„Kaitseliidust tuleb kõige enne lugu teha.“ Sellise mõtte ütleb telelavastuses „August 1991“ välja teleoperaator Aare, keda kehastab Tõnu Oja. Kakskümmend üheksa aastat tagasi Nõukogude Liidu tagurlike jõudude korraldatud augustiputšis ja toimunud Eesti taasiseseisvumises oli silmapaistev roll ka kaitseliitlastel. Toona lõppes Eesti iseseisvuse toetajatele kõik õnnelikult.
Siiski tuli arvestada väga suurte ohtude ja riskidega. Kaitsmist vajasid Eestile strateegiliselt olulised hooned. Kaitseliidu Jõgeva maleva rajaja ja esimene erumajor Ants-August Nurk oli toona koos aatekaaslastega Tallinnas televisioonimaja valvamas.
Ants-August Nurk sai vastloodud Kaitseliidu Jõgeva maleva liidriks 1990. aasta 15. aprillil. Teadaanne 19. augustil 1991 Moskvas alanud putši kohta mõjus tema sõnul karmi uudisena. „Polnud teada, milliseks kujuneb Eesti, Läti ja Leedu saatus. Pidime olema valmis iseseisvuse kaitseks relvaga välja astuma,“ meenutas Nurk.
Tuletagem meelde, et Moskvas haaras putši ajal võimu Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee eesotsas Nõukogude Liidu asepresidendi Janajeviga. President Mihhail Gorbatšov oli võimult kõrvaldatud, ettekäändeks tervislikud põhjused. Kõige suuremad väeosad saatsid putšistid Eestisse, Lätti ja Leetu.
Makarovi püstolid ja Molotovi kokteilid
Ants-August Nurga sõnul sai kiiresti selgeks vajadus minna Tallinnasse iseseisvuvat Eestit kaitsma.
„Jõgevamaalt sõitis pealinna kümmekond meest. Mõned nendest võtsin enda auto peale. Kaitseliidu peastaap suunas meid televisioonimaja juurde. Relvi meil praktiliselt kaasas polnud, vaid mõned Makarovi püstolid. Et tankide tulekuks valmis olla, jagati meile ka süütepudelid, mida kutsuti Molotovi kokteilideks (NSVL Välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi järgi). Sellise nime olid pudelitele andnud soomlased, kes neid Talvesõjas nõukogude tankide vastu kasutasid. Molotovi kokteilid sisaldasid etanooli, tõrva ja bensiini segu.“
Tema sõnul oli kaitseliitlaste ja teistegi iseseisvuse kaitsjate ülesanne augustiputši päevil hoida ära ka provokatsioone, millega võinuks kergesti kaasneda mõttetud ohvrid. „Nõukogude sõjatehnika vastu oli ainsaks reaalseks võimaluseks takistada tankide sissesõitu tänavaotstele paigutatud raskete veoautodega. „Sel eesmärgil koormati veoautod ka kruusaga. Mõned autod täideti ka kütusepaakidega, et need vajadusel süüdata.”
Veel meenutas Ants-August Nurk, et rahvas elas televisioonimaja kaitsjatele igati kaasa. „See teadmine andis energiat ja jõudu. Meile toodi ka pirukaid, võileibu, piima ja muudki rammu andvat toitu.“
Mõistagi oli telemaja kaitsjatel vaja infot saada kriitilisel ajal toimuvast Eestis, teistes Baltimaades, Moskvas ja välismaailmas. „Endal meil transistorraadioid kaasas polnud. Küll aga oli vahepeal võimalus kuulata autoraadiot.“
„Televisiooni maja ees nägime ka mitmeid toonaseid tuntud teleajakirjanikke, samuti Eesti Vabariigi valitsuse liikmeid. Kokku olime Tallinnas kaks päeva,“ ütles Nurk.
