Leinoga viidi Tartu haiglasse. Minul tekkis suur verevalum kaelale närvipõimiku kohale ning pea oli tugevalt lõhki. Ligi 11 tundi olin ma operatsioonilaual. Paraku ei andnud operatsioon häid tulemusi. Esialgu määrati invaliidsusgrupp kuueks kuuks, hiljem muudeti see eluaegseks, sest vasak käsi sellest ajast alates enam ei liigu. Paraku jäi pooleli ka minu sportlasetee. Nägin veel hiljem uneski, kuidas kusagil maadlen. Mängisin küll veel vahel lauatennist ja isegi suusatamas käisin ning diplomigi sain selle eest,” rääkis ta.
Enne avariid EPA kaugõppe osakonnas alustatud õpingudki jäid noorel mehel õnnetuse tõttu pooleli. Õnneks ei seganud invaliidsus Antsul tegemast metsatehniku tööd ja nii sai ta selles ametis jätkata. Ta töötas 1992. aastani.
Leidis kaasa Kassinurmest
“Juhtusin oma tulevase tollal Kassinurmes elanud abikaasa Taisiga kokku ühel 1970. aastal toimunud metsameeste koosolekul, sest temagi oli metsakasvatusega tegelev inimene. Elama asusime siia minu koju, sest teised vennad ja õde olid selleks ajaks juba oma teed läinud. Elasime siin koos vanematega, kes mõlemad on praeguseks manalateele läinud,” jutustas Ants Tiidor.
Juba aasta pärast tutvumist noored abiellusid ning tänaseks on peres suureks sirgunud kolm tütart. Aastal 1973 nägi ilmavalgust tütar Kristiina, 1976. aastal sündis Mariina ning 1981. aastal pesamuna Liina.
Praeguseks on Ants Tiidor neljakordne vanaisa. Vanema tütre perre sündis tütar Kaidi, keskmise tütre peres on poeg Ürgen ja tütar Ella-Maria ning nooremal tütrel on peres poeg Mathias.
Maaeluta pole Eestil tulevikku
Oma elule tagasi vaadates on Ants Tiidoril mõistagi väga kahju sellest, et ränk õnnetus ta sportlasetee lõpetas. Siiski on tal praegu ette näidata suur pakk võistlustelt saadud diplomeid. Majapidamistöödega, ka traktori juhtimisega saab mees hakkama. Tänu sellele kasvatab pere põhilise toidu oma aias ja põllul. Isegi lehma peetakse Tiidu talus.
“Lapsed käivad meil pidevalt abiks. Ega me ise ei jõuaks enam midagi suuremat ära teha,” rääkis peremees.
“Minu elutöö on tehtud ja lapsed üles kasvatatud. Mäletan, kuidas me Eesti taasiseseisvumise järel kõik suured entusiastid olime ja kuidas oma tulevikku ette kujutasime. Siis lubati, et elu maal läheb suure hooga edasi ja et maakoolid täituvad lastega. Maal pidavat ju need kõige õigemad lapsed kasvama. Käies praegu Sadukülas, on kurb vaadata, kuidas sovhoosi töökoja tühjad aknaavad mustendavad. Minu sooviks on, et elu maale tagasi tuleks. Ilma maaeluta pole Eesti riigil tulevikku.”
Ants Tiidori elukäik
*Sündis 1941. aastal Tartus
*Sünnikodu asub Puurmani valla Jõune külas
Tiidu talus
*Mõisate ajal asusid Antsu vanavanemate taluhooned Jõune küla keskuses, tema vanavanaisa ostis maad Pedja jõe äärde
*Nii toodi omaaegne rehielamu 1881. aastal praegusesse asupaika
*Maa ostmiseks tuli võlgu võtta, seda maksti tagasi kuni Vabadussõja alguseni
*Aastal 1905 hakkas Ants Tiidori vanaisa ehitama talu kõrvale veskit, mis tegutses veel kolhoosiajalgi
*Koolitee algas neljaklassilises Jõune algkoolis ja jätkus Tallinna 16. Keskkoolis
*1956. aastal tuli tagasi Sadukülla ja lõpetas seal 1957. aastal seitse klassi
*Edasi õppis Kuremaa Metsamajandustehnikumis
*1961. aastal suunati tööle Saduküla sovhoosi
*Maadles, kogus tuntust tõstjana
*Aega teenis Bresti lähedal
*Töötas Sadukülas ja Estonia kolhoosis metsatehnikuna
*Elas läbi raske õnnetuse, pidi loobuma spordist
*Abiellus 1972, peres on suureks sirgunud kolm tütart
*Praegu neljakordne vanaisa
*Pensionile jäi 1992. aastal
i
TOOMAS REINPÕLD
