Ants Nurk on põline jõgevlane, Kaitseliidu taastaja ja esimene Jõgeva maleva pealik. Eestimeelne mees, kes seniajani kõik parteid on ära põlanud.
Kõige tõsisemad esimesed mälupildid seostuvad 1937. aastal sündinud Antsul aastaga 1941, mil Nurkade pere elas Jürmanni kaupluse teisel korrusel. See oli puumaja ja asus sellel kohal, kus praegu on politseimaja esine park.
Rahvast aeti rongile ja linnake oli leekides
„Jürmanni kauplus oli umbes samasugune hoone, nagu on praegu Jõgeva Majandusühistu ehitusmaterjalide kauplus, ainult et see on kivist, ja maja kus meie elasime, oli puust. Sellel kohal, kus praegu asub pank, oli tollal apteek. Olime apteegi aias, kui algas küüditamine. Ema ja teised naised nutsid, see jäi mulle meelde, et rahvas oli nii kurb ja siis tulid autod, mida juhtisid vene sõdurid, eesti perekonnad peal, need inimesed toodi jaama ja pandi vagunitesse,” meenutab Ants Nurk.
1941. aasta juunis oli soe ilm, tee tolmas ja enam-vähem kahe päevaga sai küüditamine läbi. „See oli ju ette valmistatud. Jõgeval polnud sellist liiklust enne olnudki. Meie korteri aknast oli raudteejaam ka hästi näha,” räägib mees.
Isa oli tollal neljane Ants Nurk kaotanud juba aasta varem. 1940. aasta talv oli karm, isa tahtis perele uut maja ehitama hakata, käis meestega metsas, jäi aga kopsupõletikku ja suri. „Suri loomulikku surma, õigel ajal. Tema haud on Kursi kalmistul. Erinevalt paljudest oma eakaaslastest tean ma, kuhu mu isa maetud on,” tõdeb üksiku lapsena üles kasvanud Ants August Nurk.
Mõned nädalad pärast küüditamist läks Ants emaga linnast ära, sest sõda oli alanud. „Oli teada, et sakslane varsti tuleb, ja venelased panid seetõttu palju maju põlema. Me polnud linnast kaugel, olime emaga Kureojal, kui kuulsime, et ka meie kodu ja Jürmanni kauplus põlesid maha.”
Lahinguid 1941. aastal Jõgeval ei olnud, kuid linnake oli leekides nagu paljud teised Eesti linnad, millele taganevad punaväelased tule otsa panid.
Saksa ajal elas rahvas tavalist elu
“Venelased valmistusid sakslasi vastu võtma Pakaste all, seal olid neil kaitsekraavid valmis ja seal oli ka väike tulevahetus,” meenutab Nurk. Nemad olid emaga sel ajal Kureoja heinamaal, kuhu tee oli ilusti näha. “Venelaste auto seisis, üle künka tuli üks või kaks Saksa mootorratast, neid hakati tulistama, nad keerasid ümber ja siis pandi autole miinipildujatuli. Auto läks põlema, ma ei tea, mis meestest sai. Meie läksime talu keldrisse, tollal olid taludel võimsad maakivikeldrid. Olime keldris paar tundi, kui välja tulime, siis oli kogu heinamaa ja taluümbrus juba sakslasi täis.”
Saksa ajal elas maarahvas Nurga kinnitusel tavalist elu ja midagi eriti ei muutunud. „Inimesed ei pidanud ennast enam peitma, julgesid jälle vabalt käia ja olla, normid polnud ka kuigi hullud. Mu onu oli talumees, ma tean, et süüa oli ja rahvas ei nälginud,” räägib Nurk.
1944. aastal pidi Ants peaaegu põgenema. Ristiisa Karl Kabel, kes oli Kaitseliidu ohvitser, tuli Tartust koos sealse maleva pealikuga veomasinaga Tartust Jõgevale. Meestel oli plaan minna naiste ja lastega Rootsi, kuid nende sõit viis vaid Järva-Jaanini.
“Ristiisa abikaasa Leida ootas viimaseid päevi last. Ta ei kannatanud enam raputamist ja ütles, et ükskõik, kas tapavad venelased või suren ma selle sõiduga. Nii viidi meid metsatallu, naised jäid lastega maha, mehed aga jõudsidki Rootsi ja läksid sealt edasi Kanadasse. Ristiisa tuli 1992. aastal veel tagasi, suri Viljandis,” räägib Nurk, kes pole seda mahajäämist elu jooksul kahetseda osanudki.