„Kui Jõgeva kaitseliitlased koju jõudsid, olid pereliikmed meie tagasituleku üle südamest rõõmsad. Kardeti ka halvemaid stsenaariume. Eriti hirmul olid vanemad inimesed, kes okupatsiooni tingimustes olid läbi elanud mitmeid ajalootragöödiaid.“
Rõõmsat ja kurba lapsepõlvest
Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamisest Eesti Ülemnõukogus 20. augustil kell 23.03 arvas Ants-August Nurk, et see sai suuresti teoks Eesti Ülemõukogu ja Eesti Kongressi koostöös. „Ülemnõukogus oli väga väärikaid ja iseseisvusmeelseid poliitikuid: Arnold Rüütel, Vaino Väljas jne.“
Ants Nurk oli koos teiste Jõgevamaa kaitseliitlastega vastutusrikkaid ülesandeid täitnud ka enne Eesti taasiseseisvumist. Turvati Eesti Kongressi kokku tulemist, 15. mail 1990 oldi kohal Toompeal Interrinde riigipöördekatse ajal.
Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi sündmustest on Ants-August Nurgal meeles Eesti Vabariigi Konstantin Pätsi visiit Jõgevale 1939. aastal. „Olin siis küll alles kaheaastane. Mäletan aga hästi riigipea tuleku üle rõõmustanud rahvast, presidendi vastuvõtul osalenud pidulikus vormis kaitseliitlasi ja tuletõrjujaid.“
2009. aasta Vooremaas ajakirjanik Janika Kressa kirjutatud usutluses on Ants Nurk võrrelnud Konstantin Pätsi visiiti Jõgevale üle-eestilise võidupühaparaadiga, mis toona Jõgeval toimus.
1941. aasta juunis vaatas Ants Nurk aga oma hoopis teistsugust vaatepilti. „Olin koos emaga apteegi aias, kuhu oli kogunenud ka palju teisi naisi. Nägime küüditamist. Kõik olid äärmiselt kurvad. Minagi sain väikese poisina aru, et toimub midagi koledat,“ meenutas ta.
Ants Nurk elas lapsena Jõgeval kahekorruselises majas, mis paiknes Betti Alveri luuletuse järgi tuntuks saanud Leihbergi poe õues.
1949. aastal küüditati ka Ants-Augusti ema Helmi-Helena Nurk, kel Siberi katsumustes võimaldas paremini hakkama saada õmblustööoskus. Tal õnnestus kehva tervist põhjuseks tuues Siberist varem tagasi tulla. Tegelikult elas Helmi-Helena Nurk 86-aastaseks ja nägi ära ka taasloodud Eesti Vabariigi esimesed aastad.
Ants-August Nurga isa, Johannes Lepik oli sõjaeelses Eesti Vabariigis Jõgeval majandustegelane ja kaitseliitlane. Igavikuteele läks ta enne Nõukogude okupatsiooni, niisiis mõnes mõttes õigel ajal.
Keelatud ajakirjad
kooli
Küllap eestimeelne kodu tegi Ants-August Nurgast n-ö vabadusvõitleja juba kooli ajal. „Tõin kooli eestiaegsed ajakirjad „Kaitse kodu“. Eeldada võis suuremat pahandust, sest Jõgeva keskkooli õppealajuhataja oli rajooni täitevkomitee esimehe Grigori Zivotnikovi abikaasa. Probleemi lahendama pandi aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Hiir, kes soovitas mul öelda, et leidsin need ajakirjad kuskilt pööningult juhuslikult ja tahtsin tuua vanapaberiks. Võimalik, et kõik seda juttu siiski uskuma ei jäänud.“
Rahvuslikke vaateid sisendasid ka Petrogradist revolutsiooni eest Eestisse tulnud vennad Ants ja Juhan Illisson. „Käisin nendel abiks turvast lõikamas. Nad rääkisid, et Nõukogude impeerium ei püsi igavesti ja Eesti saab taas vabaks. Nad võrdlesid Nõukogude Liitu aeglase, kuid kunagi siiski uppuva laevaga.
Ants-August Nurk töötas aastakümneid Jõgeva Tarbijate Kooperatiivis (tänane Jõgeva Majandusühistu) külmutusseadmete hooldaja ja remontijana, tegi seda tööd kõikides kooperatiivi kauplustes, vajaduse korral ja üsna sageli ka öösel.
„Selles suurettevõttes olid eestimeelsed töötajad. Mäletan, et kord ajasime kunagises ehitusmaterjalide kaupluses Valdo Matela ja Aleksander Mandriga juttu ja jõudsime järeldusele, et vigase majanduspoliitika tõttu ei saa NSVL kuigi kaua kesta. Tarbijate kooperatiivi juhataja Jaan Päeva pidi ameti tõttu parteisse kuuluma, südamest pooldas aga juba nõukogude aastatel iseseisvat Eestit.“
Kuidas karastus
Kaitseliit
Lähiajalugu meenutades märkis Ants-August Nurk, et Kaitseliit hakkas Jõgevamaal sündima juba Eesti taasiseseisvumise algusaastail. „Rannar Kerge eestvedamisel avati Maarja-Mag-daleena kalmistul Vabadussõja esimene taastatud monument Jõgevamaal. Pärast pidulikku sündmust tekkis Rannar Kergel ja tema mõttekaaslastel idee Kaitseliidu ühenduse taastamiseks.“
Nurga sõnul oli Kaitseliidul oluline roll ka 1992. aasta rahareformi turvamisel.
„Koos politseiga valvasime 17 rahavahetuspunkti. Inimesed nägid siis esmakordselt kaitseliitlaste enda hangitud või annetuseks saadud relvi. Vintpüssid saime näiteks Soomest ja mõned nendest pärinesid veel Teise maailmasõja ajast.“
Jõgevamaa kaitseliitlastel tuli silm peal hoida ka Nõukogude (Vene) sõjaväe objektidel.
„Toonases Puurmani vallas paikneval Utsali polügonil oli olukord suhteliselt rahulik. Torma lähedal asunud Kõnnu radarijaamas kippusid aga võõrväed metalli ja muud vara laiali tassima. Kõnnu raadiolokatsioonijaam kuulus õhukaitsediviisi koosseisu. Väeosa loodi 1963. aastal. Nõukogude väeosa lahkus 1992. aasta oktoobris, Kaitseliit valvas objekti 1995. aasta lõpuni,“ rääkis Ants-August Nurk.
Kaitseliidu Jõgeva maleva esimesel pealikul oli au koos malevakaaslastega1993. aastal käia Eesti Vabariigi presidendilt võidupühal tuld toomas. Toonase Jõgeva linnavalitsuse hoone ees toimunud pidulikul rivistusel ja paraadil jagas Nurk võidutuld Jõgevamaa omavalitsusjuhtidele.
1993. aastal võttis Ants-August Nurk vastu Jõgevamaad külastanud Eesti kaitseväe juhataja Aleksander Eiselni ja kolonel Raul Luksi. „Lisaks riigikaitse teemade arutamisele tutvusime ka piirkonna vaatamisväärsustega. Jõgeva alevikus külastasime aeda, mille oli rajanud sordiaretaja Jaan Sarv, kes Eesti taasiseseisvumisel võttis aktiivselt osa Rahvarinde ja Eesti Kongressi tööst,“ lausus ta.
Praegu peab Ants-August Nurk pensionipõlve, kuid osaleb aeg-ajalt ikka Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Vabadusvõitlejate Liidu tegemistes.
„Ajaviiteks on ka lugemine. Praegu loen näiteks Prantsuse kirjaniku Alexandra Lapierre raamatut „Mura leegitsevad mälestused“, mis jutustab Jäneda mõisa viimasest mõisaprouast, keda teati Maria Zakrevskajana, madame Becendroffina, Murana ja veel mitmete teise nimede all, ja kes mängis olulist rolli kirjanike Maksim Gorki Herbert Wellsi ning ka 20. sajandi kuulsate poliitikute elus. Daamid on ajaloos ikka võtmerolli etendanud,“ arvas Ants-August Nurk.
Ants-August Nurk
Sündis 15. august 1937 Jõgeval
Haridus:
Jõgeva keskkool, lõpetas Jõgeva Töölisnoorte keskkooli 1970
Töökohad:
1961-1992 Jõgeva Tarbijate Kooperatiiv
1990-2002 Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik
Hiljem valverühma ülem Kaitseliidu Jõgeva Malevas
Autasud:
V klassi Kotarist, Kaitseliidu Valgeristi II ja III klass, Eesti Kaitsevägede teeneterist, Kaitseliidu asutaja teenetemärk, Kaitseliidu eriteenetemätk, Kaitseliidu teenetemärgi I, II ja III klass, Naiskodukaitse hõberist, Noorkotkaste teenetemärk, Jõgeva, Tallinna, Sakala ja Põlva maleva teenetemärgid, Politsei teenetemärk
Jõgevamaa Vapimärk 2011
Vabaduse Tammepärja Aumärk 2019
JAAN LUKAS