“Olen siin Eestimaal ka oma missiooni eesti rahva ja riigi ees täitnud,” lausub Jõgeva Kaitseliidu taastaja.
Jõgeval oli ausaid ja eestimeelseid õpetajaid
Kooli läks Ants juba nõukogude okupatsiooni ajal. Ema oli selleks ajaks Siberisse saadetud. „Ega selleks mingit põhjust polnud vaja, tulid ükskord koju järele ja viisid ära,” meenutab poeg, kes elas mõned aastad nii oma onu kui ka ema sõbranna juures.
Et Antsu ema oskas õmmelda, sai ta Siberis hästi läbi ohvitseride naistega ning kui ta tervis seal läks väga viletsaks, tellinud nood oma mehi, et laske ta minema. „Ema akteeriti. Oli niisugune mõiste, see tähendas, et lasti koju surema. Elas aga pärast seda veel kaua, 86-aastaseks!”
Küsimusele, millist ajalugu ta nõukogude koolis õppis, vastab Ants Nurk, et tema õpetaja oli Eino Veskis, kes rääkis mitte punast juttu, vaid enam-vähem nii, nagu ajalugu oli. Arusaajaid ja eestimeelseid õpetajaid oli Jõgeval Nurga kinnitusel teisigi.
Nii näiteks tassis Ants kord kooli eestiaegseid ajakirju Kaitse Kodu, millest aga eriti suurt pahandust ei tulnudki, sest kuigi õppealajuhataja oli Jõgeva Rajooni Täitevkomitee esimehe abikaasa, kutsuti asja lahendama eesti keele õpetaja, kes pidi välja selgitama, millise talu lakast poisid niisugust „vanapaberit” leidsid.
„Õpetaja oli eestimeelne naine, tema mees oli 20. diviisis sõdinud. Tuli minuga kaasa ainult poolele teele ja ütles, et Ants, peida need ajakirjad ära, kui sul neid veel on. 1953. aasta suvel käis Ants koos sõbraga Palupere külas vendadel Illisonidel abiks turvast lõikamas.
„Illisoni Ants ja Juhan olid Peterburist revolutsiooni ajal ära tulnud eestlased. Need mehed ajasid ka tol ajal enam-vähem sama juttu, nagu David Vseviov pühapäeviti raadios räägib. Need vennad ütlesid ka, et niikaua see riik eksisteerib, kuni tal neid vahendeid ja varasid, mis ta kokku on röövinud, jätkub. Vanad mehed ütlesid, et teie, poisid, näete veel ära, kuidas Eesti vabaks saab ja punane impeerium kokku variseb. Me ei uskunud tookord seda juttu, aga hiljem, kui sai elu ise näha ja tausta uurida, siis umbes 1970. aastate keskpaiku hakkasin ma juba ise ka täitsa tunnetama, et ega see asi kaua ei kesta,” meenutab Nurk.
Parteituks jäänud tänaseni
Nõukogude võimuga tuli siiski koostööd teha. Töötades Jõgeva Kooperatiivis, tegeledes külmseadmete ja elektriga, sai temast ametiühingukomitee töökaitsekomisjoni esimees. „Pidin jälgima ohutustehnika seadmeid. Ei, ei pidanud ajama lolli juttu. See, et ma olen mees, kes ei aktsepteeri nõukogude korda, oli kooperattiivis kõigile teada,” ütleb Nurk.
Kommunistlikku parteisse taheti teda võtta paaril-kolmel korral. Tuldi alati jutuga: sa oled korralik ja tubli töömees, parteisse on selliseid vaja. Nurk vastas, et tema on teiste vaadetega.
Parteituks on Ants Nurk jäänud tänaseni, kuigi pea kõik erakonnad on tal “kosjas käinud”. „Tulevad sama jutuga, et oled tubli ja meil on sinusuguseid vaja, aga igas on sees oma mustad lambad. Ei olegi ka praegu sellist erakonda, millest tunneks, et ta viib läbi sellist poliitikat, mida on eesti rahvale ja riigile vaja,” tõdeb Ants Nurk. Tema usub eesti rahva tervesse mõistusse ja sellesse, et elu läheb edasi ning kasvavad peale aina paremad noored.
“Küll nad hakkavad ka välismaalt tagasi tulema!” loodab ta.
Ometi arvas Kaitseliidu taastaja varem, et Eesti elu muutub kiiremini.
“Oleme vabad varsti juba 20 aastat ja ikka veel lömitavad meie riigitegelased venelase ees. Käisid pronkssõdurile pärga panemas valitsuse tasemel, aga Sinimägedesse ei julgenud tulla.”
Aastatel 1990-2002 Jõgeva maleva pealik olnud Ants Nurk kinnitab, et need olid tublid mehed, kellega Kaitseliidu taastamist sai alustatud. Esimene pärastsõjaaegne Kaitseliidu ülem Kalle Eller oli Ants Nurga koolivend Jõgeva Keskkoolist.
„1989. aastal tuli Eller üksord Jõgevale, ütles, peame valmis olema, et luua Eesti kaitseväge. Tartus oli alustatud Tarapita rakendusliku spordiseltsi loomisega. 1990. aasta alguses, kui Järvakandis Kaitseliidu põranda alt välja tulek oli, tegi Eller mulle juba konkreetse ettepaneku, et hakka Jõgevamaal sellega tegelema. Kuna ma töötasin kaubanduses, liikusin ringi, tundsin kaupluste juhatajaid ja teadsin, mis inimesed nad on, kellega võib ja kellega ei või rääkida, hakkasingi asja uurima,” meenutab Nurk.
Kaitseliit tekkis rahva organiseerimisel
Kuigi igal pool olid ka oma juhid, tuli Kaitseliit Nurga sõnul ise igalt poolt — alt üles, rahva organiseerimisel.
„Juba kuulsid, et seal ja seal on mehed jälle kokku tulnud ja üksuse teinud. Need tuli ainult ühendada. Oli segane aeg, varastati tohutult, põletati heinahoidlaid, me saime aru, et just sellist olukorda tahetaksegi tekitada, kus öeldakse, et korda ei ole, tuleb kord majja luua. Aga et mitte julgeolek ei hakkaks seda looma, hakkasime sisekorra kaitsega tegelema meie.”
Esimene suurem üleriigiline organiseeritud korrakaitse organiseeriti rahavahetuse ajal, mil Kaitseliit turvas rahavahetuspunkte.
Kui Nurk Jõgeva maleva pealikuks valiti, olid tal parajasti hoopis teised plaanid. Ta tahtis luua oma firma, millega ta oleks tänaseks kindlasti majanduslikult kindlamale järjele jõudnud.
„Ega raha pole ka kõige tähtsam,” ütleb endine pealik, kes peab praegu Jõgeva maleva valverühma ülema ametit, tegeledes Kaitseväe objektide valvete mehitamisega, väljaõppega, kõige sellega, mis selle organiseerimise juurde kuulub.
Pisut kurb on ta aga selle üle, et iga revolutsioon sööb oma lapsed ja paljud tublimad mehed. Näiteks tõrjuti Eller Kaitseliidust õige ruttu välja.
“Oluline on, et valdavalt on eestimeelsus püsinud. See on isamaa tunnetamine, kodumaast ja rahvast lugupidamine, lootmine selle rahva peale. Oluline on, et noortest kasvavad ausad ja tublid eesti kodanikud, kes ei aja ainult mammonat taga, vaid mõtlevad riigi ja rahva tuleviku peale,” on Ants Nurk lootusrikas. Lõpuks on meil ju ka kindral Einselni käskkiri, see on meestele väga tähtis.
Eino Veskis, ajalooõpetaja:
Oleme Antsuga peaaegu üheealised, tema on minust ainult kuus aastat noorem. Ta oli väga kohusetruu ja distsiplineeritud õpilane, aga ka aktiivne ja teistega arvestav. Meil tekkis hea koostöö ja sõbralik vahekord algusest peale, sest oli selge, et teda võib usaldada. Sai räägitud ka keelatud ajalooperioodidest, mida nüüd on tagantjärele hea meenutada. Minu silmis on Ants Nurk olnud eestlane sõna otseses mõttes. Ta pole murdunud mingis suunas.
Ants August Nurk
Sündinud 1937. aastal Jõgeval
Lõpetas Jõgeva Töölisnoorte Keskkooli 1970.
Tööas aastatel 1961-1992 Jõgeva Tarbijatekooperatiivis.
Aastatel 1990-2002 Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik.
Alates 2002. aastast tänaseni Jõgeva maleva valverühma ülem.
Autasud:
V klassi Kotkarist, Kaitseliidu Valgeristi II ja III klass, Eesti Kaitsevägede Teeneterist, Kaitseliidu asutaja teenetemärk, Kaitseliidu eriteenetemärk, Kaitseliidu teenetemärgi I, II ja III klass, Naiskodukaitse Hõberist, Noorkotkaste teenetemärk, Jõgeva, Tallinna, Sakala ja Põlva maleva teenetemärgid, politsei teenetemärk.
iii
JAANIKA KRESSA
